![]() Tänases ühiskonnas näeme üha rohkem kerkimas põnevaid koole, mis paistavad silma millegi erilise poolest. Oled Sa õpetajana kunagi mõelnud, et Sinu kolleegideks võiksid olla loomad? Või lapsevanemana julgenud arvata, et koerad-kassid koolitunnis väärtuslikeks osalisteks võiksid olla? Üheks selliseks kooliks, mis igapäevaselt erinevaid loomi õppetegevusse kaasab, on Tartu Erakooli kõige värskem haru SädeTERA. Oma kooli on saatesse tulnud tutvustama direktor Kersti Kaplinski ning õppejuht ja klassiõpetaja Katriin Mägi. Mõlemad räägivad nende tegemistest ja kooli olemusest siira innu ja usuga, et nad ajavad õiget asja. Kersti on kindel, et see mudel, mille järgi nad oma koolis toimetavad, jääb ilmselt Eesti jaoks väikeseks ning nõuab suuremat kõlapinda ka mujal. Olles saate lõpuni kuulanud, hakkan ka ise seda üha rohkem uskuma. Vanemana, kelle laps juba üsna pea kooliteed sammuma hakkab, paneb nende väärtuste kuulamine unistama küll. Mis kool see SädeTERA siis õigupoolest on? Kersti ja Katriin tutvustavad seda kui mikrokooli – väike, paindlik, vähe lapsi ja õpetajaid. Metafoorina justkui väike paat, mille suunda on lihtne muuta. Neil on väga kerge katsetada erinevaid meetodeid ja lähenemisi, sealjuures saavad tihedalt otsuste osas kaasa rääkida ka vanemad. Kool on tegevuses olnud pea kolm aastat ning hetkel õpib seal seega veel vaid kolme klassikomplekti jagu lapsi. Klassides on õpilasi viiest kümneni ning ka tulevikus ei soovita lasta klasse liiga suureks – maksimumpiir võiks jääda 15 õpilase juurde, ideaal olekski ilmselt 10-12 piirimail. See tagab, et iga õpilasega jõutakse päriselt tegeleda. Täiskasvanuid, kes lastega kokku puutuvad, on hetkel kaheksa. Mitmed neist töötavad ka teistes koolides. Täiskohaga on neil tööl ainult klassiõpetajad ning projektõppe õpetaja. Ka koolijuht jagab end kahe kooli vahel. Võiks arvata, et see on veel eriti keeruline ülesanne, kuid kuna fookus on nii SädeTERAl kui ka Peedu koolil sama, siis saab väga hästi ka nii hakkama. Veel enam – kahe koolipere vahel ollakse väga koostöised, rikastades nii kolleegide kui ka õpilaste suhtlusringi ning jagades omavahel erinevaid ressursse. Väärtuslik on ka üksteiselt õppimine ja parimate praktikate jagamine. Ühised on kahel koolil veel õppekäikudel käimised ning mitmete traditsioonide ja ürituste koos pidamine. Näiteks Volbripäeva pidustusteks kogunevad kõik üheskoos Peedul looduse rüppe. Loomad kolleegideksKui traditsiooniliselt kuuluvad koolipere hulka õpetajad, lapsevanemad ja õpilased, siis SädeTERAs ja ka Peedu koolis lisanduvad nimekirja ka loomad. Näiteks on neil eri liiki koeri, teod, raagritsikad ja kass. Peedu kooli loomade seas on veel küülikud, kanad, kalkunid, lambad, jäärad ja neli poni. Kusjuures loomade eest hoolitsevad lapsed ise. Kahe kooli vahe on selles, et kui SädeTERAs on loomad siseruumides ning neid kaasatakse õppetegevustesse, siis Peedul on loomad õues ning sisustavad pigem vahetundide aega. Loomad ei ole aga kooli omand, vaid on tulnud kaasa õpetajatega. Põhjuseks on tõsiasi, et kui kool sooviks kasvatada loomi, peaks ta suutma tagada kõikide loomaaedadele ette kirjutatud reeglite täitmise. Seda oleks aga kooli haldamise kõrvalt liiga palju oodata. Nii tuleb lihtsalt leida õpetajad, kes loomi armastavad ja neid peavad, ning nendega kokkuleppele jõuda. Kool saab tegevust toetada näiteks ürituste läbiviimisega, mille tulu läheb loomadele söögi ja muu tarviliku ostmiseks. Karin: „Ehk siis SädeTERAsse või Peedu kooli kandideerimiseks peate te ette näitama kõigepealt oma loomad?“ 😊 Koeri on õppetöös ennegi nähtud – endale tulevad silme ette esmajoones lugemiskoerad algklassi lastega toimetamas. Kui aga mõelda, kuidas just raagritsikad saavad aktiivselt õppetöö osaks olla, siis vahva näitena toob Katriin välja seose koostöö õpetamisega – raagritsikad võtavad ohtu tunnetades kõik sama poosi ning neid vaadeldes saab lastega arutleda selle üle, kuidas nad üksteist hoia(ta)vad ja koostööd teevad. Kõik sedalaadi hetked, mida saab leidlikult mõeldes väärtuskasvatuses ära kasutada, on kooli keskkonnas hindamatud, sest lisaks üldpädevuste õpetamisele on inimeseks kasvatamine oluline ülesanne. Kersti: „Ma leiangi, et kooli üks väga suur eesmärk on see, et inimene, kes meie juurest lahkub, tunneb ennast, teab oma tugevusi, teab, milleks ta võimeline on ja oskab õppida.“ Uuringud on näidanud, et enim saavad loomadega lävimisest kasu näiteks ATH diagnoosiga lapsed, kuid tegelikult on kõikidele lastele vaja loomadelt saadavat turvatunnet ja nendega toimetamise kogemust. Seetõttu ei ole SädeTERA limiteerinud diagnooside põhiselt kellegi sisseastumist. Seal käivad täiesti tavalised lapsed, kellele loomad pakuvad turvalist ruumi, distsipliini ja mõnusat keskkonda. Viimase loomine on koolis väga oluline. Lärmi ja infoküllust on maailmas nii palju ja üha raskem on keskenduda. Peab oskama väga hästi selekteerida, mida endale ligi lasta. Koos loomaga on lihtsam õppida, kuidas oma valikuid teha. Loomad aitavad rahuneda ja keskendumis- ning empaatiavõimet parandada. Uuringutest on selgunud, et kui panna oma käsi looma peale, hakkab meie keha tootma õnnehormooni. Nii on võimalik maandada ärevust loomaga koos olles. On uuritud ka seda, kuidas õpetajad ise end tunnevad, kui õppetöösse on kaasatud loomi ning tulemused on olnud sarnased lastele – õpetajad on klassi ees rahulikumad ja tunnevad end paremini. Loomade kaasamine õppetöös sai suuresti alguse õpetajate endi huvist ja ahhaa-momendist, et oma looma saaks ju tööle kaasa võtta. Katriin on alati armastanud koeri ning koeraomanikuks olemisest järgmise sammuna läks ta õppima, kuidas looma õppeprotsessi kaasata. Tema alustas oma koeraga katsetusi koduõppe vormis, kus head tulemused olid kiired tulema. Ta nägi, kuidas loom aitas väga äreval lapsel ennast mugavamalt tunda ning end kiiremini avada. Nüüdseks on tema koerast saanud SädeTERA koolipere liige ning lapsed jumaldavad nii teda kui ka teisi loomadest seltsilisi. Seni on meie haridusmaastikul levinum lemmiklooma päevade läbiviimine või aeg-ajalt teraapiakoerte külaskäigud koolidesse, kuid keegi pole justkui tulnudki selle peale, et astuda samm edasi ja kaasata loomi süsteemselt igapäevaõppesse. Samas päris uudne asi see maailma mastaabis ei ole – USAs on loodud terveid õppekomplekse, kus loomad on väga olulisel kohal. Näiteid võib veel tuua ka Saksamaalt ja Mehhikost ning küllap mujaltki. Taluloomade kaasamises olevat esirinnas Jaapan, kellega TERA Peedu kool sooviks sõprussuhteid luua. Sedalaadi õppeviis tõstab üha agaramalt pead. Selleks, et selliseid pealtnäha hullumeelseid mõtteid koolis üldse teoks teha saaks, peavad vanemad olema kooliga ühes paadis. SädeTERAs saab koostöö vanematega alguse perevestlustel juba enne lapse kooli astumist, et tutvustada kooli väärtusi ning selgitada vastastikku välja, kas need klapivad liituda sooviva pere väärtustega. Loomad ei ole sugugi ainuke aspekt, millega SädeTERA silma paistab ning mis vanemaid huvi tundma paneb – nende lähenemine õpilaste individuaalse potentsiaali arendamisele on samuti tavakooliga võrreldes teistmoodi. Mille poolest SädeTERA veel silma paistab?Andekuse leidmine, hoidmine ja edasi arendamine on SädeTERAs au sees. Kõige tähtsam samm on andekuse märkamine. Kõigi laste puhul püütakse leida tema supervõime, mida aidatakse arendada. Koolile on oluline, et laps oleks täis teotahet ning tema silm säraks. Kersti: „Anne on midagi, mis on olemas, aga kui sa seda ei arenda, siis ei ole sellest tolku. Anne tuleb üles leida ja sellega tegeleda.“ SädeTERA kool püüab kanaldada õpilaste energiat enesearendusse, mitte igavlemisesse või koeruste tegemisse. Seetõttu on fookuses näiteks noppeõpe, mida aitab sellest sügisest läbi viia Karin Konksi. Koostööd teevad nad ka Haridusministeeriumi Noorte- ja andepoliitika osakonna ning Teaduskooliga. SädeTERA üks unistus on, et reedesed päevad oleksid kõigile Tartu linnas õppivatele andekatele lastele vabad tavapärasest õppetööst, et nad saaksid üksteisega hoopis Teaduskoolis kokku ning seal isekeskis toimetada. See võiks väga andekale lapsele olla väljundiks ja paigaks, kus tunda end teistega samaväärselt, sest tavatunnis võib ka tema tunda end imelikuna. Mõelda, et see pole äkki normaalne, et ta saab kõigest lennult aru, sest enamikule ju ei ole õppimine alati nii kerge. Kui ta aga saaks võimaluse kohtuda omasugustega, võiks see kogemusena olla suisa elumuutev. Kersti: „See seltskond, kellega nad seal kokku saavad, ja need suhted, mis neil seal omavahel tekivad, on ilmselgelt sellise kullaproovi märgiga. Need inimesed võiksid olla need, kes Eesti elu kohe eriti pika sammuga edasi viivad. Ja nad peaksid üksteist tundma.“ Koolis õppides on individuaalse arengu kõrval koostööoskus samuti oluline, sest tänapäeval teisiti ei saagi. Üksteise tugevustele toetudes jõuab kogu grupp ühiselt kaugemale kui kõiki ühele pulgale seada püüdes. Kersti: „Me ei pane krokodilli puu otsa ronima, sest ta ei ole selles tugev. Las ahv läheb.“ Sädes on andekuse toetamine kolmeastmelineEsmalt saavad kõik õpilased kord nädalas osa projektitundidest, kus nad saavad teha täpselt seda, mis neid huvitab – mis iganes idee neid ka ei köidaks. Ideest teostuseni aitab ja suunab neid õpetaja Maie Kuusk, keda Kersti kirjeldab kui väga innustavat ja sütitavat inimest. Kuigi õpetaja Maie on õpilaste juhendamisel võtmeisik ja vastutaja, käivad õpilased nõu ja arvamust küsimas ka teiste õpetajate käest. Seda teevad nad ise sageli suisa vabatahtlikult ning õpetajad hea meelega võtavad sellest protsessist osa – nii saab õpilast ennast ka paremini tundma õppida. See on tore ja mõnus, kui sind õpetajana nii palju usaldatakse, et oma tööd tagasiside saamiseks jagada soovitakse. Projektiõppe etapis on väga tore ka kõrvalt vaadata, kuidas õpilastes väljendub vastutuse võtmine oma töö protsessi ja lõpptulemuse eest, sest valik sai algusest peale olla nende teha. Nende silm särab. Teise astmena nopitakse välja õpilased, kes on mingis õppeaines tugevamad ning tavatunni arvelt teevad nemad oma tundi omas tempos. Tunni sisu võib olla kas käesoleva teemaga seotud ning süvitsi minev või õpitakse hoopis uut asja. Vahel lahendatakse ka olümpiaadiülesandeid. Keeleliselt andekad õpilased saavad palju kätt harjutada loovkirjutamise läbi, osaledes muu hulgas Tähekese väljakutsetes ning kirjutades arvustusi. Maailmahariduse tundides vaatavad nad filme ning arutlevad erinevate teemade üle, laiendades nii silmaringi kui ka sõnavara. Kolmanda astmena rakendatakse individuaalset õppekava. Kõige eelneva juures hoitakse õpilaste indu ja motivatsiooni üleval lisaks loomade olemasolule ka sellega, et andekusega tegelemine on tavapärase koolipäeva osa. Leitakse lahendusi, kuidas õpilane saaks areneda omas tempos teda lisaaja rakendamisega karistamata. Kõik lapsed ei ole aga superandekad, mõned vajavad erinevatel põhjustel abi ka SädeTERAs. Sel puhul aitab eripedagoog edasisi samme astuda ja leida õpilasele sobivaim tee. Igas õpilases püütakse üles leida tema tugevus(ed) ning luua keskkond, kus ta saab katsetada ning eduelamusena näha, et ka temal õnnestub miski eriti hästi. Nii püsib õpilasel motivatsioon pingutada ja oma tugevusega tööd teha. Kersti: „Sellepärast ei pea jääma ilma õppimise mõnust, et üks lõik sul välja ei tule.“ Näiteks kui korrutustabel ei püsi peas, aga laps suudab loovalt leiutada erinevaid asju, siis leiutajasoon on see, mida kool asub toitma. Pingutatakse küll muidugi ka korrutustabeli selgeks saamisega, aga kui tulemusi lihtsalt ei tule, siis pilli lõhki ei aeta – saab ju ka kalkulaatori abi kasutada, selleks see loodud ongi. Katriin: „Püüdleme selle poole, et igal lapsel oleks võimalus olla tema ise. Tal on õigus olla tema ise.“ Lastel võiks kooli lõpetades olla võrdlemisi selge, kes nad on, mida nad oskavad ja suudavad. Kuidas on õpe koordineeritud?Nüansse, millega tunniplaani tehes arvestada, on seal ilmselgelt veidi rohkem kui tavakoolis. Tunniplaan on suures osas sätitud loomade järgi. Näiteks koer ei saa olla koolis terve pika päeva, kuna seal on palju tegevusi ja emotsioone, mis teda väsitavad. Graafiku tegemisel tuleb vaadata, kes millal oma looma tuua saab, aga ühtlasi ka seda, millised loomad omavahel läbi saavad. Kuna õpetajaidki jagatakse mitme kooli vahel, loob seegi teatud piirid. Nädalaplaan on seega üksipulgi läbi mõeldud, tagamaks õppetegevuse õnnestumine kõikidele osapooltele. Tuues siia juurde kolm andekusega tegelemise astet ja neist lähtuvaid õppe eripärasid, on kogu kooli tunniplaani haldamine paras pähkel, kuid tehtav. Kaasa aitab näiteks see, et andekad käivad oma tundides tavatundidega samal ajal. Sealjuures ei ole karta, et miski sel ajal omandamata jääb, kuna neil toimib aktiivselt õpilaselt õpilasele õpetamine, kus puudutud osa kohta teevad ülejäänud klassikaaslased vajadusel kiirelt kokkuvõtte ning aitavad olulisima info edasi anda. Viimane on eriti hea kõikidele osapooltele, sest need lapsed, kes teemat selgitama peavad, kordavad ja kinnistavad õpitud materjali ka ise. Win-win! Sedalaadi õpet saab aga ilmselt lubada vaid väike kool. Suurel koolil on see mingil määral ka tehtav, kuid nõuab õppejuhilt ilmselt üliinimlikku pingutust, et kõik ladusalt jooksma saada. Kuna klassiõpetajad teevad omavahel igapäevaselt tihedalt koostööd, planeerides näiteks üheskoos oma tunde, tuleb kõigele lisaks ka sellega arvestada. Tunniplaane tegema asudes on vaja seega alustada õpetajatele koostööaja planeerimisest, seejärel klapitada loomad. Siis jälgida, et nädala kestel oleks õpetajatel sobiv aeg teha kokkuvõtvad tööd ja selle järel jätta tunniplaani n-ö auk, millal ta saaks neid töid tagasisidestada. Kõige lõpuks peaks jääma aega klassidel oma tööde tulemuste üle ka tunni ajal arutleda. Kui õpetajate koostööks ei jäeta tööaja siseselt aega, siis on selge, et seda ka ei juhtu – keegi ei taha peale tööd pikalt koolis tiksuda. Tuleb osata ka ise ajaplaneerimises eeskujuks olla ning kasutada sealjuures ettenähtud aega maksimaalselt ära – õpetajad ei tule eelkõige kokku mitte muljetamiseks vaid tegutsetakse üheskoos eesmärgipõhiselt ja efektiivselt. Nii ei raisata üksteise aega. Ühine vastutus ja tööülesannete võrdne jagamine on oluline. Ka ausust ja otsekohesust hinnatakse. Nii nagu lapsed on ausad, tuleks ka kolleegidel omavahel rääkida asjast otse ja ausalt, keerutamata ning produktiivselt. Mida põnevat veel SädeTERAs tehakse?Kuuenda klassi õpilased teevad läbi individuaalse õpirännaku, mille nad üheskoos oma perega lapse isiklikke soove ja piire arvestades paika panevad. Mõni, kes pole käinud üksi Tartus, planeerib näiteks, mis kohti ta tahab Tartus viibides külastada ning teeb selle ära. Iseseisvalt mõeldakse läbi, kuidas sihtkohta jõuda ja mida selleks eelnevalt teha vaja on. Eelmisel aastal käis üks poiss lausa üksi Saaremaal! Rännakult tagasi tulnuna räägib õpilane teistele oma kogemusest ning analüüsib, kuidas tal üks või teine etapp rännakust läks – mis õnnestus ning mida keerulisemates/ootamatutes olukordades ette võttis. Tegu on sisuliselt kompleksse ülesandega, mille läbimisel võib kuue klassi materjalid edukalt läbinuks tunnistada – sest mis saab olla tähtsam mõõdupuu inimese teadmistele kui see, kuidas laps päris elus ette kerkivate probleemidega toime tuleb! Seda võiks tasemetöö asendusena kaaluda ka teistes koolides. Siinkohal võib õpetajale heidutavalt tunduda vastutuse osa – kuna tegu on kooli poolt suunatud ülesandega, mille laps läbib üksi, siis kes vastutab, kui midagi peaks juhtuma? Ühe vaatenurgana võiks kaaluda, et vastutabki laps ise. Peredega koostöös ei ole see kindlasti võimatu variant ning Kersti meelest laiemas mastaabis ka kindlasti tehtav. Tuleks rohkem usaldada lapsi ja anda neile võimalus end proovile panna ja asju ise teha. Kui ikka esimesest klassist peale on last kasvatatud vaimus, et tal on valik ja seeläbi ka vastutus, siis suudab laps kuuendas klassis juba ennast teades validagi talle sobiva rännaku ülesande. Nad on näinud seda töötavat juba korduvalt. Täiskasvanuks saamise erinevad riitused on olnud alati olemas ning SädeTERAs on individuaalse õpirännaku läbi tegemine üheks võimaluseks märgiliselt iseseisva(ma)sse ellu astuda. Põneva traditsioonina on SädeTERAs kanda kinnitanud ka hea sõna ring, mille jaoks tullakse kord nädalas kogu kooliga kokku, sest õpilasi pole veel palju. Kõik istuvad ringis ning ütlevad oma kõrval istujale midagi head, mida ta tema kohta sel nädalal märganud on. Hea sõnana jagatav võib olla miski, mis sõnumi saajal hästi välja on tulnud või missugune talle loomuomane joon on kuidagi positiivselt silma jäänud. Mõte on selles, et hoitaks kõigil oma kaasõpilastel silma peal ning et märgataks üksteist. Lisaks suuremale hea sõna ringile, tehakse klassiga iga koolipäeva lõppedes ka tänulikkuse ringi, kus õpilased „vajutavad“ omale vähemalt viis asja peopessa, mille üle nad sel päeval tänulikud on ja võtavad need mõtted endaga koju kaasa. Selline positiivne päeva lõpp on heaks punktiks ning loomulikult tagab koolist lahkumise hea tujuga. Õpetaja saab sellest tegevusest sageli head tagasisidet selle kohta, mis õpilastele korda läheb, vahel saab isegi mõne tegevuse eest kiita ja pai hingele. Kes ei tahaks oma tööpäeva sedasi lõpetada? Lisaks eelnimetatud traditsioonidele, on SädeTERA koolis ja klassis väga tavaline oma tegevuste eesmärgistamine. Lapsed seavad endale küllaltki läbimõelduid eesmärke, milleni jõudmise sammudki üksipulgi lahti mõtestatakse. Eesmärgist ainult aga ei piisa, olgu ta kuitahes hästi seatud ja sõnastatud – hiljem peab järgnema reflekteerimise osa, et päriselt aru saada, kuidas läks ja kuhu veel areneda saab. Just nagu tunni ülesehituses peab jääma aega tagasi vaatamisele, et mõista kas õpitu selgeks ka sai. Nende koolis on lapsed väga ausad ja ehk pisut liialt enesekriitilisedki oma arengu analüüsimisel ja sellele hinnangu andmisel. Kasutatakse valgusfoori meetodit ja mõni laps värvib oma tagasisidelehe kollaseks näiteks pelgalt selle peale, et ta unustas kellelegi tere öelda. Senist juttu kuulates jääb mulje, et SädeTERAs käivad justkui väikesed vanainimesed – hoolitsevad loomade eest, toimetavad ja vastutavad oma õppimise eest ise, reflekteerivad oma õnnestumiste ja ebaõnnestumiste üle ning praktiseerivad tänulikkust. Tekib küsimus, kas seal mängitakse ka? Aga muidugi! Ühest küljest on õppes palju mängulisi elemente, mida saab edukalt ka loomi kaasates korraldada. Aga väga olulisel kohal nii SädeTERAs kui ka Peedu koolis on just vaba mäng. Võib öelda, et selleks leitav aeg ja ruum on suisa au sees. Õpilasel peab olema võimalusi ise oma mängu koordineerida ja sealjuures ka kaaslastega tekkivate erimeelsuste iseseisvaks lahendamiseks. Selleks on lisaks vahetundidele võimaldatud pikapäevarühmas oleku aeg. Seal ei istu õpilased pinkide taha oma koolitükke tegema, vaid see ongi vaba mängu aeg, kuhu täiskasvanu ei sekku. Nii naudivad lapsed mudaköögi ja onni-ala võlusid. Seal kehtivad nende oma reeglid ja mängud, et nad saaksid ennastjuhtivat eluviisi harjutada sedasi, et täiskasvanu ei reguleeri neid igal sammul. Kuidas saavad õpilased hakkama tavakoolis?Olles pidanud oma kooliaja jooksul väga mitmekesise õppega kokku puutuma, on nad kohanemisvõimelised ja saavad kindlasti hakkama igal pool. Kool näeb maast madalast vaeva, et lapsed omandaksid erinevaid õpistrateegiaid, seega eeldused võiksid kõigil õpilastel väga head olla mistahes tulevikukeskkonnas läbilöömiseks. Õpik-töövihik ei heiduta neid ilmselt ka liialt, kuigi see võiks üldlevinud meetodina hakata mujalgi vaikselt hääbuma. Need õpilased võiksid potentsiaalselt olla suisa teerajajaks teistele – nad on avatud oma ideid ja arvamusi jagama. Neil on koolis väikesest peale lastud kaasa rääkida oma õppimises ning vaevalt nad mujal ka edaspidi passiivseks pooleks jäävad. Nad on uudishimulikud ja julged küsima. Seda viimast on eriti tihti laste käekäigu kohta tagasisidena gümnaasiumitest tulnud – öeldakse „et tulevad jälle need TERA lapsed ja kogu aeg küsivad“. SädeTERA on selle üle ainult uhke, sest kui laps küsib, siis näitab see seda, et ta mõtleb kaasa ning on aktiivselt õppetegevuses sees. Kui tunned huviSädeTERAs käib sageli külalisi teistest koolidest. Seda, et loomad koolis tööd teevad, ollakse juba ette kuuldud ning sageli neid vaatama tullaksegi. Suurima üllatusmomendina tuuakse hiljem hoopis välja seda, et kuidas on võimalik, et õpilane võib tunni ajal tulla ja minna, millal ise soovib. Tundub uskumatuna, kui vabalt lastakse lapsel iseseisvalt toimetada ning kui asjalikud lapsed sealjuures on. Tagasisidena on veel öeldud, et nende kooliseinte vahelt õhkub justkui Euroopa kooli vibe’i - see on täis rahulikku toimetamist, sealses keskkonnas puudub närvilisus.
Huvi loomade kaasamise vastu hariduses on laialdasemalt tekkimas. Üksikuid entusiaste leidub juba mitmetes koolides, kuid mastaapsemalt tegutsedes tuleb väga hoolega läbi mõelda, mis on sedalaadi tegevuse kasutegurid ning kas konkreetne kogukond päriselt usub neisse. Arvesse tuleb võtta iga osapoole heaolu, kuid nüansse on rohkemgi. Kes päriselt on huvitatud sellest teemast, võib julgelt SädeTERA poole pöörduda, sest nad on lahkelt nõus oma teadmisi ning kogemusi loomade kaasamisest hariduses koolituse vormis jagama. Nii saavad üha rohkemad lapsed, ja ka õpetajad, edaspidi kasu loomade tervendavast ja rahustavast mõjust.
0 Comments
![]()
Õpime koos 145. saade toob meieni Sigrid Butlersi ja Maarja Puniste teekonna õpetajaametist LÕOKEse asutamiseni. Sisutihedas jutuajamises kerkivad esile loovtöö ning lõiminguga seonduvad teemad, aga räägitakse ka ajapuudusest ja aeglustite vajadusest õpetajate tööelus. Enne veel, kui sisulise jutuajamiseni jõutakse, tuleb siiski õpetajatele harjumuspärasel viisil tundi alustada häälestava tegevusega. Seega on saatekülalistel ülesandeks vastata Karini ja Signe küsimustele sedasi, et vastus käiks partneri, mitte enda kohta, et kaardistada, kui hästi üksteist tuntakse ning anda saate kuulajale aimu naiste olemuse kohta. Nii saame muu huvitava seas teada näiteks, et kui Maarja on hommikuinimene, kes kella viiest juba virgub nagu lõoke, siis Sigrid on vastandina hoopis õhtuinimene. Samuti, et tiimitöös on Sigridi tugevuseks protsesside kontrollimine, samas kui Maarja on väga hea tiimitöö ehitaja ja hoidja. Seda, kumb on nende meelest oluline, kas sihtkoht või protsess ning millistel viisidel (kuulamine, lugemine) neile uut infot koguda meeldib, saad kuulata ise – ega siis kõike ei saa ka „välja rääkida“.
Kes on LÕOKEse eestvedajad Maarja Puniste ja Sigrid Butlers?
Mõlemad naised on õpetajahariduse ja -kogemusega. Maarja alustas oma kaheksa-aastast õpetamise teekonda ajaloo- ja ühiskonnaõpetajana Rannu koolis. Väikesele koolile omaselt tuli hunt kriimsilmana lisaks toimetada ka terviseõpetuse-, suhtlemise-, inimeseõpetuse- ja suisa matemaatika õpetajana. Kolme aasta pärast jätkas ta juba Miina Härma Gümnaasiumis, kus lisandusid tema põhitööle huvijuhi kohustused (Sigridiga kahasse) ning uurimis- ja loovtööde koordineerija ülesanded. Kui Maarja lapsehoolduspuhkusele suundus, võttis need lisakohustused täielikult üle Sigrid. Tema on hariduselt inglise keele ja kirjanduse õpetaja, kellel kogemust 15 aastat just Miina Härma Gümnaasiumis – koolis, mille õpilane ta ise oli olnud ja kuhu praktikandina tagasi jõudes kiirelt tööpakkumise sai. Lisaks ainealastele kohustustele oli Sigrid samuti huvijuht ja rahvusvahelise IB programmi koordinaator. Nüüdseks on ta hoopis Tartu Elektriteatris kooliprogrammi koordinaator. Tänaseks on neil päris oma idust üles ehitatud ühine koolitusfirma LÕOKE, mille alt nad toimekalt ja koostöiselt tegutsevad ning kõrget lendu kavandavad.
Kui küsida, mis koolis töötamise juures suurimaks väljakutseks oli, tuuakse esmalt välja, et eks ikka see enesehoid ole raskelt tulnud. Sellega seonduvalt ka oskus öelda ei – see süütunne, mis sellega kaasneb, on raske kanda. Koolis justkui ei tohikski ei öelda – äkki teinekord enam ei pakutagi ühtegi ägedat projekti kanda! Oskus leppida enese tähtsaks pidamisega fakti kõrvalt, et kõike lihtsalt ei suudagi korraga teha, on kunst. Ka asjade liialt südamesse võtmine võib osutuda koormavaks. Tuleb endale teadvustada, et absoluutselt kõiki ei pea suutma aidata ja päästa. Veel enam – õpetaja võib teha kõike, mida ta vähegi suudab, kuid ikka ei pruugi sellest õpilase abistamiseks piisata. See tekitab läbikukkunu tunde. Nii et ennast lihtsalt tuleb õppida hoidma.
Rõõm koolis töötamisest tuleb seevastu eelkõige vahvatest õpilastest ja nende jagatud siirast tagasisidest – väikestest asjadest, mis kokku teevad suure. Särasilmsete õpilaste kõrval on ägedad kolleegid ka üks suur rõõmuallikas. Tore töökaaslaste punt, kes innustavad ja on igapäevaselt olemas, on väga oluline, et end töökoorma all vee peal hoida. Kuidas jõuti koolitusettevõtte loomiseni?
Ettevõte sündis neil Werneri kohvikus. Ajal, mil Maarja lapsega kodune oli, soovis ta endiselt olla kursis koolis toimuvaga ja nii nad Sigridiga kohvitades sageli vestlesid ja arutlesid teiste hariduselu puudutavate teemade seas ka selle üle, kuidas loovtööde tegemise protsessi ometi kõikide osapoolte jaoks kergemaks ja ladusamaks saaks teha. Kui nad juhuslikult avastasid, et haridusministeerium oli välja kuulutanud konkursi õppevara tootmise projektidele, said nad aru, et see on nende võimalus ise luua midagi suurejoonelisemat kui see, mille jaoks neil põhitöö kõrvalt muidu aega ja energiat oleks jagunud. Nii koostasidki nad õpilasi ja õpetajaid loovtööde tegemisel abistava materjali, tuues välja erinevaid meetodeid, kuidas leida huvipakkuvat teemat, kuidas olla allikakriitiline ja veel palju muud. Pärlina on ka lisatud nende koostatud personaliseeritav loovtöö päevik, mida kool saab vastavalt oma nõudmistele kohandada ning õpilane saab sisuliselt kogu tööna lõpuks esitada – järjepidevalt ja targalt protsessi kirja pannes ja salvestades on võimalik hiljem päeviku formaat vahelt ära kustutada ning loovtöö sisu ongi kompaktselt olemas! Boonuseks on sellel materjali puhul funktsioon, milles õpetaja näeb, mida õpilane sisestanud on ning kuidas tal töö parasjagu edeneb.
Üks asi viis teiseni ning pelgalt ühe projektiga asjalikel naistel loomulikult asi ei piirdunud. Innukalt hakkasid nad kohe otsima ühisosa, mis neid lisaks loovtöödega seonduvale veel liidaks. Nii jäi nende huviorbiiti püsima lõiming, millel oleks potentsiaali liita kõiki õpetajaid omavahel, aga mida ei osata veel täiel määral enese kasuks tööle panna. Ka loovtöö võib ju olla aineid lõimiv töö. Munast koorus seega üsna pea firma LÕOKE ehk Lõimime Õppeaineid Oma Klassiruumis Eesmärgistatult. Kuna lõoke linnuna figureeris neil õppevideos juba esimeses projektis loovtööde kohta, oli paslik ta kujundada ka kodulehele. Viimase kujundamise meistriks on Sigridi abikaasa, kes suudab alati pakkuda erinevaid ägedaid variante, mille vahelt naised siis meeldivaima valida on saanud. Atraktiivse välimusega peavad lisaks kodulehele olema veel nii esmalt välja saadetavad hinnapakkumised kui ka koolituse lõputunnistused. Naised on lihtsalt arvamusel, et kui midagi ette võtta, siis teha seda korralikult ja läbimõeldult, milleski järeleandmisi tegemata. Seda kõike ei pruukinuks aga üldse olla, kui nad ei oleks põhitööst aega maha võtnud.
Miks sai loovtöö naiste esimeseks südameasjaks?
Loovtööde teema tekitab ilmselt igas koolis terve aasta vältel asjaosalistele küllaltki palju stressi ning oleks imeline, kui keegi suudaks tulla ja asjad pingevabamalt tööle suunata. Maarja ja Sigrid seda igatahes teha püüavad, ammutades ise ideid rahvusvahelistelt areenidelt. Põhjus on lihtne – kui nad ise pidid loovtööde koordinaatorina palju vaeva nägema, et kogu protsessi käigus ja kursil hoida, siis tundsid nad lihtsustavatest ideedest ja kõiki osapooli hoidvast struktuurist puudust. Nende endi näpunäidete sekka kuulub nüüd näiteks idee, et süsteemselt võiks jagada loovtöödega seonduvad ülesanded ära erinevate aineõpetajate vahel, et tekitada rohkem võrdsust nende töökoormuse osas. Ulmeline mõte, kas pole? Koolid on püüdnud tegelikult väga leidlikke lahendusi juba leida, näiteks lisanud tunniplaani loovtöö mentori tunnid ning selle arvelt on teatud perioodil kaheksandikel mingeid ainetunde vähem. Õpilased on õpetajate vahel jaotatud rühmadesse ning iga aineõpetaja räägib loovtööd tegevate õpilastega just sellel teemal, milles tema end tugevana tunneb – olgu see siis vormistus või mõni ainespetsiifilisem teema. Kindlasti on nutikaid lahendusi erinevates koolides veelgi. Vaja oleks aga ühtsemat süsteemi, kuidas jaotada loovtöödega seonduvat koormust õpetajate vahel võrdsemalt, nii et see mahuks koolipäeva sisse ega veniks kogu kooliaasta pikkuseks kadalipuks. Loovtöö peaks lõppude lõpuks olema õpilase enda projekt, kus õpetaja roll on olla üksnes toetav suunaja, mitte sisuliselt kogu töö sisu ja vormi eest vastutav isik, nagu see hetkel sageli kipub välja kukkuma. Aine- või teadmiste alane spetsiifiline tugi ning seeläbi nende juhendajate mõnevõrra suurem koormus on meil siiski teatud määral ilmselt veel paratamatu, kuid kui muu (enese juhtimise, vormistuse, teostuse) osaga pusiksid õpilased iseseisva(ma)lt, oleks olukord juba parem. Õpilase suurem roll ja vastutus selles protsessis muidugi eeldab ka seda, et see loovtöö ise ei oleks päris esimene sedalaadi projekt, mida ta oma elus teinud on. Ehk et juba enne kaheksandat klassi tuleks õpilastele anda võimalus loovtööks vajalikke oskusi väiksemate ampsude haaval arendada. Seda saabki teha ennastjuhtiva õpilase kujundamise läbi, mis meil hetkel hariduses õnneks vägagi aktuaalne on.
Edulugudena on naistel tuua koolide näiteid, kus loovtööde puhul on väga selgelt välja kirjutatud nii õpilase kui ka õpetaja roll, samuti on tunniplaani sobivaks sätitud ning loovtöö tegemise protsess on palju lühemale ajaraamile seatud. Viimane on vaat et kõige olulisem asi, mida rakendada võiks, et õpilased ei tüdineks ja tegutseksid kohe esmase innu pealt lõpuni välja aktiivselt. Seda enam, kui päris tihti on tendents, et loovtöödega hakkab õpilastel kiire alles enne tähtaja kukkumist, siis milleks üldse kummi venitada ja oodata terve kooliaasta seda lõpptulemust, mis nii või naa on kiirelt kokku seatud. Mõistlik on teha see ära varem ja kiiremini – siis on see tehtud ja kogu koolirahvas saab rahulikumas rütmis edasi kulgeda. Häid praktikaid on veel – kui kuidagi annaks neid jagada ja ühtseks siduda, oleks ilmselt paljudel koolidel selle võrra kergem. Mis täpselt on LÕOKE ja kelle jaoks sai see loodud?
LÕOKE on koolitusettevõte, mis pakub ainetevahelise lõimingu koolitust hetkel veel õpetajate gruppidele, kuid mõttes on juba ka see, kuidas pakkuda sama teenust üksikisikule. Koolituspäev kestab neil tavaliselt neli-viis tundi ning koolitusel osalevatel meeskondadel aidatakse luua päriselt rakendatav plaan, kus kõik õppeained oleksid igas kooliastmes omavahel lõimitud. Idee poolest peaks siis igas klassis olema koolituse lõpuks vähemalt üks lõimitud ainekava osa. Tundub suure ampsuna, kuid kes jääb hätta, saab näiteks Maarja ja Sigridi eeltööna koostatud materjalidest inspiratsiooni ammutada ja tegemata pole seni kellelgi miski jäänud. Nimelt on nad koos teinud ära ilmatuma suure ettevalmistuse ja töötanud ka ise läbi kõikide ainete ainekavad, otsides sealt lõimingu võimalusi ning koostanud nendest ideedest tabeli, mida koolitusel osalejad soovi korral võivad kasutada. Lisaks käib koolitusega kaasas toetav töövihik, mis võiks anda vajalikke tööriistu ja innustust, et esmalt raskena tunduv ülesanne tehtav oleks. Kogu see ettevalmistus ja pingutus on olnud kannustatud sellest, et nad ise õpetajana hindavad just koolitustelt saadavaid praktilisi väärtusi – kuna aeg on õpetajatele väga oluline ressurss, siis on uute teadmiste kiire rakendamise võimalus hindamatu. Jah, vahel on vaja ka kedagi lihtsalt loenguvormis kuulata, kuid täpselt sama olulised on ka koolitused, millelt tuled ära valmis asjaga, mida kohe oma tundides käiku lasta saad. See on ju kaks ühes – saad ise targemaks ning oled sama ajaga ära teinud mitme ainetunni jagu eeltööd! Kui ikka tundub koolitus kontimurdvana, siis motiveerivad naised sellega, et siin on võimalus oma varem mõttetasandile jäänud ideid kolleegide nõu ja jõuga teoks teha. Ja seda kõike on võimalik planeerida nii, et see oleks hindeline projekt, mida ei peaks siis ainult üks õpetaja isekeskis pusima, vaid kõik lõiminguga seotud õpetajad saaksid hindamise koormust osavalt läbi mõelda ja omavahel jagada.
Õpetajad on olnud tegelikult ise väga leidlikud lõimingukohti nägema ja vahvaid ideid kohtavad Maarja ja Sigrid sageli. Näiteks on koolitustel osalenutel tulnud äge mõte kurkide marineerimise õppeprotsessi kaudu ühendada keemia ja kodundus. Milline põnev ja autentne ülesanne, mida koolist tulevasse ellu kaasa võtta! Sigrid ja Maarja toonitavad, et kuigi nad ise on kõik ainekavad läbi töötanud, ei pruugi nad kindlasti väga paljude ühisosade peale tullagi, sest nad ei tunne siiski iga aine spetsiifikat. Igal juhul tundub, et kõige keerulisem on omavahel kokku viia humanitaaraineid ja keemiat või füüsikat. Sellega on vähemalt nemad ise kõige rohkem vaeva näinud. Võib ju mõelda, et mis see siis ära ei ole – paneme terminid võõrkeelde ja Voila!, kuid päris nii lihtne see siiski ei ole. Vähemalt ei tohiks olla. See jääks liialt pealiskaudseks, lõiming võiks olla tähendusrikkam kui pelgalt tõlkimine. Komistuskiviks on neil endi meelest olnud ka matemaatika lõimimine, kuid selle puhul tulid nad kord ühe vahva ideeni lasta õpilastel kirjutada kriminaallugu ümber selliselt, et see oleks nagu teoreemi tõestamine.
Millest alustada, et hakata kolleegidega õppeaineid lõimima?
Koostöö jääb sageli selle taha, et õpetajad ei tea, mida kolleegid oma tundides teevad ja õpetavad. Seega taandub ikka kõik aja ja huvi taha – tuleb lihtsalt omavahel suhelda. Suurem ettevõtmine oleks istuda maha ja lugeda teiste õpetajate ainekavu. Emba-kumba tuleks aga teha juba enne õppeaasta algust, sest see tingib, et õppe sisulist järjestust on ühel või teisel viisil vaja muuta. Ei saa enam tavapäraselt alustada õpiku esimesest peatükist ja järjest teele asuda. Oma õpetamise viisis ja õppematerjalides tuleb paratamatult teha korrektuure, aga kõike ei pea korraga ühe aastaga ette võtma. Alustada võibki tüki haaval, näiteks panna töökava planeerides eesmärgiks, et sel aastal võiks teha koos ajaloo õpetajaga ühe lõimitud ainekava osa. Ja siis minna ja rääkida oma ideedest vastava õpetajaga. Töökava võiks seega olla ka palju rohkem kasutuses ühisel planeerimisel alusena. Nii ei istu sa üksi mingi tobedana tunduva dokumendi ees, mida suure tõenäosusega keegi lugedagi ei jõua. Kui see töösse rakendada ja päriselt kasutust vajab, on seda ka mõttekam teha. Seda võiks vabamalt vormistada ning lisada sinna mistahes tekkinud ideid ja muud põnevat, sest keegi peale sinu ei kontrolli ju tegelikult, kas absoluutselt iga punkt su töökavast täidetud sai - see pole ka kõige läbimõelduma kava juures nii või teisiti alati võimalik. Kui mõnda asja ei jõudnud, on vähemalt nähtav idee, mida ehk järgmisel aastal kasutada. See võikski olla lihtsalt enese (ja koostööd tegeva kolleegi) personaalne dokument, mida ilmtingimata ei pea kuhugi juhtkonda esitama.
Teinekord võib lõiminguprojekti töösse lükkamine ainest lähtuvalt olla mõne õpetaja jaoks väga raske muutus, millest lahti lasta. Näiteks ajaloo õpetamisel on kronoloogiline järjestus harjumuspäraselt justkui A ja O, aga see ei pea tingimata nii olema! Kui minna kaasa põnevate ideedega ja katsetada, tasub see suure tõenäosusega hiljem kordades ära. Ka LÕOKEse koolitustel julgustavad naised osalejaid rohkem kastist välja mõtlema ja õpikud piltlikult öeldes kõrvale heitma. Õpetaja autonoomia olemasolu on mingil põhjusel endiselt õpetajate seas pigem üllatus. Ikka ja jälle imestatakse, et kas tõesti on õpetajal vabadus õpik aknast välja visata ja ise otsustada mida, millal ja kuidas ta teeb. Ja ongi nii! Riiklikult ei ole ju ette määratud kindlad materjalid, mille järgi peab õpetama – sul on vabad käed oma materjalid kasvõi otsast lõpuni ise luua. Ainuke asi, mida sulle ette öeldakse, on see, milliste tulemusteni õpilane iga kooliastme lõpuks jõudma peaks. Loomulikult ei jõua õpetaja reaalselt õpikust ühekorraga loobuda – ega peagi, kui ei taha – aga just tükkhaaval teemasid mudima asudes võib aastate peale midagi väga ägedat kujuneda nii enda kui õpilaste jaoks. Kes see ikka jaksaks aastast aastasse ühte ja sama teemat korrata, isegi kui see tundubki turvaline, aega säästev ja mugav. Aeg-ajalt on kõigile kasulik astuda mugavustsoonist välja ja raputada rutiini veidi värsket vaimu sisse. Kuidas kõike jõuda?
Aega on vaja - muud ei olegi. Lihtne, kas pole? Aeg on paraku õpetaja napim ressurss, mida oleks kusagilt juurde vaja võluda. Koolijuht võiks väärtustada seda aspekti ning võimaldada õpetajatele aega, mil neil oleks võimalik midagi ägedat välja mõelda. Eriti hea, kui veel kolleegiga koos saaks mõtteid põrgatada ja tegutseda, sest üksi pusides võib ka hea mõtte olemasolul just julgusest puudu jääda ning asi jääb ikka soiku. Hetkel võib küll näha, et kui muud ei ole, siis suvepuhkus on see, mis õpetajaid veel sütitab ja energiat täis laeb, ent see hoog raugeb kahjuks küllaltki kiiresti kui naasta harjumuspäraselt ülekoormatud töökeskkonda ja tormata helikiirusel edasi kevadesse. Hea, kui veel pereelu elamisekski jaksu jääb.
Seega on vaja tõmmata õpetajatel vahepeal tempot maha, et nad ei ketraks kui oravad rattas. Seda eriti siis, kui õpetaja ei saa ise aru, et ta oma võimekuse piirilt on tegelikult ehk kilomeetreid juba mööda tormanud. Nii juhtub Maarja ja Sirgidi meelest seetõttu, et paratamatult tunnustatakse meie ühiskonnas just ületöötamist. Õpetajal endilgi on uhke tunne, kui loetleb ette pika nimekirja ülekoormuse alla kuuluvatest asjadest ning näitab, et on sealjuures veel elus ja toimetab. Kahtlemata ootab ta selle kõige peale tunnustust, mida ta ju ometi väärib ka, kuid suur ja oluline sisuline küsimus selle üldiselt levinud harjumuse taga oleks ehk hoopis: Kas me peaksime sellist töökultuuri tegelikult tunnustama? Teine tahk seal juures on palk – õpetaja keskmine palk, millest räägitakse, on ületöötanud õpetaja palk, mitte see, mida õpetaja tavakoormusega saab. Keskmine palk = ülekoormus. See ei taha üldsusele aga kohale jõuda. Huvitav nüanss on ka see, et koolides luuakse üha enam õpilaste jaoks mõnusaid olesklemise nurkasid, aga õpetajate tuba on sageli selleks, kus ühest uksest saad sisse tormata, koopiamasina töösse rakendada, ja juba järgmisest uksest edasi tormata. Osa õpetajate toast võiks täiesti selgelt olla ka mõeldud puhkamiseks ja kolleegidega vestlemiseks. No lihtsalt nii mõnus keskkond peab olema seal, et see töötakski õpetajale aeglustina, millest ta ei saaks mööda minna ja istukski kasvõi hetke seal ja oleks. Seda nautimise hetke võtmist soosiks loomulikult ka päevaplaani muutus. Õpetajal on vaja 20-30 minutitki hingetõmbeaega ainult talle olemiseks nii, et tal tõesti ei olegi ühtegi kohustust sel ajal planeeritud ei juhtkonna ega iseenda poolt. Veel aitaks tihedamate e-õppepäevade sisse toomine, mil õpetajad saaksid omi asju ka rahulikuma tempoga teha. Jah, ta teeb tööd ikka, kuid astub sealjuures siiski pisut rutiinist välja ja saab rohkem valida töö tempot kui igapäeva melu seda muidu võimaldaks. Kuidas tunnustada õpetajaid?
Ei tasuks olla kitsi kasvõi lihtsalt heade sõnade või tänutunde jagamisega. Liiga palju tunnustust ei ole olemas. Tuleks märgata igapäevaselt pisiasju, mida õpetaja oma töös hästi teeb ja seda talle ka öelda. On arusaadav, et on keeruline tuua välja teistest millegi poolest silmapaistvamaid õpetajaid vältides eespool mainitud ületöötamise tunnustamist, sest paratamatult on hetkel justkui hinnas need õpetajad, kes ennastsalgavalt palju LISAKS tundide andmisele teevad. Muud mõõteskaalat justkui ei ole ja see teebki ilmselt meele mõruks sel õpetajal, kes on otsustanud ennast hoidvalt seada piirid, mida on nõus ja suudab tööalaselt teha. Nii säilitab ta oma professionaalsuse ja hea töötulemuse, aga kui väljastpoolt paistab, et ta teeb n-ö miinimumi, siis tunnustust, mida ka tema hing vajab, ta ei saa. Lihtne tänu, puhas inimlikkus ja üksteise märkamine on aga kõige alus ja sageli midagi suuremat polegi vaja, et end väärtustatuna tunda. Kui ikka koolis on su kõrval kolleeg, kes igapäevaselt ennast ja sind sealjuures vee peal hoiab, siis teda tuleks selle eest ka palavalt tänada ja tunnustada.
Kuhu edasi?
Koolituste läbi on mõtteid arenguks tulnud veel. Peamine neist, millega juba algustki on tehtud, on jätkukoolituste pakkumine. See oleks võimalus tulla kollektiividel kokku ja arutleda, mis õnnestus, mida tuleks muuta, mida veel võiks proovida - kõik ikka eesmärgina luua koolides lõpuks lõimingu süsteeme, mis töötaksid pikaaegselt, mitte ajutiselt. Ideaalis sooviksid Sigrid ja Maarja näha, kuidas koolid hakkaksid omavahel tihedamalt koostööd tegema, oma lõimingu viise jagama ning julgustama teisigi neid ideid rakendama. Edasi tahaksid nad liikuda veel õpioskuste teadlikumaks õpetamiseks vajaliku toe pakkumise radadele, nii et paigalseisu karta ei ole ja oodata on veelgi kõrgemat lendu. Tuult tiibadesse sel teel!
![]() Seekordses Õpime koos taskuhäälingu saates kuuled vestlust Katrin Hommikuga, alustava klassiõpetajaga Kuressaare Hariduse Koolist, kes oma noorele eale vaatamata kõlab väga elukogenuna. Mida arvab kooliellu sisseelamisest üks alustav õpetaja, kes naaseb kooli, mille ta ise õpilasena lõpetas? Milliseks soovib Katrin oma esimest lendu kujundada ning kuidas olla toeks ka teistele noortele läbi tänapäevaste suhtluskanalite? Katrini teekond õpetajaametisseOma kooliaega meenutab Katrin positiivsete emotsioonidega ning igati vahva ajana. Õpilasena oli ta väga usin ka väljaspool koolitunde, võttes osa mitmetest erinevatest huviringidest. Talle meeldis olla tegus ning seeläbi luua pikaaegseid ja sügavaid sõprussuhteid, mis on kestnud tänaseni. Õpetajaametisse suunas teda märkamatult ilmselt kodune taust – pedagoogid olid ja on nii tema Mamma, ema kui ka õde. Algselt tahtis ta saada küll hoopis psühholoogiks, kuid juhtus nii, et sisse sai ta just klassiõpetaja erialale. See ei ole aga ülemäära morjendav tulem, sest paratamatult saab üks õpetaja oma ametis olla ka poole kohaga psühholoogi eest. Mul on kodus kõik pedagoogid põhimõtteliselt. Ja ma ütleks, et õpetajaamet on suht sama nagu arstiamet, et kui see kodus juba on, siis see kuidagi kandub edasi. Katrin lõpetas õpingud juba aastal 2018, kuid tundes, et enne uuesti koolikeskkonda sukeldumist võiks aja maha võtta, suundus ta hoopis paariks aastaks välismaale. Olles just läbinud pika integreeritud õppe kohe peale gümnaasiumit, polnud ta lihtsalt valmis veel õpetajana tööle asuma. Tal oli vaja aega enesele. Puhata ja teha tööd, kus midagi n-ö mõtlema ei pea. Need aastad oli täpselt paras aeg, et end laadida ning entusiastlikult ja täis teotahet tagasi kodumaale naasta. Katrini meelest oli tema kogemusel tööle asumine alguses naljakas, sest tegu oli sama kooliga, kus ta ise õpilasena käinud oli ning kus oli töötanud ka tema ema. Pea kõik tema kolleegid olid seega tema endised õpetajad ning paljud neist ei olnud ka üllatunud, et Katrinist õpetaja sai. Küllap olid nad juba koolieas märganud tüdruku õpetajapotentsiaali. Mentoriks sai talle tema endine algklasside õpetaja, kes oli suureks toeks kõikidele rumalatele küsimustele vastuste leidmisel, mida Katrinil enda meelest küllaga jagus. Tuli ette aga ka seda, et mida Katrin ise ei osanud küsida, seda ei märgatud talle alati ka jagada, sest mitmel juhul eeldati, et endise õpilasena teab Katrin korraldusliku poole pealt kõike. Nii juhtus näiteks, et enne vaheajale minekut ei olnud tema klassil traditsioonilist kringlit laual, sest ta ei teadnud, et selle kringli peab iga õpetaja eraldi tellima. Kui ta selle kohta küsima oli läinud, sai vastuseks: “Me oleme alati ju nii teinud!”. Nüüdseks on selles koolis reipalt tiksumas juba kolmas aasta. Kui selle peale küsida, kas ta peab ennast ikka veel alustavaks õpetajaks või on juba vana kala, arvab ta, et ta on vähemalt senikaua alustav õpetaja, kuni ta oma esimese lennu ära saadab. Sealt edasi ehk võib end juba kogenumaks nimetada, kuid kas see ka nii on, näitab aeg. Alustava õpetaja võlu ja valuKui mõelda tagasi esimeste aastate murekohtadele, siis esmalt toob Katrin välja, et alustavalt õpetajalt oodatakse väga palju korraga. Samuti peab ta suurimaks raskuseks enese näitel seda, et väga sageli viib ta tööd koju kaasa – seda siis mitte tingimata füüsiliselt, vaid just vaimselt. Väga raske on lahti lasta õpilastega seonduvatest muredest ning eristada töö- ja vaba aega. Ta tunneb, et klassiõpetajana sai ta justkui üleöö 23 lapse teiseks emaks – paljudele rõõmudele leidub seega igapäevaselt ka muresid, millest koduses keskkonnas lahti laskmata saab lõpuks jaks otsa. Meie maskott on panda. Nemad on minu pandapojad ja mina olen nende pandaema. Aga see pole veel kõik. Algaja õpetaja on üleüldse sageli koolielus liiga palju sees, püüdes end jagada igal hetkel lisaks koolitundidele ka sotsiaalmeediasse. Nüüdseks, kolmanda õppeaasta alguseks, on Katrin lõpuks teinud endaga kokkuleppe, et õhtuti ning nädalavahetusel ta ei ava koolipoolseid kirju. Seda siis juhul, kui just ei ole mingit väga pakilist mure päevakorral, mis vajaks kiiret sekkumist. Kusjuures seda soovitust jagasid tema klassi laste vanemad talle tegelikult juba üsna alguses, tal läks lihtsalt aega, et selle tõdemuseni ka ise jõuda ja tasakaal leida. Rõõmudena toob Katrin välja, et alustav õpetaja on entusiastlik ning omab suurt soovi südamega oma tööd teha. Loomulikult leidub selliseid inimesi palju ka kogenud õpetajate seas, aga ilmselt on nende kahe grupi võrdluses energia siiski veidi teine. Alustav õpetaja pole veel ämbritest läbi kolistanud ning on kõigeks valmis. Uue põlvkonna noorte eeliseks on ilmselt ka see, et ollakse väga kodus tehnikaga ning tuttav paljude äppidega, millega õpilaste meeli köita. Kuid seda nippi, kuidas päris ära kaotada näiteks tööde parandamist, mida Katrin oma ametis vist kõige vähem naudib, ta veel leidnud ei ole. Tuleb välja, et see õpetajatöö osa ei olegi nii äge kui ta varasemalt arvata oskas. Katrini klassiruum - nii füüsiline kui vaimneKlassiõpetaja igapäevaelu üheks lahedaimaks ja nauditavamaks aspektiks peab Katrin seda, et tal on võimalus oma klassi päeva vabalt kujundada. Neil ei ole koolis üldõpetust, kuid ainete lõimimist saab ta sellegipoolest rakendada. Samuti jälgib ta sageli klassi dünaamikat ja vajadusel teeb näiteks eesti keele asemel matemaatikat, kui ta näeb, et sel hetkel on õpilased väga entusiastlikult meelestatud hoopis arvude suhtes. Alustava õpetajana toetus ta päris alguses pea täielikult õpikutele ja töövihikutele, ent juba lühikese ajaga on see muutunud. Õppematerjalid on küll heaks orientiiriks, kuid nüüdseks paneb ta enim rõhku käelistele ja praktilistele ülesannetele, mida ise lisaks otsib. Teiste klassiõpetajatega kahjuks koostööd väga tihedalt ei ole, nii et paratamatult tuleb üksi nokitseda. Sealjuures suurimaks abimeheks ideede genereerimisel on tema jaoks Pinterest. Päris kõik ainetunnid ei ole teadagi siiski Katrini enda anda ning see tõsiasi talle endale pigem meeldib. See annab õpilastele varakult järkjärgult kogemusi ka teiste õpetajatega, sest õpetamisstiilid ja isiksused on paljudel erinevad ning nii ei tule see ehmatus neile teises kooliastmes liialt suur. Tema enda klassi puhul võib eriti keeruliseks osutuda senine küllaltki vaba suhtlusstiil oma õpetajaga, mida kõik ehk ei soovi ega oota õpilastelt. Seda on Katrin neile ka selgitanud ning lapsed mõne õpetajaga ka juba kogenud. Õppekäike planeerides ja läbi viies on Katrin läinud seda teed, et mitte tema üksi ei vali, kuhu minna ja mida teha, vaid õpilased annavad märku, mis neile huvi pakuks. See garanteerib, et õpilased tahavad päriselt õppekäikudel käia ja aktiivselt osa võtta. Katrin sealjuures loomulikult suunab neid õpetajana ning, tundes juba oma õpilasi, korraldab aeg-ajalt ka üllatusretki, mida klass on väga nautinud. Suurimaks väljakutseks peab Katrin enda klassi juures väga erinevate natuuridega lastes ühtsustunde loomist. Ühtsustunde tekitamise ning hoidmise nimel tuleb tal pidevalt pingutada ning olla järjepidev. Katrin on võtnud eesmärgiks kujundada lahkeid ja teineteise vastu heatahtlikke õpilasi. Nii peab ta oma suurimaks võiduks ka seda, et kuigi raskusi ja muresid nendega jagub, saab neist alati ühtne klass, kui kellelgi neist on abi vaja. Kunagi täiskasvanuna sa võid googeldada, millal teine maailmasõda oli, aga headust või lahkust sa ei saa googeldada, vaid see peab tulema väiksest peale. Lahkuse kõrval sama olulise märksõnana on neil klassis ka ausus. Tema õpetajana on alati õpilastega aus ning eeldab seda ka neilt. Nii ei jäta ta ka võimalust kasutamata, kui näeb, et lapsed püüavad tema headust mingil viisil ära kasutada. Siis tuleb aeg maha võtta. Ta istub õpilastega vaibale maha, kirjeldab, kuidas nende käitumine teda tundma pani ning arutleb õpilastega vahetult ja avameelselt selle teema üle. Mis sest, et õppetükid vajavad tegemist – las need sel hetkel jääda! Õpilaste ja õpetajate vahel peab olema turvaline ja siiras suhtlus, et õpilased julgeksid vajadusel õpetajate poole pöörduda. See on oluline aspekt, mille ma ise veel aineõpetajana õppekava kiire läbimise tuhinas sageli kipun ära unustama. Suhtlemine on Katrini jaoks oluline märksõna ka ainetundide raames. Tema klassist möödudes ja kuulatama jäädes ei jää ilmselt kunagi kõrvu haudvaikust. Ta soosib õpilaste endi aktiivsust ja oma näidete jagamist, sest ta on märganud, et läbi enese kogemustega seoste loomise jääb neile ka materjal paremini meelde. Sealjuures ei räägi nad siiski läbisegi, vaid on õppinud üksteist kuulama ning oma soovist enda mõtteid jagada käega märku andma. Klassi töörahu aitas teises klassis hoida ka näiteks topsidega valgusfoori meetod, millega õpilased said märku anda, kas nad saavad ülesandega iseseisvalt hakkama (roheline), vajavad ilmselt varsti abi (kollane) või ootavad õpetajat endale kohe appi (punane). Nüüdseks on see meetod neil unustustehõlma vajunud. Oma füüsilises klassiruumis lähtub Katrin õpilaste mugavusest. Hetkel on nad asenduspinnal ning ruumiga ei ole priisata, kuid sellegipoolest on ta leidnud lahenduse, kuidas lisaks laudadele ja toolidele ära mahutada ka mõnus lebonurk raamatute, tekkide ja patjadega. See ei ole ehk iga päev kõige populaarsem koht, kus olla, kuid suure osa ajast lapsed oma tee sinna siiski leiavad. Samuti on see imehea rahunemisnurk, kus aidata õpilastel oma suurte tunnetega toime tulla või kus lihtsalt pisut vedeleda, kui on kehv tuju. Nii mõnigi õpilane on oma krõbedamad sõnumid just nendesse patjadesse karjunud, mitte pahameelt klassikaaslastele suunanud. Patju loopinud ega löönud nad sealjuures ei ole. Need on kaisutamiseks mõnusamad kaaslased. Koostöö lapsevanemategaSuhe lapsevanematega on kujunenud koostöös ning samamoodi otsekohesuse ja aususe najal üles ehitatud. Katrin ütles lapsevanematele algusest peale, et ta on noor ja alustav õpetaja ning kindlasti teeb ta milleski vigu, nii et ootab vanematelt mõistmist ja tagasisidet, mida muuta või paremini teha. Seni on nende tagasiside olnudki edasiviiv ning üheskoos on leitud ka põnevaid viise, kuidas vanemaid veelgi rohkem kooliellu kaasata. Parima näitena on ehk ürituste korraldamine – selle ülesande andis Katrin lapsevanematele! Nad on loositud rühmadesse ning iga rühm korraldab kooliaasta vältel mingi klassiürituse. Päris kõik vanemad ei olnud algselt selle juures ehk kõige entusiastlikumad, kuid tulemusena on juba toimunud väga ägedaid ja meeldejäävaid koosviibimisi. Imeline idee, mis ühest küljest võtab õpetajalt koormust veidigi vähemaks ning teisest küljest toob lapsevanemaid koolile palju lähemale. Suurepärane võimalus kvaliteetaja veetmiseks kõikidele osapooltele. Hoidke alt, kõik minu järgmiste klasside lapsevanemad, ilmselt ootab ka teid see ees! 😊 Katrin kui sisuloojaKatrin pole seni ennast identifitseerinud sotsiaalmeedia sisuloojana, sest ta ei teinud oma Instagrami kontosid otseselt kellelegi silma jäämise eesmärgil. Alustas ta siiski iseenda jaoks, sest ta tundis, et ta vajab väljundit oma tunnete ja mõtete edastamiseks. Ta tahtis olla keegi, keda ta noorena ise oleks vajanud, sest sel ajal ei olnud sotsiaalmeediat. Inimesed ei rääkinud avameelselt vaimse tervise probleemidest, söömishäiretest ja muust säärasest, nii et Katrin tundis, et mis oli puudu tema ajal, võiks ehk olla olemas nüüd. Tõsiasi, et nii tema isiklik kui ka õpetajakonto on laiemat tähelepanu saanud, ilmnes talle suvel, kui ta lisaraha teenimiseks baaris töötas ning inimesed teda muudkui ära tundma hakkasid. Ta peab seda ägedaks ning kui keegi saab tema kontodelt mingigi nipi või mõtte, mida oma elus rakendada, siis see ongi juba tema jaoks suur võit. Samuti on jälgijad oodatud talle julgelt kirjutama ja seda nad ka sageli teevad. Suurim soov on Katrinil olla olemas hädas teismeliste jaoks, lootes neile olla justkui suur õde, kellelt nõu ja tuge saada. Ma tahtsin olla keegi, keda ma ise oleksin vajanud noorena. Talle on enese haavatavaks tegemine olnud pigem positiivne, sest ta on saanud ennast avada ning leidnud kogukonna, kellele jagada oma mõtteid ja kogemusi. Tunne, et ta ei ole üksi, on suurim aspekt, mis on teda ennast sellel teekonnal varem edasi aidanud ning ta loodab, et ta suudab oma jälgijates tekitada samasugust kuuluvustunnet. Kui küsida, mida ta teeb, et mitte end teistega liialt võrdlema hakata ja end sealjuures halvasti tunda, toob Katrin välja lihtsa lahenduse – ta lihtsalt ei jälgi neid kontosid, mis temas kuidagi negatiivseid tundeid tekitavad. Ja soovitab seda ka teistele. Vahet ei ole, kas konto haldajaks on võõras või tuttav – kui tunned end teda jälgides halvasti, tee sellest kasvõi paus. See võib-olla tundub hästi karm või ülbe, eksole, aga lõppkokkuvõttes sa pead siin elus hakkama saama ja siin suures kirjus maailmas ellu jääma. Mina olen arvanud, et see võib-olla on üks viisidest, mida teha. Sama soovitus kehtib ka tema enda kontode kohta – ta leiab, et tal võib selle võrra olla pigem vähem jälgijaid, aga nad on siis vähemalt inimesed, kes teda jälgides end hästi tunnevad. Mis täidab Katrini tassi?
Kas õpetajaamet on karjäärivalik kogu eluks?Katrini arvamus selles osas on ajas muutunud. Kui varem oleks ta öelnud, et pigem jah, siis nüüd arvab ta hoopis, et see sõltub ikka inimesest endast. Kui on tunne, et soovid olla kogu elu õpetaja ning sealjuures päriselt silm särab, siis see on lahe. Aga täpselt sama on ka inimesega, kes tunneb, et sooviks midagi muud vahelduseks teha ja võib-olla naasta kunagi õpetajaametisse, aga võib-olla ka mitte. Igal juhul on kõik need valikud okeid. Tuleb lähtuda endast ja kuulata oma keha ja mõtteid, et leida see, mis kõnetab ja õnnelikuks teeb. Ja seda tuleks teha tegelikult absoluutselt igas aspektis oma elus. Mulle see mõttekäik meeldib, sest lõppkokkuvõttes elame me iseendaga siin maamunal kõige pikemalt ja lähedasemalt koos, miks mitte luua sellest võimalikult meeldiv seiklus ning õppida enda soove kuulama ja järgima. Seda siis loomulikult viisakaks ja enese ning teiste suhtes lahkeks jäädes, eksole. Kui Sind, hea lugeja, hakkas lähemalt huvitama, kes on Katrin Hommik oma igapäevaelus, võid teda jälgida tema isiklikul Instagrami kontol @katrinhommik. Kui aga tunned pigem huvi tema töiste tegemiste vastu, viska pilk peale @opetaja.katrin lehele. Ja kui tunned, et pole siiski päris sinu inimene, siis liigu edasi! Teadmise võrra rikkam oled ikka! 😊
Lugemiseni! ![]() Tere-tere, hea lugeja! Meil on hea meel, et oled jõudnud taskuhäälingu Õpime koos blogisse, kuhu püüame edaspidi koondada kirjalikud kokkuvõtted Signe ja Karini lindistatud saadetest. Seda tehes soovime anda laiemale hulgale võimaluse osa saada haridusmaastikul leiduvate inimeste inspireerivatest kogemustest ja omanäolistest lahendustest pedagoogika valdkonnas.
Kaidy kirjeldab, et tema teekond õpetajaks saamisel sai alguse üsna ootamatult, sest tema enda plaanides sellist karjäärisuunda abituriendina üldse polnudki. Gümnaasiumis Rajaleidja karjäärinõustamisel osalemise läbi ilmnesid aga tema mitmed tugevused, mis andsid eelduse heaks õpetajaks saamisele ja nii see mõte tema peas idanema hakkas. Ristiema ja vanematega üheskoos arutledes sündis kindlustunne, et just haridus on valdkond, kuhu astuda. Ta pani oma panused enesekindlalt üksnes klassiõpetaja õppekavale ning sai edukalt sisse. Ka kooli tööle saamine tuli arvatust kiiremini kui tekkis ootamatu võimalus kandideerida Haabneeme Kooli abiõpetajaks juba esimese kursuse tudengina. Olles nüüdseks seal töötanud juba seitsmendat aastat, on Kaidy väga tänulik võimaluse üle alustada abiõpetajana, sest just see võimaldas tal saada osa väga paljudest väärtuslikest tundidest vaatlejana viisil, mida õpetajakoolituses päris nii intensiivsel moel üldiselt ei koge. Samuti tutvus ta kõrvalseisjana selle kooli kultuuri ja kommetega ning tundis end hiljem klassiõpetajana tööle asudes enesekindlamana ja rahulikumana, sest sulandumine oli toimunud järk-järgult.
Väljastpoolt kooli haridusmentori teenuste kasutamine on hetkel veel pigem uueks suunaks hariduses, nii et õpetaja, kes tunneb, et millegi vastu on hakanud trots tekkima või kellel lihtsalt kriibib südames soov hakata midagi teisiti tegema, peab sageli ise püüdma astuda oma mugavustsoonist välja. Mõnikord on selle juures abiks tõuge kaasõpetaja poolt. Kuna rahutus ja peas küpsev mõte, kuidas algõpetuses üheskoos asju palju ägedam teha oleks, ei andnud enam asu, utsitas Kaidy kolleege omavahel tihedamale koostööle. Sedasi sündis nende koolis klassijuhatajate koostöökoda. Esmaseks ajendiks oli tunne, et paralleelklassides õpetades oleks mõistlik ühiselt õppetegevusi või lõiminguid luua ja läbi viia. Seni toimetas iga õpetaja eraldiseisvalt ja omas rütmis. Ta tunnistab, et tema entusiasm ilmselt heidutas kolleege pisut, sest Kaidy enda nägemus veel täitunud ei ole, kuid kokku nad saama hakkasid ning materjale jagatakse omavahel juba aktiivsemalt kui varem. Samuti võttis Kaidy veidi omapoolset survet vähemaks ega külva enam kolleege kõikide oma lennukate ideedega korraga üle, lootes, et sammhaaval hakkavad nad siiski ühte jalga astuma. Koostöö sisulise poole pealt on Kaidyle silma jäänud tendents, et kogenud kolleegid kalduvad arvama, et neil pole noortele tulijatele midagi pakkuda. On mõistetav, et nad ei soovi palju kaasa rääkida rohkete õppemängude ja värvikirevate töölehtede vaimustuses kui neid enda klassiruumis on pigem tagasihoidlikumalt kasutatud, kuid need pole ainsad elemendid klassiruumis, millega õppetööd elavdada saaks. Nende pikaajalise kogemuse väärtus võib peituda kasvõi pisiasjades – näiteks erinevate liisusalmide kasutamine tundides, millega noorem generatsioon pole kokku puutunud, kuid mis annaksid õpilastele nutika viisi mõnda konkreetset teadmist meelde jätta. Olgem ausad – mitmekülgsus õppes on see, mis nii õpetajal kui õpilasel vaimu virgena aitab hoida ning seda saabki üheskoos luua. Koostöö ja kogemuste jagamine võiks olla võrreldav justkui taaskasutusega – ülesanne või tegevus, mis ühele võib tema enda praktikas tunduda juba igava võttena, võib teise jaoks olla suureks ahhaa-momendiks ja sütitajaks tuua sellega oma klassiruumi värskust.
Mängude kasutamises on siiski omad nüansid, millega arvestada. Näiteks sõltub nende valik õpilaste vanusest – Kaidy kogemusel armastavad nooremad õpilased väga liikumisega mänge, kus nad saavad füüsiliselt aktiivsed olla; vanemates klassides seevastu tundub, et eelistatakse rahulikumaid, liikumist pigem välistavaid mänge. Ettevaatlik tuleks olla ka võistluslike mängudega, kus teadmistele rõhumise asemel võiks võiduvõimalus olla pigem seotud mänguõnnega, et motivatsioon kaasa lüüa ei kaoks ära nendel õpilastel, kes end vastava teema raames ehk kõige tugevamana ei tunne. Ja preemiana kaasalöömise eest võiksid mängu järel kommi saada ühtviisi kõik asjaosalised! Mänge või ideid mängudeks leiab Kaidy palju internetist, kus valik on lõputu, kuna matemaatika on n-ö universaalne ning mängud ei sõltu niivõrd palju sellest, mis keeles nad loodud on – numbrid on ikka samad. Mängude ettevalmistamine ise on tema jaoks kui lõõgastav loomeprotsess, mida nautida ning ühte algideed püüab ta kujundada mitmeti kasutatava põhjana, et kohandada seda mugavalt kõikide oma õpetatavate klasside erinevate teemade jaoks. See on suurepärane lahendus, mis säästab kokkuvõttes õpetaja aega ja energiat, andes sealjuures võimalikult paljudele õpilastele võimaluse kogeda tundides vaheldusena midagi lõbusat. Kõige selle juures ei ole takistuseks tõsiasi, et kõik vahendid tuleb tal soetada oma raha eest, sest pole kahju luua midagi sellist, mis lamineerimise järel kestab kaua ning mida saab järgnevatel aastatel üha uuesti ja uuesti kasutada. Mis puutub ajalisse ressurssi, mida õpetajal teatavasti ei ole rohkem kätte jagatud kui teistele inimestele, siis tuleb ettevalmistustöödeks sageli näpistada aega koduste õhtute arvelt ning teinekord ka pere ja sõprade abistavaid käsi kaasates. Samas on see olnud Kaidy teadlik valik ning tegevusena justkui nauditav hobi. Unistusena näeb Kaidy oma loomingut ka ühel või teisel viisil köidetuna, kuid kuidas jagada maailmaga võimalikult kompaktselt kogu seda pidevalt täienevat kraami, mida ta peamiselt kaustades ja karpides-kastides hoiustab, ei ole ta veel suutnud välja mõelda. Ja las jäädagi midagi ka tulevikuväljakutseks!
On tarvis teadvustada, et sotsiaalmeedias jagatav ei ole 24/7 kestev reaalsus, vaid üksnes hetk, mis õnnestus piisavalt hästi, et seda sooviti jagada. Sellest võiks leida innustust, mitte tunda end kehvasti kuvandi tõttu justkui jõuaksid kõik teised palju enam ja ägedamaid asju teha. Kehvemaid hetki lihtsalt ei olda aldis jagama ning kas tingimata peakski? Kaidy tundub oma töö juures pea kõiki tahke armastavat – kuidas muidu tõlgendada aeganõudva ettevalmistustöö nautimist kui omamoodi loominguprotsessi, mis ühel õpetajal tegelikult kunagi otsa ei lõpe. Mida kõrvaltvaatajad sageli ei mõista, on see, et õppetund ise on vaid jäämäe tipp, sest see, mida õpetaja selle tunni läbiviimiseks eelnevalt tegema peab, on kordi suuremat ajalist – aga sageli ka materiaalset ja vaimset – ressurssi nõudev. Sestap peaks õpetaja end rohkem väärtustama ja hoidma, julgema teha koostööd koormuse jagamiseks ja leidma tuge ning innustust nii kolleegide kui ka mõttekaaslaste seast laiemas ringis sotsiaalmeedia vahendusel. Hinnakem iseenda kogemusi kui väärtust, mida teistega jagada ning väestagem üksteist läbi koostöö ja edasiviiva tagasisidestamise! NB! Kui sul tekkis seda kirjatükki lugedes huvi haridusmentorluse sisu ja olemuse vastu, oled väga oodatud kuulama Õpime koos taskuhäälingu eelmist osa Triinu Pääsikuga. Tegu ei ole nimelt sedalaadi mentoritega, kes määratakse äsja kooli tööle tulnud alustavale õpetajale oma kolleegide seast. Pigem on tegu nõustamislaadse teenusega, mida Triinu ise kirjeldab põnevust tekitavalt näiteks järgnevalt: „Haridusmentor on õpetajate jaoks ja tema professionaalse arengu partneriks.“ Kuidas tema tööprotsess täpsemalt toimib ja mida see endas hõlmab, saab kuulata SIIT.
|
|