Seekordseks saatekülaliseks on Saaremaa Riigigümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Piret Tänav, kes aitab piiluda uhiuue kooli kasvamisse ja arengusse. Kui edasi loed, saad teada, mis on haridusdisain ning kuidas klassijuhataja roll saab olla edukalt asendatud mentorlusega. Teemadering on põnev ning mõtlema panev. Kes on aga kuulnud Roosa Raadio persoonilugu Piretist, kus ta lähemalt oma teekonnast õpetajaametini ning esimestest kogemustest pedagoogina rääkis, küsib ehk hoopis, et kuidas ta nii järsku mandrilt Saaremaale jõudis?!
Piret on küll sündinud Saaremaal, kuid enamiku senisest elust elanud mujal. Oma teekonda tagasi kodusaarele kirjeldab ta ise humoorikalt kui odüsseiat, sest ka Odüsseuse teekond kodusaarele Ithakale võttis omajagu kaua aega. Olles jäänud kümneks aastaks pidama Tartu Miina Härma Gümnaasiumisse langesid mitmed asjad ühtäkki kokku: tema tollane lend lõpetas kooli, tütar oli saanud iseseisvamaks ning samal ajal kuulutati välja konkurss Saaremaa Riigigümnaasiumisse õpetajate leidmiseks. Piret võttis kõike eelnevat kui märki, et aeg oleks juurte juurde tagasi suunduda ning otsustaski kandideerida. Tema jaoks oli sedalaadi suurem elumuutus väga huvitavaks ja kontrastseks kogemuseks, kuna ta liikus armsaks saanud vanimast eestikeelsest keskkoolist ühtäkki tollal eesti noorimasse riigigümnaasiumisse.
Piretit kutsus see olukord, kus ta sai võimaluse olla millegi ajaarvamise alguses – tema ees oli puhas plats. Kui varasemalt on tal kogemusi koolides, kus nii mõnigi tegevus on põhjendatud sõnadega, et nii on alati olnud ja tehtud, siis nüüd saab ta olla selle ülesehitamise juures, et kuidas hakatakse alati tegema. Teda võlus ka see, et kogu see kogemus ise oli heas mõttes hullumeelne – kuidas elades ühes eesti otsas, kolida järsku teise. Olgugi, et ta tuli paika, millega ta oli lapsepõlves seotud ja kus teda mõned sõbradki ees ootasid, oli ikka tunne, et ta saabub kui võõras kaks kätt taskus ja vaatab, mis nüüd edasi saama hakkab. Piret arvab, et sedalaadi väljakutseid võiks vastu võtta, kui elu on kujunenud nii etteaimatavaks, et tead täpselt, mida homne toob. Pigem võiks olla nii, et aimad, mida tulevik toob, aga et see, millega uus päev lõpeb, selgub alles päeva lõpus. Talle meeldis ka see anonüümsus, mis teda Saaremaal saatis. Saare kogukond on väga tugev ning kõik teavad kõiki. Piret oli selles keskkonnas uus nägu. Oli vahva kogeda esimestel koosolekutel seda, kuidas paluti rivistuda selle järgi, kui palju on sinus saarlast ja kuidas sa Saaremaaga seotud oled. Mandril elades ta selliste ülesannete otsa sattunud veel polnud. Nüüdseks on paar kolleegi talle ootamatult tõdenud, et Piret räägib juba nagu saarlane – mitte küll tingimata häälduse poolest, aga mingit laadi olemuse muutus on toimumas, mida kohalikud tunnetavad ja tähtsaks peavad. 
Traditsioonidega eliitkoolist modernsesse riigigümnaasiumisse
Kui paluda Piretil tuua näitena välja Saaremaa Riigigümnaasiumi ja Miina Härma Gümnaasiumi erinevusi, siis on tema sõnul siiski tegu võrreldamatute koolidega. Üks asub pikaajaliste traditsioonidega ajaloolistes ruumides, kus viibides sa näed küll vanu seinu, kuid tajud, kuidas mitmed sinule eelnevad põlvkonnad on käinud samas koolis ning astunud neil samadel treppidel. Teine on aga kaasaegse lahendusega värskelt ehitatud koolimaja – ta lihtsalt ongi nii teistsugune. Uuele majale omaselt on seal küll palju avarust, valgust ja värsket õhku, kuid ka siin käib alles arendustöö selles osas, et muuta koolimaja kõigile asukatele hubasemaks ja mugavamaks. Näiteks on maast laeni klaasseinad küll ilusad ja loovad palju helgust, kuid õpilased on avaldanud juba soovi ka rohkemate pesade ja nurkade järele, kus vahepeal üksi olla ning vaikuses istuda, lugeda või segamatult õppida. See on mõistetav, et päevast päeva rahvasummas liikudes soovitakse aeg-ajalt hetki enesele ning sobivate lahenduste leidmisega tegeletakse aktiivselt.
Kui erinevused füüsilises keskkonnas kõrvale jätta, siis saaks ehk võrrelda koole kui eliitkool versus riigikool, kuid ka siinkohal selgitab Piret, et selleski aspektis on keeruline suuri erinevusi leida. Nimelt on Saaremaa Riigigümnaasium üks kahest gümnaasiumist Saaremaal üleüldse ning see juba tingib olukorra, kus tegelikult ka sinna kogunevad väga tublid ja tragid õpilased. Piret tunnistab, et oli sellest avastusest isegi päris esimesi tunde andes lausa ehmunud. Just selles mõttes, et kui laia silmaringiga juhtusid olema need esimesed klassid, keda ta seal õpetama asus. “Ma tulin sõna otseses mõttes ruumist selg ees välja ja küsisin, kus on nende eelmised õpetajad, nendega peab midagi tegema… No siin on selline materjal!” Õpilased lihtsalt õhkasid Marie Underi luule järele ja nimetasid nimesid, mida valdav enamus eakaaslastest tänapäeval ehk meeleski ei pea. Piret ei osanud oodata niivõrd avatud meelt ja suurt õhinat õppimise järele. Nüüd arvabki ta, et igas koolis ongi lihtsalt oma tugevused ning eliitkool kui sõna iseenesest on pigem mainekujunduslik. Ideaalis võiks ju olla, et igast koolist võiks saada eliitkool selles tähenduses, et kool võtab eesmärgiks kasvatada oma õpilastest tulevane eliit, kes hakkavad ühiskonda, meie elu ja meie riiki edaspidi kujundama. Kui selles võtmes võtta, siis on iga kool eliitkool, kui fookuses on soov kasvatada oma õpilastest tulevased otsustajad ja tegijad, mitte ainult arvajad. Mida kujutab endast haridusdisain?
Saaremaa Riigigümnaasiumi selge visiooniga inspireeriv juht Ivo Visak tõi endaga ametisse astudes kaasa uudse lähenemise haridusmaastikul – ta asus oma koolis haridust disainima. Ta kirjutas haridusdisaini teemal oma magistritöö, mida kool nüüd teoreetilise alusena kasutab. Lihtsustatult selgitades püüab nende kool olla õppiv organisatsioon, mis lähtub n-ö õpikaarte teooriast. See tähendab, et nad proovivad õppekava paigutada teatavate disainvõtete abil süsteemi ja selle abil süstematiseerida seda, mida ja kuidas teevad ning kuhu jõuda soovivad. Püütakse tagada, et iga tegevus, mida koolis tehakse, on seotud sellega, milliste väärtuste, hoiakute ja suhtumisega gümnasisti nad soovivad kujundada. Olles enda jaoks kollektiivina lahti mõtestanud, kes koolist lõpuks ellu astuma peaks, on õpetajad valmis siduma erinevaid läbimõttestatud tegevusi kaasaegsete õppimisteooriatega tagamaks neid oskusi ja pädevusi, mida õpilased vajavad. See nõuab koostööd ja pidevat panust, et kõik astuks ühte jalga. Kooli väärtusteks on inimlikkus, uudishimu ja koosloome. Soovitakse edasi anda ja kanda mõtet, et laia silmaringiga näed silmapiiri taha. Üksteist toetatakse nii kolleegidena kui õpetaja-õpilase suhtes. Sealt koolist ei leia klassijuhatajaid vaid hoopis mentorid, kes on juhendajaks ainult poole klassi jagu õpilastele. Uus lähenemine tagab õpetajale olukorra, kus ta jõuab õpilasi paremini hallata ja silma all hoida; toetada, kui keegi komistab ja kukub, aga jõuda ka nendeni, kes ei komista ega kukugi. Õpetaja ei pea seega olema nagu tuletõrjuja, kes tegeleb nõrkemiseni nendega, kellel juba häda käes, vaid jõuab ka nende õpilasteni, kes statistikas ei paista ei ühe ega teise äärmuse real silma, aga on ka grupi liikmed, kes väärivad individuaalset tähelepanu. Väiksem rühm tingib üleüldse lähedasemaid suhteid, mille loomisega esimese asjana ka tegeletakse. Seejärel alles saab tööd teha iga õpilase isikliku mina-pildiga, ning alles siis õppida suhestuma maailmaga. Iga asi omal ajal, omas rütmis. Seda rütmi veel muidugi suuresti otsitakse ja kohandatakse, sest kool on alles lapsekingades, kuid kindel visioon on silme ees ja töö selle täideviimise suunas käib.
Mentorluse teemalisi koolitusi kogu kollektiivile oli tööle asumise alguses küll palju, kuid Piret tunneb, et esimene aasta sai läbitud ikkagi suuresti kobamisi. Nad püüdsid mentoritena aluseks võtta ütlust „Ära anna õpilasele mitte kala ega ära anna ka õng, vaid minge koos kalale“. See oli igas mõttes õpilastega üheskoos teekonnale minek ja isegi kogenud õpetajana oli veidi ebakindel tunne, kui pole ise varem kalal käinud. Oluline on iga õpilane, tema areng ja väärtused, mida ta saab kaasa kodust ja koolist. Lastevanemate koosoleku peateema ei tohiks seega olla vormis „kuhu me kevadel klassiekskursioonile läheme“, sest kool ei peaks olema turismifirma, vaid tekkida võiks arutelu, kuidas kodu ja kool koostöös saaks kõige efektiivsemalt aidata õpilast tema arenemise teel. Koostöö vanematega ei ole aga ainus, mille parendamise poole püüeldakse. Siinkohal ollakse väga teadlikud tõsiasjast, et õpilaste kujundamine on mitmete asutuste aastatepikkune pidev töö, mille au ei saa lõpuks ainuüksi gümnaasiumid endale võtta. Seetõttu külastavad Saaremaa Riigigümnaasiumi esindajad koole, kust nende õpilased eelnevalt tulnud on, et saada inimlikul tasandil kokku ja avaldada tänu selle eest, kui tragid ja asjalikud lapsed neist asutustest tulnud on.
Gümnaasiumid võiksid kogukonnale rohkem tagasi anda
Oma ideid tutvustas kool laiemale publikule esimest korda toimunud Saaremaa Haridusuuenduskonverentsil. Inimestel oli haridusdisaini teema vastu väga suur huvi ning anti julgelt ka tagasisidet ning uusi ideid, kuidas Saaremaa Riigigümnaasium oma mõtete läbiviimisel veelgi areneda saaks. Konverentsi korraldamise ajendiks sai mõte, et gümnaasiumid võiksid panustada haridusellu rohkem ning anda midagi kogukonnale tagasi. Püstitati kaks suuremat fookust: kutsuda kokku kõiki Saaremaa koolide haridustöötajaid ja tuua üleriigiliselt omavahel kokku riigigümnaasiumi õpetajaid ja juhte, et suunata asutusi omavahelisele tihedamale koostööle. Lisaks haridusdisaini teemale osutus üheks populaarsemaks töötoaks veel „Saarlus ja kogukonnapraktika“ – seda ilmselt seetõttu, et paljud koolid mõtisklevad selle üle, kuidas oma piirkonna lugu lõimida õppekavasse. Millegipärast kiputakse kinni jääma arvamusse, et see peaks olema seotud justkui muuseumites tuulamise ja ainult mineviku meenutamisega – mis on kahtlemata ka väärtuslik ja vajalik osa! Samas ei tulda selle peale, et edukalt saaks uurida näiteks, milline on ühe või teise piirkonna kuvand Instagramis või mistahes muul populaarsel meediaplatvormil; kuidas üks või teine piirkond ennast turundab ehk mis on see kaasaegne pilt vastavast piirkonnast ning kuidas see ajas on muutunud. Ehk et fookus ei saa olla ainult minevikul vaid võiks hõlmata ka seda, mida tähendab olla saarlane ka täna ja homme. Piretile endale meeldis väga veel ka töötuba, kus arutleti selle üle, milline on kvaliteetne töökeskkond ning kuidas saaks sinna noori meelitada. Seekord keskenduti peamiselt siiski füüsilisele ruumile inimeste ümber: missugune on kaasaegne õpiruum ja kuidas on üles ehitatud tunnustamise kord.
Kui küsida Piretilt kaasaegse kooli keskkonna ja tema enda töötingimuste kohta, vastab ta, et paratamatult käib uue kooli arendamise juurde ikka endast rohkema andmine kui ehk tööleping ette näeb ning tegevused hajuvad ka siin mitmel juhul tööajast väljapoole. Täiskohaga õpetajal on sageli keeruline lihtsalt ühendada ühendamatut ning jätta millegi uue arvelt midagi eelnevalt harjumuspärast tegemata. Loomulikult on see õpetajale valiku koht – mida võtta, mida jätta. Matemaatiliselt mõeldes võiks ju olla, et kui koormusele lisandub üks tegevus, siis kusagilt peaks sama palju vähemaks jääma. Aga ikka juhtub, et võetakse enda peale rohkem, kui korraga kanda jaksatakse ning siit-sealt hakkab miski töös kannatama. Näiteks Piretil jäid hariduskonverentsi korraldamisele keskendudes mõned tööd õigeaegselt tagasisidestamata, mis inimlikust vaatepunktist on arusaadav – ka õpetajatel juhtub! Siin tuleb siis olla eeskujuks, ausalt ja avameelselt selgitada, mis juhtus ja suhtuda edasisse paindlikumalt – kui õpilasel on vaja lisa-aega, et oma tööd parandada, siis see on koht, kus saab vastu tulla. See ongi see inimlikkuse ja mõistvuse arendamise aspekt õpetaja töös – tähtaegadest kinnipidamine on oluline, kuid täpselt sama tähtis on arvesse võtta erandolukordi ja arvestada mõlemapoolselt üksteisega. Unistus sellest, kuidas raskemad ajad ükskord otsa saavad ning koormuse osas asjad paika loksuvad, on ilmselt paljudele õpetajatele tuttav. Pireti meelest õpetajad muud ei tee kui toimetavad ja lohutavad end mõtetega: kui see või teine sündmus saab mööda, siis läheb kergemaks. Ja nii möödub aasta linnulennul, õpetaja pidevalt jooksmas kui orav rattal. Tasakaalu leidmine on lihtsalt tohutult raske ühtviisi nii algajale kui ka kogenud õpetajale: ühelt poolt enda ajaga arvestamine, teiselt poolt tahe kaasa lüüa ja olla osa põnevatest sündmustest saadab õpetajat vist igal sammul. Aktiivse osalusega tunnivaatlus
Saaremaa Riigigümnaasiumisse tööle asudes tajus Piret tugevalt, kuidas teda usaldati. Samas tõdes ta, et tal pole olnud varem ka seda kogemust, kus tema tunde nii tihti süsteemselt ja regulaarselt vaatlemas oleks käidud ning millele järgnesid väga põhjalikud protokollid ja ühised ümarlauad. See on olnud tema jaoks väga huvitav. Tal on endal varasemalt kogemusi olnud Tartu Ülikooli praktikantide juhendajana, aga olla ise nii-öelda juhendatava rollis on talle uus. Piret tõdeb siiski, et tunnivaatlused ei pane teda otseselt oma tundide läbiviimises midagi muutma või ekstra tegema, sest ta unustab sageli üldse ära, kes millistesse tundidesse tulema pidi. Ilutulestik jääb seeläbi tellimata, aga seda väärtuslikum saadav tagasiside ka on. Piretile meeldib oma tunde teiste pilgu läbi analüüsida ja mõista, kuidas õpilase vaatevinklist võiks tunni sisu välja näha ja kas on midagi, mida ta edaspidi saaks teisiti teha. Kogenud ja enesekindla õpetajana usub Piret aga osalusvaatlusesse rohkem, nii et harvad pole ka juhud, kus vaatlema tulnuid ootab ees sama tööleht, mis õpilastel käsil ning väga teretulnud on mõtted selles osas, kui arusaadavad on läbitavad ülesanded kõrvalise pilgu alt vaadatuna.
Koosolemised olgu mõtestatud
Kui küsida Piretilt, kas oleks mingeid tegevusi, millest õpetaja ameti juures loobuda, siis ei oska ta ühtegi välja tuua. Efektiivsemaks võiks üldisemas plaanis aga muuta nii mõndagi. Näiteks toob ta koosolekute läbiviimise, mis teinekord ei ole ehk kõige otstarbekamalt õpetaja ajaressursi väärtust arvestades lahendatud. Võiks olla lühemaid ja/või kõnnikoosolekuid, mis oleksid suunatud kompaktsemale info edastusele. Koosoleku korraldaja võiks analüüsida, kas planeeritav tulemus on väärt kulutama ühekorraga kümneid tunde tippspetsialistide aega. „See ununeb vahel ära, et aeg on taastumatu loodusvara ja eriti taastumatu on eesti inimese aeg, kui vaadata demograafilisi näitajaid.“
Saaremaa Riigigümnaasiumis on näiteks infominutid kättesaadavad üle veebi, nii et füüsiliselt kokku saada selleks vaja ei ole. Kui on tegemist info edastusega, siis ei ole otstarbekas korraldada kogunemisi. Tänapäeval leidub mitmeid muid lahendusi. Loomulikult ei saa näiteks õppenõukogu läbi viia linnas kambakesi ringi jalutades, aga kui veidigi koosolemiste arvelt läbimõeldumalt korraldada vajaliku info edastust ja mõttevahetusi, siis on juba parem kui varem. Piret püüab ka ise hoolsamalt läbi mõelda, mis vormis tema mingeid kokkusaamisi planeerib. Kui võtta kasvõi näiteks arenguvestlused, siis alati ei ole tingimata vaja olla silmast silma ühes ruumis koos, kui vanem selleks just ise tungivat soovi ei avalda. Eduka meeskonnatöö tekkeks on oluline siiski heade inimsuhete loomine ning selleks on koos olemise võimalused asendamatud. Tuleb otsida ja leida tasakaal, et kokkusaamised oleksid mõtestatud. Kui on olemas oma pisike punt kolleegidega, kellega suhtled tihedamalt ja sügavamal tasandil, siis ongi juba hästi. Minu-inimeste korjamine enese ümber nii asutuse siseselt kui ka üle-eestiliselt on Pireti meelest suurimaks võimalikuks toeks. Edasi aitab ka see, kui ta saab kuuluda ainealasesse erialaseltsi, et olla kursis, kuidas ja mida mujal tehakse. See tekitab kuuluvustunnet ning on mõnus toimetada, kui on selline võrgustik selja taga. Mis puutub juhtkonna ja õpetajate vahelisse suhtlusesse, siis koolijuhiga üks-ühele tähelepanu saavad õpetajad Pireti hinnangul samuti piisavalt – aasta jooksul kaks tunniajalist arenguvestlust. On hea, kui ettevalmistatud arenguvestlusteks leitakse aega, sest lühemaid spontaanseid vestlusi võib ju alati pidada, kuid et nendest mõttevahetustest maksimaalselt kasu oleks, on vaja, et mõlemad osapooled teevad enne vestlust eeltööd ning mõtlevad läbi vestluse pidepunktid. Autonoomsus kannab mugavustsoonist välja
Piretile meeldib oma töö juures veel ka see, et riiklik õppekava jätab õpetajale palju otsustusruumi. See on hea, et pole ette nähtud kindlat õppevara, ettemääratud hulka või kindlat tüüpi ülesandeid ja muud säärast. See vabadus tuleb muidugi sageli väga kõrge hinnaga, sest kui ikka pidevalt ja palju tuleb endal luua, siis see väsitab ära. Samas aitab see õpetajat mugavustsoonist kaugemale astuda ning hoiab pidevas arengus. Isiklikus plaanis meeldis Piretile ka see, et kui ta kooli vahetas, siis paljud materjalid läksid lihtsalt kaduma ning ta ei saanudki jääda vanade materjalide olemasolu peale lootma, vaid pidi looma midagi uut ja värsket. Kolimine oleks ilmselt kõigile õpetajatele samamoodi hea viis, kuidas õppematerjale tuulutada – mõne asja viskab ehk minema, mõne kaotab ära, aga vahel leiab ka mõne hea vana materjali, mis on unustuste hõlma vajunud, aga sobiks uuesti kasutusele võtta. Teinekord piisab ka klasside vahetusest ja ajahädas olemisest – kui pole näiteks aega kastidesse vaadata ja süveneda, sest prügiauto on juba all ootamas. Läbi huumoriprisma võib öelda, et sedalaadi olukorrad teevad õpetajad vägagi efektiivseteks.
0 Comments
Leave a Reply. |
Kuula saadetArhiiv
May 2023
Kategooriad
All
|
RSS Feed
