Sarja „Tartu Hariduse Hääl“ teises osas jagavad enda mõtteid ja kogemust Marjeta Venno ProTERAst, Mari Roostik Tartu Jaan Poska Gümnaasiumist ning Kristi Mumm Tartu Forseliuse Koolist.
Kui eelmises osas mängiti sõnaseletusmängu vahepalana, siis sel korral tegid koolijuhid seda hoopis soojenduseks. Tundub, et töötas, sest mõnus oli kuulata, kuidas osalejad aktiviseerusid. Tõdesin veelkord, et Tartu koolijuhid on ühes paadis - üksteist mõisteti poolelt sõnalt. Seletada tuli teiste hulgas sõnu tandemjuhtimine, ümberpööratud klassiruum, mentor, õppijakeskne ja õpiabi.

Üksmeelselt on koolijuhid selle poolt, et kõik algab neist endist. Juht peab aru saama, et kõik õpivad – ka tema ise. Kui juhil on see mõtteviis olemas, siis saab ta teha nii, et ka õpetaja saaks koguaeg juurde õppida. Juht on see, kes õppimiseks keskkonna loob. Ühes käes kannad alati missiooni, visiooni ja põhiväärtusi, samal ajal teises käes hoiad meeskonda. Mis viimasesse puutub, siis oluline on värvata õigeid inimesi ja väsinud inimesi meeskonnast välja aidata. 

Tihtipeale unustatakse ära, mis on see MIKS, mille nimel midagi tehakse. Inimesed kaovad koolis ära õppekorralduslikku virr-varri ja see tõeline MIKS meenub kahel korral õppeaastas - augustis ja juunis. See tuleks koguaeg hoida silme ees ja kaasata oma inimesi seda koos otsima. Nii tekib seotus ja nii on ka muutuste elluviimine lihtsam. 

Kui muutus on ühes aspektis, tähendab see enamasti muutust veel mitmes aspektis. Forseliuses muudeti näiteks päevakava – nüüd alustatakse kell 9, tunnid on 85-minutilised vaheldumisi 45 minutilistega, mis toetavad teadlikku õppimist. Nii jõutakse tegeleda ka oma suure eesmärgiga - õpistrateegiate teemadega. Lisaks on Forseliuse koolis toodud juhtimist allapoole, et ka õpetajad oleks juhtimisse kaasatud – nii on rohkem seotust, dialoogi ja ühtekuuluvustunnet. Muutuse juhtimiseks peab lähenema terviklikult! Muutunud õpikäsitus võib olla hästi vajalik ja mitmetahuline, aga see ei mahu vana kasuka sisse. On oluline muuta ruumilist lahendust ja päevakava. Õpetajal tekib küsimus, millal ma jõuan neid coachivaid vestlusi teha? ProTERAs loodi keset päeva „proaeg“ - 40 minutit, mis pannakse enda kasuks tööle. Tunnid on 90-minutilised, et jõuaks süveneda teemasse. Ühes päevas ei tohi olla rohkem kui 3-4 erinevat ainet, et õpilane jõuaks olla kaasas. Sisse-väljalülitused kurnavad ja ei lase süveneda. Seda kõike arvesse võttes ei saa ju tekkida kahtlust, kas jätkata vanaviisi või muuta päevakava/tundide pikkust. 
​
Päevakava muutuse vastu tunnevad praegu paljud koolid Tartus ja mujal huvi. Tihtipeale arvatakse, et see tähendab vaid päeva alguse edasilükkamist tunni võrra ja siis on paljud õpetajad, õpilased ja ka lapsevanemad muutuse vastu, sest arvatakse, et päev muutub tund aega pikemaks. Siin on oluline teadvustada, et tegemist ei ole vormilise, vaid sisulise muutusega. Üks pikk tund ei saa olla loeng - see peab olema midagi enamat. Sellesse protsessi tuleb kaasata kogu koolipere. Forseliuse koolis saadi enne muutuse elluviimist õpetajatega kokku, arutati läbi, milline on tunniraam – mis peaks alguses, lõpus ja keskel juhtuma. Loodi (koostöös) oma kooli tunniraam, mis on ka igale õpetajale märkmiku vahele pandud ning millele ta saab toetuda tundi planeerides. Ka analüüs on oluline! Esimesel aastal monitooriti, kuidas muutusega läheb ja millised aspektid vajavad tuge. Ei saa oodata, et kõik tehakse kohe suurepäraselt – olulisem on, et õpetaja on valmis kasvama, arenema ja panustama paremaks saamisele.

Kool on õppiv organisatsioon – teisiti ei saa olla. Ei saa olla, et õpetaja ei taha õppida. Kuidas saab siis eeskujuks olla, kui isegi õpetaja ütleb „Miks ma pean õppima, ma niigi tean seda ju!“. Õpetajana ei tohi uudishimu kaotada. Juhina ka mitte! Pidev uute asjade katsetamine ja analüüs, miks miski töötas või miks ei töötanud, on arengu alus. Hea, kui õpetaja on aegajalt ka ise jälle milleski algaja, et tajuda, kuidas õppimisprotsess käib. Et tajuda seda kerget ebamugavust, mis uue asja õppimisega tuleb. 

Koolis võiks igal inimesel olla mingi oma asi, mida ajada. Nii õpilasel kui õpetajal. See ei pea olema õppeaine või formaalse õppega seotud – mistahes asi või tegevus, mis paneb silma särama ja loob seotuse tunde. See on hariduse ülesanne. Õpetaja „oma asi“ saab olla näiteks koolileht, õpilasesindus, aineühenduse või õpiringi juhtimine, mõni projekt vms. 

Inimestevahelise koosloome toetamine on hästi oluline. See, mida ootame õpetajalt tunnis, see peaks olema rakendatud ka meeskonnas õppides. Inimene õpib samade protsesside teel. See tähendab, et lihtsalt ühel koolitusel osalemine ei tähenda, et nüüd kõik selge oleks. Koolitustel pannakse liiga vähe aega praktiseerimisele. Kui on mõni konkreetne teema, siis üksikud koolitused ei loo muutust. Vahepeal on vaja teha pause, jälgida, et õppimiseks vajalikud tingimused oleks tagatud. Tuleb uut teadmist või oskust katsetada, analüüsida, ümber teha ja uuesti praktikasse viia. Selleks, et toimuks süsteemne muutus - ka koolikultuuris - tuleb sellel pikemalt peatuda. Pigem õppida väikeste ampsudena koos pidevate praktiliste katsetustega.
 
Igas osas on võimalik ka kuulajatel küsida küsimus. Seekord küsis haridusmentor Triinu: „Teadlik õppimine tähendab seda, et anname võimaluse läbida kõiki Bloomi taksonoomia etappe, aga milliseid etappe praktiseeritakse liiga tihti või milliseid liiga harva või ei jõutagi sinna?“

Tihtipeale jäädakse ikka kahte-kolme esimesse kinni. Tuleb rohkem monitoorida, mis seisus oleme ja mis etapis on miski hästi õnnestunud. See on oluline, et teada, kuidas saaks paremini/veel rohkem. Tihti kipub teadmine olema kõrgem kui kavandamine. Distantsõppel oli justkui vastupidi. Nüüd on küsimus, kuidas need kaks ühildada. Ja see ei ole õpetaja eksimise koht või et õpetaja teeks midagi valesti – see on võimalus koos mõelda, kuidas õppijat sügavamalt (kaasa) mõtlema panna. 

Õppimise juures on eksimine ja eksimise tunnistamine väga oluline. Meeskonnas peab olema okei öelda, et ma eksisin, läks jamasti. Ka see saab juhist alguse, et julgetaks loomulikku eksimiskultuuri künda. See on oluline ka selleks, et õpilane julgeks eksida. Kõikide muutuste elluviimises on juhi ülesanne saada aru, kui miski ikkagi ei toimi - kui see muudatus tuleb tagasi võtta, ümber teha või täielikult kõrvale jätta. Oluline on, et muutus ei koormaks, vaid see toetaks efektiivsemat õppimist edaspidi. Mentorlus koos supervisiooniga on väga teadlik õppimine – igal pool!

Kui tahad, et meeskond õpiks, tuleb juhina ka õppida. Juhtidena me eeldame ja arvame, millist tuge meie inimesed vajavad ja teame, mis neid motiveerib. Oleme hullult valmis pingutama, et neid väljastpoolt motiveerida. Aga ei tohiks eeldada, vaid tuleks uurida. Näiteks Tulevikukooli programmis on olemas õpetajate võimestamise küsimustik. ProTERAs uuritakse igal aastal vastustest nähtuvat, jälgitakse trende ja tehakse vajalikke muutusi vastavalt sellele. Igaühele sobib erinev motivatsioonimeede. Kõik ei taha spaasse meeskonnaga minna, ka seda on juhil vajalik aktsepteerida. 

Juhi kätes on see, et koolis on koostööajad, õpiringid, tunnivaatlussüsteem, tunnivaatlustarkvara (nt IRIS Connect). Kui õpiringis on tekkinud üles teema seoses näiteks eesmärgistamisega, siis jagatakse üksteisega enda eesmärgistamise videoklippe ja analüüsitakse ning arutletakse nähtu üle.  
Ja siis lõppu rõhutavad koolijuhid ühest suust kuulaja Kati Orava küsimusele vastuseks – visuaalsed meetodid ja lihtsustamine kahtlemata toetab teadlikku õppimist (kolm hüüumärki). 

Õpetamises on oluline küsimustega toetada seda, et laps ise lahendusteni jõuaks, mitte ette öelda õigeid vastuseid. Kui õpetaja aitab noorel küsimuste kaudu jõuda oma tegevusplaanini, siis jääb vastutus õpilasele. Kui õpetaja ütleb, mida või kuidas noor peab tegema, siis võtab ta vastutuse endale. Nii lihtne ongi. Tuleb uskuda, et noores on need vajalikud vastused olemas!
​
Me peame andma õpetajale olulisi tööriistu, et nemad saaksid olla oma õpilastele head kaasteelised. Mis saaks olla lapsevanemale või Eesti riigile parem, kui 17-aastane noor, kes teab, kuidas oma harjumusi kujundada ja suudab kirjeldada oma tundeid, emotsioone ja soove! Need noored, keda oleme toetanud, oskavad abi paluda ja kirjeldada, milles neil abi vaja on. Julgevad tunnistada, kui ei saa hakkama ja pingutada, et õppida uusi strateegiaid. 

Avatus on paljudele õpetajatele (VEEL) võõras tunne. Ei soovita avada seda, et minul on ka raske või mina ka ei oska. Hirm eksida klassi ees on nii tohutult suur. On oluline teadvustada, et õppija austust ei teeni ära see inimene, kes on maailma kõige targem, vaid selle teenib ära see õpetaja, kes on klassi ees inimene. Kes oskab rääkida nii lihtsas keeles, et õppija saab õppida. Ehk et tema õpetamine toetab õppija õppimist. 

Üks hea võimalus koguda tagasisidet on üks-ühele vestlused. Kristi teeb neid Forseliuse koolis kord kuus pakkudes välja sobivad ajad, mil igaüks võib tulla ja avatult rääkida. Mõni tuleb mitu korda. See on tagasiside saamise koht mõlemas suunas. 

Marile kontroll klassikalises mõttes ei meeldi. Küll aga tunnistab ta, et läheb errorisse, kui tal pole plaani. Tema jaoks on oluline näha, et kui tahaks, siis ta saaks kontrollida. Kui ta midagi päriselt kontrollida tahaks, siis mõtteviisi, aga seda meedet ta pole veel välja töötanud. Ta tunnistab, et on endale nii keerulise ülesande püstitanud, et vajab õpiabi! Mari on ka tagasiside meelt, aga mitte niivõrd kolleegilt juhile, kui kolleegilt iseendale ja teisele kolleegile. 

Üks tõhus tagasiside variant on tunnivaatlus ja jällegi mitte juht-õpetaja vaid õpetaja-õpetaja. Forseliuse koolis on tunnivaatluskuud, võetakse õpiringis loosi, kelle tundi minna vaatlema. Hiljem on olemas ühiskasutatav „pai-fail", kuhu kirjutatakse tagasiside, mis oli tugevus, milliseid strateegiaid märgati. Tunnivaatlus on Kristi silmis justkui tasuta koolitus. Kui üldjuhul tehakse seda koolisiseselt, siis TERAs tehakse seda nüüd ka koolideüleselt. Ja miks mitte võttagi see suund, et hakata tegema tunnivaatlusi koolidevaheliselt? 

Kõike eelnevat kuuldes (või lugedes) ei tohiks kellelgi enam kahtlust tekkida, et õpetaja on ka juht. Tal on oma meeskond, oma motiveerimismeetmed, oma tagasisidevormid. Tegemist võib olla koolijuhtide saatesarjaga, aga oh, kui palju on võimalik siin kuuldud nippidest rakendada ka klassiruumis. See aitaks lahti lasta tohutust kontrolltööde mahust ja hinnetest. 

Näiteks ProTERAs on oluline see, mida noor ise mõtleb oma õppimisest. Enne kui õpetaja paneb õpilase tööle hinnangu, teeb seda õpilane ise. Õpilane analüüsib, kuidas ta on õppinud, milles arenenud, mis on tema poolaasta eesmärk ja mida kavatseb ta selle saavutamiseks teha. Õpetaja lisab lühikommentaari ja oma hinnangu. Kui tahame, et vastutus oleks õpilase käes, siis ei tohi õpetaja olla Jumal, kes üksi otsuseid teeb õppija arengu kohta. See on suur töö, aga tunne on hea, sest tajud, et Sa pole võtnud õppijalt vastutust ära. Pärast suuremat teadmistekontrolli on ProTERAs õpetajal võimalus anda õppijale ühiselt väljatöötatud tööleht, et saada hinnang õppimise ja valitud strateegiate kohta. Kõigepealt ennustab õpilane mitu protsenti ta võiks töö eest saada, aga neljanda küsimuse all tuleb hinnata enda panust. Tihtipeale paneb see küsimus tagasi minema esimese küsimuse juurde. Tegelikult käib see õppija vastutuse kasvatamine juba I kooliastmest – nädala eesmärkide seadmine ja kokkuvõtete tegemine. Kui me võtame aja, et õpetada eesmärkide seadmiseks ja refleksiooniks vajalikku sõnavara ning arendada vajalikku mõtteviisi juba varakult, siis see tasub ära vanemates kooliastmetes.

Gümnaasiumis arvavad õpilased tihti, et kui oled gümnaasiumisse jõudnud, siis ongi pingutus lõppenud. Tegelikult kõik alles algab. Õpetaja ei kontrolli õppija õppimist. On oluline jõuda sinna teadmisesse, et õppimine on kestev, oluline on januneda uute teadmiste järgi. Hea tagasiside kogumise koht on vaadata, kui palju õppija tunneb huvi enda edasijõudmise vastu. Õpetaja ei vastuta selle eest, et õppija päriselt ära õpiks. Kui õppija ei ütle, mis talle raske on, siis õpetaja laseb samas vaimus ja tempos edasi. Õpetajaga samamoodi – juht saab teda aidata siis, kui ta teab, mida õpetaja vajab. Ja õpetaja ise peab julgema võtta vastutust. Näiteks ei saa tulla juhile ütlema, et palju on teha, kui lased iga päev igal klassil kirjandi teha - siis oled lihtsalt natukene halvasti planeerinud - juht neid kirjandeid ju parandama ei hakka. Õpetajal on võim planeerida oma tööd ja valida seda, kuidas ta õpilaste teadmisi kontrollib. Kasutagem seda võimu targalt. ​

Kui õpetajad ütlevad tihtipeale, et ei jaksa ja neil on vaja nii palju teha, siis tekib küsimus - kas on VAJA teha või ollakse HARJUNUD nii tegema. Siis on hea küsida õpetajalt: Mida sa saad MITTE TEHA? Mis on need asjad, mis praegu ei päde? Õppekavas (eriti gümnaasiumi omas) on tohutult suur variatiivsus – ei pea KÕIKE läbima, vaid saad valida, mis kõnetab noori täna. Seal on nii palju võimalusi olla loominguline. Kõike ei pea tegema - kõike pole vaja teha.  Aeg on alati jube hea vabandus – nagu raha, mida kunagi pole! Aga küsimus on selles, millesse me investeerime, missugust õppijat me tahame? Korraks tuleb teha paus ja mõelda, MIKS me koolis tööl käime. Kas see on lihtsalt püsiv palk ja hoone või on sellel suurem eesmärk ja õpetaja loob mingit lisandväärtust? Meil on vaja paremat inimest, suhtlejat ja kõrgemal tasemel mõtlevat inimest. Seda teades - mida saad õppekavast ära jätta?
​
Sarja esimeses osas oli samuti juttu sellest, kuidas täidame õpetajate tassi, mis selgelt ajab juba üle ja tuleks mõelda, mille saame ära võtta. Ka Kristi, Mari ja Marjeta arutasid selle üle, millest on nad juhi või meeskonnana lahti lasknud. Mida saaks õpetajatelt või juhtidelt vähemaks võtta?

Näiteks on kõik kolm kooli lasknud lahti töökavade vorpimisest sellisel kujul, et õpetaja peab teadma, mis on tema jaanuarikuu teise nädala 3. tunni plaan. Õpetaja ei pea enam oma plaani vormistama ja saatma kellelegi, kes seda isegi lugeda ei jõua. Iga õpetaja ise planeerib ja eesmärgistab oma töö. Paberimajandust saab oluliselt vähendada, kui tahta. 

Saab (ja tulekski) rakendada jagatud juhtimist – lõiminguteemad, loovtööde korralduse, asenduste leidmise jne saavad võtta üle meeskonnaliikmed, keda see teema kõnetab. On parem, kui üks inimene ei pea tegema seitset tuhandet asja. Koolijuht peaks keskenduma sellele, kuhu minemas ollakse ja kuidas õpetajaid sel teekonnal toetada. Üks inimene ei pea kõike tahtma, suutma ja oskama teha – tuleb meeskonnast leida need, kellele tegevus on meeldiv. Kui juht teab kõike ja teeb kõike, siis ta ei süvene! Ei pea olema täiuslik, tuleb lahti lasta ja jagada! Raamatus „Üheksa valet töökohta“ on toodud välja, et meil kõigil on juhtimisulatus (olgugi, et me seda tunnistada ei taha). Sinu juhtimisulatus on see, mitme inimesega Sa jaksad rääkida iganädalaselt päriselt asjadest 15-20 minutit. See ongi jagatud juhtimise võlu – võimaldab jõuda kõikideni. Kahjuks selle rakendamine jääb tihti ressursside taha.

Oluline on lahti lasta ka kontrollimisest. Marjeta näiteks ütleb, et ta lihtsalt ei viitsi kontrollida, sest selle ajaga saab nii palju ägedaid asju teha. Lisaks on vaja meeles pidada - niipea kui sa kontrollid, võtad Sa vastutuse ära. Kui tahad, et teine vastutuse võtaks, siis usalda teda. Sellega saab tohutult energiat säästa arenduste jaoks. 

Klassijuhatajate tunnustamine ja märkamine on sel aastal Tartu koolides erilisema tähelepanu all kui varem. Ühelt poolt üllas eesmärk, teiselt poolt keeruline teostada – küll jääb ressursside taha, siis jälle igapäeva virr-varri. Lisatasu on loomulikult klassijuhatajale olemas, aga et see ei kata tegelikku vaeva, siis mida veel annaks ära teha?
Koolides enamasti ei ole eraldi tunnustamissüsteemi klassijuhatajate jaoks. Loomulikult peakski see tunnustus olema igapäevane. Alustada võiks näiteks koormuse arvestusest. Ei saa olla täiskoormusega aineõpetaja ja siis veel klassijuhataja. Õpetaja täiskoormuse sees peab olema hulk vähem tunde (nt 17-18), et ülejäänu saaks panustada klassijuhataja tööle.  

​See on ideaal, kuhu tahaks püüelda paljud koolid. Samas on see ka riikliku rahastamise küsimus. Mõni õpetaja tunneb, et ta pole õpetaja, kui ta pole klassijuhataja. Suur väärtus klassijuhataja töös ongi see, et ma saan koos noorega areneda. See on tõeline väljakutse! Kui tunnustame, siis tänuüritustega, ühised koosviibimised kõigile, aga mitte eraldi klassijuhatajatele. Me pakume tööriistu, mis toetavad klassijuhatajaid. Töötame koos materjale välja, mida klassijuhataja saab kasutada. Oleme seadnud klassijuhataja tunni tunniplaani nii, et see oleks osa päevast. Kui see on esimene või viimane tund, kipub see ikka ära jääma või vähemoluliseks muutuma. Võiks olla aga hoopis näiteks esmaspäeval 2. tund, et siis tegeleda eesmärgistamise ja mõtteseadmisega uueks nädalaks. Et saada vajalik siht ja suund kätte ning siis täie hooga edasi minna nädalaga. 

Tartu Jaan Poska gümnaasiumis rakendatakse tagasiside formaati, kust on võetud välja õpetaja isiksus (meeldib/ei meeldi) - tagasisidet küsitakse konkreetselt selle kohta, kuidas õpetaja õpetamine toetab õppija õppimist. Õpetaja ise kogub tagasisidet sel hetkel, kui talle see kõige vajalikum edasiste eesmärkide seadmiseks on ning analüüsib seda. Kui seda uut süsteemi oli vaja Excelis õppida, oli näha, et õpetajad moodustasid üks-ühele klassiruumi – mõni sai kohe aru, mõnel läks aega, mõni viskas kiirelt „pastaka nurka“. On oluline, et õpetaja seda tunnet salvestaks ja mäletaks. Nii on õpilase mõistmine lihtsam. 

Lisaks on Poska gümnaasiumis kasutusel tandemõpetamine, mis on ka Eestis veel mõnevõrra võõras – teha midagi koos, valmistada tunde ette koos jne. Aga selleks on oluline luua õpetajatele aeg ja ruum – seda ei peaks tegema pärast tunde väsinud peaga, selleks tuleb leida koostööaeg tunniplaani sees.

ProTera kõik õpetajad on coachivat vestlemist õppinud. See, kas õpetajad võtavad omaks mõtteviisi, mida neile sel koolitusel on õpetatud, ei saa lõpuni iial kontrollida. See on alati õpetaja enda valik, kas ta seda päriselt kasutama hakkab. 

Kõik kolm kooli kasutavad meelsasti õpiringe ja supervisioone. Õpiringides minnakse üldisest üksikule. Püütakse terminitest ühtmoodi aru saada, töötada üheskoos välja materjale, mis toetaks õpetaja tööd tundides. Töötatakse välja mooduleid ja kavasid, mida minnakse seejärel praktiliselt rakendama ja tehakse sellest järeldused, mida on vaja muuta või kuidas saaks veel paremini. Ükski uus oskus või teadmine ei rakendu koolitusel käimisega. Seda tuleb praktiseerida, ämbreid kolistada (eksida), küsimusi küsida. Supervisioonide abil saab meeskond jagada oma ämbreid, mille üle saab koos arutada, et siis jälle tugevamana edasi minna. 

Forseliuses on sisse seatud koostööaeg kolmapäeva hommikuti– kui sel ajal ei ole õpiring, siis on kogemuste jagamine. 

Ka sarja teises osas valisid koolijuhid endale raamaturiiulisse uued raamatud. Mari Roostik valis „Juhtimise viis taset“. Hoolimata sellest, et ta on seda juba lugenud, tunneb ta, et aeg on need asjad meelde tuletada, sest ta kindlasti ei ole veel 5. tasemel. 

Marjeta valib raamatu „Radikaalne siirus“. Ta on lugenud sellest juppe. Tal seisab raamatukogust laenutatud versioon tänagi kapil, aga ta pole seda siiani jõudnud ära lugeda. Nüüd võib rahus raamatukokku raamatu tagastada, sest Marjetal on päris enda oma! Fun fact – see on sama raamat, mille Urmo Uiboleht eelmises osas oleks heameelega endale lisaks võtnud. Kui Sa veel poodi ei ole jõudnud, siis nüüd tead, kellelt seda laenata, Urmo! 

Kristi valib raamatu „Selge eestvedamine“ ja lubab selle anda hiljem Marile, sest see on ainus, mida Mari lugenud veel ei ole. 

Marjeta Venno on koolipäeva muutmise ekspert – kui Sul on soov ja mõte oma koolis koolipäeva ülesehitust muuta, siis helista talle! 
​
Kristi Mumm on uudishimuekspert, kes iial ei kavatse õppimist lõpetada! Talle võid helistada, kui Sul on huvi õpistrateegiate vastu.

… kes alles mõtleb, mis ekspert ta on, aga olles teda just kuulanud jääb mulje, et ta on inimeseks kasva(ta)mise ekspert!

Seekordses Õpime koos taskuhäälingu saates kuuled vestlust Katrin Hommikuga, alustava klassiõpetajaga Kuressaare Hariduse Koolist, kes oma noorele eale vaatamata kõlab väga elukogenuna. Mida arvab kooliellu sisseelamisest üks alustav õpetaja, kes naaseb kooli, mille ta ise õpilasena lõpetas? Milliseks soovib Katrin oma esimest lendu kujundada ning kuidas olla toeks ka teistele noortele läbi tänapäevaste suhtluskanalite?  ​

Katrin lõpetas õpingud juba aastal 2018, kuid tundes, et enne uuesti koolikeskkonda sukeldumist võiks aja maha võtta, suundus ta hoopis paariks aastaks välismaale. Olles just läbinud pika integreeritud õppe kohe peale gümnaasiumit, polnud ta lihtsalt valmis veel õpetajana tööle asuma. Tal oli vaja aega enesele. Puhata ja teha tööd, kus midagi n-ö mõtlema ei pea. Need aastad oli täpselt paras aeg, et end laadida ning entusiastlikult ja täis teotahet tagasi kodumaale naasta.

Katrini meelest oli tema kogemusel tööle asumine alguses naljakas, sest tegu oli sama kooliga, kus ta ise õpilasena käinud oli ning kus oli töötanud ka tema ema. Pea kõik tema kolleegid olid seega tema endised õpetajad ning paljud neist ei olnud ka üllatunud, et Katrinist õpetaja sai. Küllap olid nad juba koolieas märganud tüdruku õpetajapotentsiaali. Mentoriks sai talle tema endine algklasside õpetaja, kes oli suureks toeks kõikidele rumalatele küsimustele vastuste leidmisel, mida Katrinil enda meelest küllaga jagus. Tuli ette aga ka seda, et mida Katrin ise ei osanud küsida, seda ei märgatud talle alati ka jagada, sest mitmel juhul eeldati, et endise õpilasena teab Katrin korraldusliku poole pealt kõike. Nii juhtus näiteks, et enne vaheajale minekut ei olnud tema klassil traditsioonilist kringlit laual, sest ta ei teadnud, et selle kringli peab iga õpetaja eraldi tellima. Kui ta selle kohta küsima oli läinud, sai vastuseks: “Me oleme alati ju nii teinud!”.

Nüüdseks on selles koolis reipalt tiksumas juba kolmas aasta. Kui selle peale küsida, kas ta peab ennast ikka veel alustavaks õpetajaks või on juba vana kala, arvab ta, et ta on vähemalt senikaua alustav õpetaja, kuni ta oma esimese lennu ära saadab. Sealt edasi ehk võib end juba kogenumaks nimetada, kuid kas see ka nii on, näitab aeg.​

Kui Sind, hea lugeja, hakkas lähemalt huvitama, kes on Katrin Hommik oma igapäevaelus, võid teda jälgida tema isiklikul Instagrami kontol @katrinhommik. Kui aga tunned pigem huvi tema töiste tegemiste vastu, viska pilk peale @opetaja.katrin lehele. Ja kui tunned, et pole siiski päris sinu inimene, siis liigu edasi! Teadmise võrra rikkam oled ikka! 😊
​Lugemiseni!

7-osaline saatesari “Tartu Hariduse Hääl” valmib koostöös Tartu Linnavalitsuse haridusosakonnaga. Kord kuus arutlevad Tartu koolide juhid erinevate teemade üle, milles ühiselt Tartu linna koolide kvaliteedikokkuleppes kokku lepitud on.
Esimeses osas vestlevad Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson, Tartu Forseliuse Kooli direktor Jüri Sasi ja Hariduse Edendamise SA tegevjuht Urmo Uiboleht. Esindatud on seega erakoolid, riigikool ja munitsipaalkool. Nagu ikka Tartus kombeks – kõik ühe laua taga Tartu noorte jaoks ühist asja ajamas.

Sihilikult ei ole ma siin kokkuvõttes välja toonud tsitaate või viidanud iga lause juures, kes täpselt, mida ütles. Seepärast, kui Sind, hea lugeja, huvitab, mida konkreetselt Ain, Jüri või Urmo ütles, siis tuleb see hetk võtta, et saade ära kuulata.

Head mõtted mitme mehe peast kokku koondatuna on aga siin tekstis olemas. Mida võtta kaasa ja mida jätta maha, on lõpuni lugeja valik ja vastutus.

Siit ja sealt kuuleb ikka Tartu koolijuhtide koostööst. See on natukene nagu „enne ei usu, kui ise näen“ - küsitakse, kas tegemist on müüdi või tegelikkusega.
​
Tartu on selline linn, kus koolijuhtide seas on piisavalt nupukust, et teada, kuidas vastastiku kasulik olla. Kõige olulisem on vastastikune lugupidav suhtumine. Ei ole keegi kuskil parem või elitaarsem. Kooli ja koolijuhina on hea olla selles ringis. Tartu näeb, et ka erakool on väga sobilik pusletükk, mis aitab pilti terviklikumaks muuta ja lisada mitmekesisuse aspekti. Meil on Tartus mitmeid erakoole – Tartu Erakool, Tartu Kristlik Põhikool, Tartu Rahvusvaheline Kool, Tartu Katoliku Hariduskeskus, Tartu Luterlik Peetri Kool, Tartu Waldorfgümnaasium – kõigil on selge oluline nišš selles, mida nad teevad ja nende maailmavaates.Tartu on tark linn koos targa inimesega. Targal inimesel on tahe ja oskus koostööd teha, teiste tarkus teha enda tarkuseks ja tahe areneda. Ka üksteisest hoolimine, lugupidamine ja üksteisega arvestamine on koostöö tunnus. Urmo Uiboleht jagab saates, et ka temal tekkis Tartusse saabudes tunne, et käed võib rusikatest lahti lasta ja embusteks avada.

Üks Tartu omapära on veel see, et ühes pundis on alati olnud ka õppejuhid ja see on meie silmis ainuvõimalik viis koostööks. Õppejuht suhtleb vahetult õpetajate ja õpilastega ning temata ei oleks kool selline, nagu me tahame, et ta oleks. Õppejuht on tihtipeale olulisem, kui direktor. Õppejuht on rohkem kooli sissepoole ja direktor koolist väljapoole tegutseja. Edukaks toimimiseks on nende kahe sümbioos oluline. Juhtimises ja organisatsioonis ei saa olla üksi – olgu see tandem siis kaks või kolm või enam inimest. Nii ongi algusest peale koosviibimistel alati olnud õppejuhid koos koolijuhtidega. Just seepärast, hea lugeja, tasub meeles pidada, et kui loed koolijuhtide kohta, siis selle all peame silmas tandemit direktor-õppejuht.

​Pärast koolivõrgu ümber tegemist, kui jäid valdavalt põhikoolid ja gümnaasiumid eraldi, siis kadus ka konkurents. Enam ei ole vaja omavahel võistelda - kõik teevad head tööd enda piirkonna lastega. Gümnaasiumidel on see konkurents muidugi endiselt olemas selles mõttes, et õpilased valivad, millisesse minna. Aga sellega on nii, et kui teed ise head tööd, siis see kannab Sind - survet või vajadust teistelt vaipa alt ära tõmmata ei ole.Lisaks on oluline tagada koolis õpetajate omavaheline koostöö ja tahe õpetada. Kui seda pole, on kliima halb ja lapsevanem ei pane oma last sinna kooli. Koolidevaheline koostöö on eluliselt tähtis, et iga kool oleks piisavalt tugev, et vanemad tahaks oma lapsi piirkonnakooli panna.

Koostöö tegemiseks ei ole enamasti vaja raha - kõige rohkem on vaja tahtmist. Mõnikord on hoopis nii, et mida vähem finantsressursse on, seda tugevam on koostöö põhjus. Hakatakse mõtlema, kuidas jagada teistega, mitte endale hoida. Tuleb teha teadlikke samme ja otsuseid, et piirkonna sees ei tekiks konkurentsi. Kujutage ette omavalitsust, kus on kaks kooli. Ühele füüsikaõpetajale saaks kahe kooli peale täiskoha. Aga kuna koolid ei pane oma tunniplaane klappima, siis ei saa teda mõlemas rakendada. Kui pidaja siin ei sekku ja lahendust ei tule, siis varsti pole selles piirkonnas ka seda ühte õpetajat.

Juhtide koostööd saab tugevdada võimaluste loomiste läbi. See on ühise mõtteviisi loomine. Tartus on hoiak, et meil on ühtne koolivõrk. Sealhulgas riigikoolid ja erakoolid – kõik nad on ühtsetel alustel. Nad on kõik Tartu laste teenistuses ja seepärast on oluline, et kõik oleks ühes paadis. Aegu ja kohti koolijuhtide koostööks ja arenguks on Tartu linnas küll ja veel - regulaarsed koosolekud ning sügis- ja kevadseminarid. Ka koolijuhtide õpiringid, mis on vabatahtlikud ja mille teemapüstitused on aktuaalsed. Enamasti on huviliste hulk isegi  suurem, kui ühe õpiringi jaoks oleks mõistlik. Kõik need koostöökohtumised on alati teemakesksed – kindel probleem või küsimus, mida ühiselt hakatakse lahendama. Ei saa öelda, et pole erimeelsusi, aga koos rääkimine ja mõtlemine tasandab neid erinevusi ja suurendab ühtekuuluvustunnet. Kui mõni piirkond veel ei kasuta, siis need koostöövormid on küll need, mille võiks esimesel võimalusel kasutusse võtta. Mis peamine – ka need on tasuta.

Kui nüüd jäi mulje, et kõik ongi ilus ja hästi ning mitukümmend koolijuhti on alati üksmeelel, siis seda muljet me kindlasti jätta ei taha. Neil kohtumistel on vaidlusi, mis vaieldakse lõpuni. Need on vaidlused, kus on koolijuhtide sõnul lust olla. Neist erimeelsustest tekibki ühisus ja kui vaidlus lõpeb kokkuleppega, siis sellest peetakse kinni. Siit edasi enam omaloomingut ei tehta. Jah, meie koolijuhte ühendab see, et saadakse hariduse olemusest ja põhimõtetest üsna sarnaselt aru. Koolijuhtimises ei ole Tartus üksikuid staare - oleme koos tugevad mitmetel tasanditel – nii koolis kui linnas. Mis peamine need koostööajad on alati asjalikud, mis on viinud selleni, et kui igapäevaselt läheb nõu vaja, siis võtad telefoni ja helistad kolleegile. Suhtlemisviis on koostöine ja nii ei võta arutelu liiga palju aega. Sageli on ikka nii ka, et vaatad kolleegile otsa ja mõtled, et vot seda ta teeb küll hästi. Sa tead, et siin on sul endal arenguruumi. Ja kui kõik sellist suhtumist omavad, on selle pealt hea edasi minna. Ei ole kõrgliigat, esiliigat ja mudaliigat. On ühisliiga.

Siinkohal tooks välja ka HARNO tagasisideküsitlused, mida ei tohiks lihtsalt üle vaadata ja end Eesti keskmisega võrrelda, vaid võrrelda end konkreetse teise kooliga. Suhelda omavahel, et mida nemad siis teevad ühes või teises punktis teistmoodi. Mida rohkem niimoodi omavahel jagame, seda rohkem me kõik võidame.
Koolijuhid ütlevad, et kui kunagi andsid õppejuhid ja direktorid tunde ka, siis kvaliteet kannatas nii õppetöös kui juhtimises. Täna seda õnneks ei ole. Kui täna millestki puudust tuntakse, siis ajast, et pidada koolisiseseid arutelusid kolleegidega.

• Tartus ei ole ükski kool kitsi. Kui koolis on midagi head, siis ta räägib sellest ja ta ei ole kade, kui teised võtavad selle üle. Näiteks praegu on aktuaalne teema koolipäeva algus – oli aeg, kus koolid alustasid 7.45. Täna püüdleme koos selle poole, et tunnid algaksid pigem kella 9 paiku. Samuti õppekorralduse osas – pikad tunnid, õuevahetunnid – jagame, õpime koos, kohandame ja võtame üle. Ka õppetundidest räägime – ütlemegi, et jah, tegime, põrusime, ärge teie nii tehke.
  
• Ain Tõnisson soovitab Tartu Tamme Gümnaasiumi näitel korra aastas teha hoolekogu koosolek niimoodi, et oleks kohal ka kolleegid ja õpilasesindus. Nii tekib ühine nägemus asjadest ja on hea koos edasi minna.
  
• Tartus väärtustatakse koostööd eelneva ja järgneva õppeasutusega. Mõistetakse üksteist ja ollakse üksteisest huvitunud. Põhikoolid kaasavad lasteaedu, gümnaasiumid põhikooliõpilasi, toimub tihe koostöö Tartu Rakendusliku Kolledži ja gümnaasiumide vahel. Järgmisest asutusest tuleb näiteks ka tagasiside eelmisele, et kuidas lapsel läheb ja millised on ettepanekud muudatusteks eelneva asutuse õppetöös.
  

Selge on see, et ilma lapsevanemata ei saa mitte midagi teha. Kui lapsevanem kaasa ei tule, siis võid üldse kooli kinni panna. Ja täna lapsevanem tunneb siirast huvi koolis toimuva vastu.

Tahame, et lapsevanem teaks - koole, juhte ja õpetajaid tuleb usaldada. Hea on, kui kõik osapooled suudavad saada aru, et kõige olulisem on üksteise toetamine ja mõistmine, mitte hukkamõist ja tagakirumine. Koolides on tööl väga head eksperdid ja nad on laste teenistuses, et luua parim keskkond, mis täna võimalik on. Selleks, et vanem saaks usaldada, peab kool olema avatud. Hea kommunikatsioon on kõige alus. Vanem peaks olema teadlik kõige olulisemast, mis koolis toimub veel enne, kui ta ise küsida jõuab. Liialt ei tasu üle koormata, aga ennatlik infojagamine hoiab ära hilisemad pretensioonid ja vaidlused. Seda näitasid viimased aastad Covidiga eriti. Infosulg ei meeldi kellelegi.
​
Gümnaasiumiastmes on koostöö koduga mõnevõrra keerulisem küsimus. Muidugi tahaks koostööd teha ja tihedamini suhelda, aga teisalt üritame kasvatada noort ennastjuhtivaks ja vastutustundlikuks. 

Mõnikord on nii, et kollektiivis ei panda küll eraldi eesmärgina kirja, et tahame üht rutiinset kooliaastat, aga pärast keerulisi aegu on ellujäämiseks rahu vaja, nii et ühine kokkulepe aegajalt võiks see olla küll. Koolijuhi ülesanne on kaaluda, kui suur ja missugune on see järgmine muutus. Seda tuleb teha koos kolleegidega hästi ausas võtmes. See on vajalik selleks, et inimesed üldse kaasa tuleks.

Koolijuhtidest tihti luuakse seda eestvedaja ja eeskujuks olija kuvandit, aga toome siia kõrvale paralleelselt mõttemustrite mudija kuvandi. Juht peab suutma oma organisatsiooni mudida nii, et mõtteviis muutuks. Mida väiksem ja homogeensem rühm, seda lihtsam on muutusi ellu viia. Kaasatud ja jagatud juhtimine on vajalik, et ka suurema kollektiiviga saaks muutusi ellu viia. Jaga vastutust tiimijuhtide või mentorite näol. Ainult nii jõuad suures kollektiivis päriselt kõikide inimesteni.

Iga uus asi tekitab kahtlusi. Tuleb anda oma inimestele aega, arutada läbi, kas ja miks see on hea mõte. Mõelda, kuidas saaks teha, mitte kas saaks teha – ka see on mõtteviisi küsimus. Tuleb päriselt ära kuulata, mida arvavad õpetajad ühest või teisest asjast. Ja kui nende argumendid on veenvad ja tugevad, siis juhina tunnistadki, et praegu pole see aeg ja võtadki selle ettepaneku tagasi. Ega koolijuhil ei ole ka alati kõige paremad ideed - ka selle tunnistamine on oluline oskus. 
​
Kui üldiselt peaksime koolis toimetama selliselt, et õpilane võib teha vigu, siis on oluline ka see, et õpetaja võib teha vigu ja siis muidugi võib ka koolijuht teha vigu – aga neid viimaseid ei tasu palju teha, sest need võivad teistele kalliks maksma minna. Aga üldiselt võiksime elada mõttega, et vigade tegemine on okei. See annab arengule palju juurde.​

• Ole lihtsalt inimene!
• Aeg-ajalt vajavad õpetajad kaitsmist. Juhtkond peab olema õpetaja selja taga keerulises olukorras.
• Õpetaja peab tundma end hästi. Peab tundma positiivset ebamugavust, mis paneb arenema. Õpetaja jaoks on vaja seda tunnet, et mu tööl on tähendus ja perspektiiv.
• Juhi suur väljakutse on õpetaja töö mõtestamine. Me oleme liiga kergekäeliselt võtnud vastu ühiskondliku surve rollide ja kohustuste osas. Oleme täitnud õpetajate tassi, mis selgelt ajab juba üle. Peaksime seljad kokku lööma ja korraks algatama arutelu, et mille saame sellest tassist välja loksutada, et sinna üldse midagi saaks juurde panna. Mis tuleb õpetajalt ära võtta, et sinna saaks midagi uut lisanduda?
• Õpetaja autonoomia. Arukas inimene ei taha, et ette kirjutataks, mida ja kuidas ta tegema peab. „Anna tuld, toimeta!“ - see annab tunde, et õpetaja ei tee tükitööd, vaid tema tööl on tähendus - ta on looja.
• Õpetaja hindab usaldust. Nad on tippspetsialistid. Arste me ju ei õpeta, mida või kust poolt lõigata, miks me siis õpetajatele tahame öelda, kuidas nad oma tööd tegema peavad?
• Inimesi on erinevaid – on öökulle ja lõokesi. Õpetajale peab andma vabaduse valida, kas ta tahab minna varem koju ja töötada hiljem kodust veel või olla pikemalt koolis. Ei ole vaja istuda kellast-kellani koolimajas. Oluline on, et töö oleks hästi tehtud.
• Hea sõna toetab alati. See tekitab tunde, et Sind on märgatud.
• Tingimused normaalseks tööks on vaja luua. Vaba lauanurga pärast, kus väljaspool tunde tööd teha, õpetaja muretsema ei peaks. Seda päris ilma rahata muidugi ei saa.​

Siia lõppu jagas Ain lugu ühest psühholoogist, kes kord ütles: „Need õpetajad, kes peavad vaheajal tööd tegema, käivad siin minu juures“. Igaüks saab teha sellest omad järeldused!

Vahepalaks mängisid koolijuhid haridusteemalist sõnaseletusmängu. Seletada oli muu hulgas tarvis sõnu nagu arenguvestlus, tööõnn, koolikultuur, õmblusteta õpiruum ja ennastjuhtiv õpilane. Seda kuulates saab mõnusalt ise ajusid ragistada ja nuputada, mida parasjagu seletatakse. Samas saab ka naerda nii, et nutad! Et seda siirast emotsiooni on keeruline kirjalikult edasi anda, siis toon välja mõned punktid, mis võiksid sind veenda seda osa ikkagi ise kuulama.

• Mis on suvaline hindamine?
• Milline koolielu kirjeldus pani juhid kahtlema, kas see sõna ikka päris elu kirjeldab või on väljamõeldud paradiis?
• Mis oli see üks uus termin, mis kahe koolijuhi jaoks oli täiesti uus teadmine?
• Millise haridussüsteemis juba tehtud muutuse mõistlikkuses tänastes koolides kaheldakse?
• Mis sõna proovis seletada Ain Harry Potterist tuntud dementorite kaudu?​

Kui leiad selle hetke, et kuulata, saad vastuse neile ja paljudele teistele küsimustele.

Tartu linnas on sel õppeaastal klassijuhataja aasta. See tähendab, et õppeaasta vältel on klassijuhatajatele erinevad pakkumised – koolitusampsud, meelelahutust ja tunnustust. Seepärast on oluline koolijuhtidega rääkida ka klassijuhatajatest.

Koolijuhid tõid välja, et klassijuhataja peab olema ennekõike inimlik. Ta peab oskama märgata probleemides suuremat pilti, aga samas pidada silmas detaile. Klassijuhataja on hooliv, seetõttu on see töö ka emotsionaalselt kurnav, sest keeruline on noori mitte südamesse võtta. Sa pead olema lapse jaoks see, kellele saab rääkida oma muredest ja rõõmudest ning pead suutma jõuda iga õpilaseni.

Selle töö keerukust näitab asjaolu, et üheski seadusandlikus aktis ei ole sellest tööst juttu. See näitab, et riik ei ole suutnud ära defineerida klassijuhataja tööd. Me oleme kimbatusse jäänud defineerimise ja mõtestatuse osas. Seda tööd võetakse kui millegi lisaks tegemist. Et põhitööna annad oma ainetunde ja siis teed klassijuhataja tööd juurde. Järgmistes õppekavades ja muudes olulistes dokumentides võiks tegelikult seda tööd avada. Tahame või ei, koolidel on suur roll lisaks noore õpetamisele ka noore kasvatamises. Täna võiks vaadata klassijuhataja töö sisse – mis see on, mida me ootame ja tahame klassijuhatajalt. On aeg, et näeksime klassi juhatamist õpetaja tööga kaasneva normaalsusena. Juba õpetajakoolituses peaks rohkem õpetama seda, kuidas seda klassi ehk meeskonda juhtida, kuidas ennastjuhtivat ning vaimselt ja füüsiliselt tervet õpilast toetada.

Küsimusele, mida koolijuht klassijuhatajalt ootab, vastavad koolijuhid, et täna ei ole enam kõige olulisem see, et kõik info oleks õigel ajal kohal ja käidaks reisidel. Klassijuhataja töö headust ei näita see, kuhu ta on ekskursioonile läinud vaid see, kuidas see klass rühmana toimib.

Oluline on, et klass (sh klassijuhataja) toimiks ühtse meeskonnana, kus toetatakse üksteist ja ei lasta ühelgi noorel kraavi minna. Kõik õpilased peavad olema märgatud. Klassijuhataja töö on õpilasel pilk peal hoida ja vajadusel toetada. Muidugi tuleb tunnistada, et alati ei saa klassi toimivuse järgi hinnata klassijuhataja tööd. Mõnikord on klass keerulisem ja õpetaja on teinud ära tohutu töö, aga lõpptulemusena klass ei toimi. Siiski, selle tohutu töö tulemusena on noored päästetud kõige hullemast.

Kui hakata üles lugema, mida üks klassijuhataja peab tegema, siis – nagu Köster „Kevade“ filmis ütleb - Issanda päike läheb enne looja, kui jõuame seda kõike üles lugeda.

Investeerimine klassijuhatajasse annab meile tulevikus väga selge kokkuhoiu teistelt ametikohtadelt nagu sotsiaalpedagoog, psühholoog, õpilasnõustaja, karjäärispetsialist jne. Kutsume riiki ja üldsust üles mõtestama klassijuhataja ametit investeeringu vaatenurgast - see annab meile kindla oodatud tulu. Hetkel peame tegelema tagajärgedega, mida klassijuhataja saaks ennetada.

Selle arutelu peale esitas saatejuht Signe intrigeeriva küsimuse, mis mind väga kõnetas. Ta küsis, kas kooli saaks tulla ainult klassijuhatajaks – kas siis üht või mitut klassi korraga juhtima. See kõnetas mind, kuna ka mina näen klassijuhataja töös suurt väärtust ja mulle on alati meeldinud klassijuhatamise osa õpetaja töös. Kui saaks, siis ma läheks kooli klassijuhatajaks tööle küll, mõtlesin! Aga mida koolijuhid arvasid?

Üldjuhul nõustusid nad kõik, et tegelikult saaks. Võib-olla vajamegi eraldi tulevikuametit – klassijuhataja, tiimijuht, arengutreener vms. Meie ühiskond vajab neid koolis üha rohkem. Teisalt näevad koolijuhid, et ka aineõpetaja jaoks on oluline, et tal oleks klassijuhataja kogemus seal kõrval – see annab teistsuguse pildi. Koolijuhid tõdevad, et kõige keerulisemad vestlused on tihtipeale nende õpetajatega, kes ei ole olnud klassijuhatajad. Õpilaste tabamise tarkus tuleb klassijuhatamisega paremini kätte, kui ainult ainetunde andes.
​
Teatavasti ei ole klassijuhataja kohale kunagi koolisiseselt suurt konkurentsi, nii et miks mitte luua eraldi ametikoht kellelegi, kes päriselt tahab seda tööd teha. See ei välista, et ka aineõpetajatele jätkuvalt seda kogemust anda ei saaks. Tööpõld siin klassijuhatamises on lai!​

Vaatamata sellele, et meil on kõik hästi, ei pruugi see jääda niimoodi. Me peame mõtlema mitu aastat ette. Seepärast on kiiduväärt õpetajate palgatõus. Väga hea, et 23,9% tõstetakse järgmine aasta, aga sellele ei tohi pidama jääda. See peab olema 120% kõrgharidusega töötaja palgast. Mida kiiremini see ära tehakse, seda kindlam on õpetajatöö tulevik. Mõistlik palk on hädavajalik, et õpetaja saaks pühenduda oma tööle, mitte ei peaks vaheaegadel või õhtuti midagi juurde tegema. Ei tohiks tekkida seda, et kõik on nii kalliks läinud, et ei saa endale teatripiletit lubada.

Küsimus pole täna enam ainult palgas, vaid selles, kuidas koolis asju tehakse. Mismoodi me haridussüsteemi üleval hoiame ja pikas perspektiivis rahastame. Tegelikult meil ei olegi kuskilt võtta nii palju õpetajaid nagu meil vaja oleks, ükskõik kui palju me maksame. Eesti haridus ongi kõige parem. Me peame olema enda üle uhked. Inimesed teevad väga head ja missioonitundega tööd. Muidugi võime mõelda mis on meie järgmine plaan, aga minna nende inimestega luurele.. või ka haridust andma.. pole mingi probleem.

Küsimuse peale, kas koolijuhid saavad väärilist palka, tuli juttu sellest, kuidas Tartu Koolijuhtide Ühenduse 30. juubeli puhul on koolijuhid tutvunud vanade dokumentidega. Neist kuvab, et on olnud aegu, kui koolijuht on saanud kolmekordset õpetajate miinimumi, täna on see ehk poolteist korda õpetajate palgast. Küsimus on, kas see on jätkusuutlik, kus need fookused olema peaksid ja kas see motiveerib õpetajaid kasvama juhiks?

Juhtidel on alati olnud ja on ka edaspidi võimalus mõtted välja öelda. Juhi roll on mitte väsida rääkimisest. Kui väljaöeldud asjad kasvõi natukene mõttemustreid muudavad, siis oleme täitnud oma eesmärgi. See on ka üks põhjus, miks selline saatesari on väga oluline. See annab võimaluse jagada edulugusid ja põrumisi ning luua hea pinnas koostööks.

Saade lõpeb sellega, et iga koolijuht peab viie raamatu seast endale ühe kingituseks valima, aga selle saamiseks on vaja ka põhjendust.
Ain valib raamatu „Coaching'u harjumus“, sest peal on suurelt kirjas „räägi vähem, küsi rohkem„. Ainil nimelt tekib koguaeg see küsimus, et ega ta ei lähe eetrit täis rääkima jälle. Selle saate eetris läks sellega küll päris hästi, mulle tundub!
Urmo leiab endale laualt kaks meeldivat raamatut. Valib „Ei ühtki einet üksi. Ja teisi nippe, et suhete loomise abil edu saavutada“, ilmestamaks KOOSõppimise ja KOOStegemise olulisust. Teist raamatut, „Radikaalne siirus“, lubab ta minna raamatupoodi ostma.
Jüri tunnistab, et on kaksik – pidev kahtleja. Ta mõtleb tihti, kas see, mida teeb, on õige. Ega ta kellelegi haiget ei tee või ega keegi ei tunne end mahajäetuna. Ta valib raamatu „Juhi mõtteviis“ – kuidas iseennast, oma inimesi ja organisatsiooni erakordsete tulemusteni juhtida. Jüri loodab, et see aitab sel teekonnal natuke kaasa.  
Põnev on teada, et kui kord need raamatud loetud, küllap siis parimaid palasid ka teistega jagatakse! Sest jagamine on Tartu koolijuhil veres.

Nüüd, kus oled looga lõppu jõudnud, siis kuidas Sulle tundub - kas koostöö Tartu koolijuhtide vahel on müüt või tegelikkus? Kas see võiks olla üleriigiliselt võimalik? Ajame ju tegelikult ühte asja meie endi noorte jaoks - Eesti noorte jaoks. 

Kutsume Sind üles kommenteerides kaasa rääkima ja oma mõtteid avama!​

​Tere-tere, hea lugeja! Meil on hea meel, et oled jõudnud taskuhäälingu Õpime koos blogisse, kuhu püüame edaspidi koondada kirjalikud kokkuvõtted Signe ja Karini lindistatud saadetest. Seda tehes soovime anda laiemale hulgale võimaluse osa saada haridusmaastikul leiduvate inimeste inspireerivatest kogemustest ja omanäolistest lahendustest pedagoogika valdkonnas.

​Kaidy kirjeldab, et tema teekond õpetajaks saamisel sai alguse üsna ootamatult, sest tema enda plaanides sellist karjäärisuunda abituriendina üldse polnudki. Gümnaasiumis Rajaleidja karjäärinõustamisel osalemise läbi ilmnesid aga tema mitmed tugevused, mis andsid eelduse heaks õpetajaks saamisele ja nii see mõte tema peas idanema hakkas. Ristiema ja vanematega üheskoos arutledes sündis kindlustunne, et just haridus on valdkond, kuhu astuda. Ta pani oma panused enesekindlalt üksnes klassiõpetaja õppekavale ning sai edukalt sisse. Ka kooli tööle saamine tuli arvatust kiiremini kui tekkis ootamatu võimalus kandideerida Haabneeme Kooli abiõpetajaks juba esimese kursuse tudengina. Olles nüüdseks seal töötanud juba seitsmendat aastat, on Kaidy väga tänulik võimaluse üle alustada abiõpetajana, sest just see võimaldas tal saada osa väga paljudest väärtuslikest tundidest vaatlejana viisil, mida õpetajakoolituses päris nii intensiivsel moel üldiselt ei koge. Samuti tutvus ta kõrvalseisjana selle kooli kultuuri ja kommetega ning tundis end hiljem klassiõpetajana tööle asudes enesekindlamana ja rahulikumana, sest sulandumine oli toimunud järk-järgult. 

​Väljastpoolt kooli haridusmentori teenuste kasutamine on hetkel veel pigem uueks suunaks hariduses, nii et õpetaja, kes tunneb, et millegi vastu on hakanud trots tekkima või kellel lihtsalt kriibib südames soov hakata midagi teisiti tegema, peab sageli ise püüdma astuda oma mugavustsoonist välja. Mõnikord on selle juures abiks tõuge kaasõpetaja poolt. Kuna rahutus ja peas küpsev mõte, kuidas algõpetuses üheskoos asju palju ägedam teha oleks, ei andnud enam asu, utsitas Kaidy kolleege omavahel tihedamale koostööle. Sedasi sündis nende koolis klassijuhatajate koostöökoda. Esmaseks ajendiks oli tunne, et paralleelklassides õpetades oleks mõistlik ühiselt õppetegevusi või lõiminguid luua ja läbi viia. Seni toimetas iga õpetaja eraldiseisvalt ja omas rütmis. Ta tunnistab, et tema entusiasm ilmselt heidutas kolleege pisut, sest Kaidy enda nägemus veel täitunud ei ole, kuid kokku nad saama hakkasid ning materjale jagatakse omavahel juba aktiivsemalt kui varem. Samuti võttis Kaidy veidi omapoolset survet vähemaks ega külva enam kolleege kõikide oma lennukate ideedega korraga üle, lootes, et sammhaaval hakkavad nad siiski ühte jalga astuma. Koostöö sisulise poole pealt on Kaidyle silma jäänud tendents, et kogenud kolleegid kalduvad arvama, et neil pole noortele tulijatele midagi pakkuda. On mõistetav, et nad ei soovi palju kaasa rääkida rohkete õppemängude ja värvikirevate töölehtede vaimustuses kui neid enda klassiruumis on pigem tagasihoidlikumalt kasutatud, kuid need pole ainsad elemendid klassiruumis, millega õppetööd elavdada saaks. Nende pikaajalise kogemuse väärtus võib peituda kasvõi pisiasjades – näiteks erinevate liisusalmide kasutamine tundides, millega noorem generatsioon pole kokku puutunud, kuid mis annaksid õpilastele nutika viisi mõnda konkreetset teadmist meelde jätta. Olgem ausad – mitmekülgsus õppes on see, mis nii õpetajal kui õpilasel vaimu virgena aitab hoida ning seda saabki üheskoos luua. Koostöö ja kogemuste jagamine võiks olla võrreldav justkui taaskasutusega – ülesanne või tegevus, mis ühele võib tema enda praktikas tunduda juba igava võttena, võib teise jaoks olla suureks ahhaa-momendiks ja sütitajaks tuua sellega oma klassiruumi värskust. 

​Mänge või ideid mängudeks leiab Kaidy palju internetist, kus valik on lõputu, kuna matemaatika on n-ö universaalne ning mängud ei sõltu niivõrd palju sellest, mis keeles nad loodud on – numbrid on ikka samad. Mängude ettevalmistamine ise on tema jaoks kui lõõgastav loomeprotsess, mida nautida ning ühte algideed püüab ta kujundada mitmeti kasutatava põhjana, et kohandada seda mugavalt kõikide oma õpetatavate klasside erinevate teemade jaoks. See on suurepärane lahendus, mis säästab kokkuvõttes õpetaja aega ja energiat, andes sealjuures võimalikult paljudele õpilastele võimaluse kogeda tundides vaheldusena midagi lõbusat. Kõige selle juures ei ole takistuseks tõsiasi, et kõik vahendid tuleb tal soetada oma raha eest, sest pole kahju luua midagi sellist, mis lamineerimise järel kestab kaua ning mida saab järgnevatel aastatel üha uuesti ja uuesti kasutada. Mis puutub ajalisse ressurssi, mida õpetajal teatavasti ei ole rohkem kätte jagatud kui teistele inimestele, siis tuleb ettevalmistustöödeks sageli näpistada aega koduste õhtute arvelt ning teinekord ka pere ja sõprade abistavaid käsi kaasates. Samas on see olnud Kaidy teadlik valik ning tegevusena justkui nauditav hobi. Unistusena näeb Kaidy oma loomingut ka ühel või teisel viisil köidetuna, kuid kuidas jagada maailmaga võimalikult kompaktselt kogu seda pidevalt täienevat kraami, mida ta peamiselt kaustades ja karpides-kastides hoiustab, ei ole ta veel suutnud välja mõelda. Ja las jäädagi midagi ka tulevikuväljakutseks!

On tarvis teadvustada, et sotsiaalmeedias jagatav ei ole 24/7 kestev reaalsus, vaid üksnes hetk, mis õnnestus piisavalt hästi, et seda sooviti jagada. Sellest võiks leida innustust, mitte tunda end kehvasti kuvandi tõttu justkui jõuaksid kõik teised palju enam ja ägedamaid asju teha. Kehvemaid hetki lihtsalt ei olda aldis jagama ning kas tingimata peakski? ​

​Kaidy tundub oma töö juures pea kõiki tahke armastavat – kuidas muidu tõlgendada aeganõudva ettevalmistustöö nautimist kui omamoodi loominguprotsessi, mis ühel õpetajal tegelikult kunagi otsa ei lõpe. Mida kõrvaltvaatajad sageli ei mõista, on see, et õppetund ise on vaid jäämäe tipp, sest see, mida õpetaja selle tunni läbiviimiseks eelnevalt tegema peab, on kordi suuremat ajalist – aga sageli ka materiaalset ja vaimset – ressurssi nõudev. ​Sestap peaks õpetaja end rohkem väärtustama ja hoidma, julgema teha koostööd koormuse jagamiseks ja leidma tuge ning innustust nii kolleegide kui ka mõttekaaslaste seast laiemas ringis sotsiaalmeedia vahendusel. Hinnakem iseenda kogemusi kui väärtust, mida teistega jagada ning väestagem üksteist läbi koostöö ja edasiviiva tagasisidestamise!

​NB! Kui sul tekkis seda kirjatükki lugedes huvi haridusmentorluse sisu ja olemuse vastu, oled väga oodatud kuulama Õpime koos taskuhäälingu eelmist osa Triinu Pääsikuga. Tegu ei ole nimelt sedalaadi mentoritega, kes määratakse äsja kooli tööle tulnud alustavale õpetajale oma kolleegide seast. Pigem on tegu nõustamislaadse teenusega, mida Triinu ise kirjeldab põnevust tekitavalt näiteks järgnevalt: „Haridusmentor on õpetajate jaoks ja tema professionaalse arengu partneriks.“ Kuidas tema tööprotsess täpsemalt toimib ja mida see endas hõlmab, saab kuulata SIIT.