Õpime koos #137 Milline on ühe õpetaja loomeprotsess? Kaidy Õismets

​Tere-tere, hea lugeja! Meil on hea meel, et oled jõudnud taskuhäälingu Õpime koos blogisse, kuhu püüame edaspidi koondada kirjalikud kokkuvõtted Signe ja Karini lindistatud saadetest. Seda tehes soovime anda laiemale hulgale võimaluse osa saada haridusmaastikul leiduvate inimeste inspireerivatest kogemustest ja omanäolistest lahendustest pedagoogika valdkonnas.

---

​Üheks selliseks säravaks persooniks on viimase saate peategelane Kaidy Õismets, kelle ideid ja mõttevahetust minul siinkohal on au vahendada. Kaidy on hetkel Haabneeme Koolis matemaatikaõpetaja ja klassijuhataja ning Instagrami konto @kaidyklassiruum looja. Saates kuuled tema teekonnast õpetajaametini ning sellest, mis teda innustab ja tal silma särama paneb. Samuti jagab ta oma värskeima eduelamusena, kuidas koostöös haridusmentor Triinu Pääsikuga ühest seni tema jaoks pigem ebameeldivast töökohustusest midagi hoopis uut arenes. Kuulates vestlust Kaidyga, õhkub tema sõnadest positiivset energiat ja elurõõmu. Või siis olen mina ise – hetkel beebiga kodune õpetaja - liialt innukas kuulaja ja päevakajalistele haridusteemadele kaasaelaja. Igal juhul annan oma parima, et edasi anda saates räägitu sisu, kuid kõige ehedama elamuse ja võimaluse isiklikuks interpretatsiooniks saad saadet kuulates. Missugune siis on olnud Kaidy senine õpetajatee ning milline võib tema näitel olla ühe pedagoogi loomeprotsess?

​Kaidy kirjeldab, et tema teekond õpetajaks saamisel sai alguse üsna ootamatult, sest tema enda plaanides sellist karjäärisuunda abituriendina üldse polnudki. Gümnaasiumis Rajaleidja karjäärinõustamisel osalemise läbi ilmnesid aga tema mitmed tugevused, mis andsid eelduse heaks õpetajaks saamisele ja nii see mõte tema peas idanema hakkas. Ristiema ja vanematega üheskoos arutledes sündis kindlustunne, et just haridus on valdkond, kuhu astuda. Ta pani oma panused enesekindlalt üksnes klassiõpetaja õppekavale ning sai edukalt sisse. Ka kooli tööle saamine tuli arvatust kiiremini kui tekkis ootamatu võimalus kandideerida Haabneeme Kooli abiõpetajaks juba esimese kursuse tudengina. Olles nüüdseks seal töötanud juba seitsmendat aastat, on Kaidy väga tänulik võimaluse üle alustada abiõpetajana, sest just see võimaldas tal saada osa väga paljudest väärtuslikest tundidest vaatlejana viisil, mida õpetajakoolituses päris nii intensiivsel moel üldiselt ei koge. Samuti tutvus ta kõrvalseisjana selle kooli kultuuri ja kommetega ning tundis end hiljem klassiõpetajana tööle asudes enesekindlamana ja rahulikumana, sest sulandumine oli toimunud järk-järgult. 

​Vaatamata sellele, et Kaidy on teinud oma tööd motiveeritult ja innuga, leidub tema igapäevatöös aspekte, mille jaoks on olnud keerulisem energiat ja teotahet leida. Üheks selliseks ülesandeks oli tema jaoks seni klassijuhatajana arenguvestluste läbiviimine. Murdepunktiks sai hetk, mil Kaidy jäi esmalt endamisi kaasa mõtlema haridusmentor Triinu Pääsiku Instagrami kontol @haridusmentor.triinu postitatud küsimusele „Mis oleks üks asi, mida sa tahaksid oma töö juures rohkem nautima hakata?“. Üksnes mõtlemisega ta siiski ei piirdunud ning vastas postitusele, et tema jaoks on selleks asjaks arenguvestluste läbiviimine. Triinu soovis aidata Kaidyl selgusele jõuda, kuidas selle eesmärgini jõuda ja muutusi luua. Nende koostöö sujus sedavõrd sütitavalt, et nüüdseks peab Kaidy arenguvestlusi põnevaks võimaluseks oma õpilasi tundma õppida ja aidata neil endil ennast paremini mõista. Nimelt ei soovinud ta enam kasutada varasemalt kolleegidelt saadud lõputute küsimustega täidetud ankeete, kus peaasjalikult õppeaine haaval hinnetele ja õpitulemustele keskenduti. See kirjeldus on ilmselt tuttav nii mõnelegi õpetajate seast. Selle asemel said õpilased edaspidi Kaidy koostatud lehe kui sisukaardi teemade ja küsimustega, millede vahel nad ise valikuid teha said – lapsed olid vabad otsustama, mida nad ise jagada soovisid ning mille üle pikemalt arutleda tahtsid. See materjal on küll veel täiendamisel, sest parendamisideid Kaidyl jätkub (eriti peale osalemist Kati Orava visuaalse lihtsustamise koolitusel), kuid võib öelda, et Triinuga üheskoos seatud eesmärk sai edukalt täidetud – arenguvestlused on igal juhul nüüdseks pigem oodatud kui tüütuna tunduv osa klassijuhatajatöös. Mis on visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine, saad teada SIIT.

​Väljastpoolt kooli haridusmentori teenuste kasutamine on hetkel veel pigem uueks suunaks hariduses, nii et õpetaja, kes tunneb, et millegi vastu on hakanud trots tekkima või kellel lihtsalt kriibib südames soov hakata midagi teisiti tegema, peab sageli ise püüdma astuda oma mugavustsoonist välja. Mõnikord on selle juures abiks tõuge kaasõpetaja poolt. Kuna rahutus ja peas küpsev mõte, kuidas algõpetuses üheskoos asju palju ägedam teha oleks, ei andnud enam asu, utsitas Kaidy kolleege omavahel tihedamale koostööle. Sedasi sündis nende koolis klassijuhatajate koostöökoda. Esmaseks ajendiks oli tunne, et paralleelklassides õpetades oleks mõistlik ühiselt õppetegevusi või lõiminguid luua ja läbi viia. Seni toimetas iga õpetaja eraldiseisvalt ja omas rütmis. Ta tunnistab, et tema entusiasm ilmselt heidutas kolleege pisut, sest Kaidy enda nägemus veel täitunud ei ole, kuid kokku nad saama hakkasid ning materjale jagatakse omavahel juba aktiivsemalt kui varem. Samuti võttis Kaidy veidi omapoolset survet vähemaks ega külva enam kolleege kõikide oma lennukate ideedega korraga üle, lootes, et sammhaaval hakkavad nad siiski ühte jalga astuma. Koostöö sisulise poole pealt on Kaidyle silma jäänud tendents, et kogenud kolleegid kalduvad arvama, et neil pole noortele tulijatele midagi pakkuda. On mõistetav, et nad ei soovi palju kaasa rääkida rohkete õppemängude ja värvikirevate töölehtede vaimustuses kui neid enda klassiruumis on pigem tagasihoidlikumalt kasutatud, kuid need pole ainsad elemendid klassiruumis, millega õppetööd elavdada saaks. Nende pikaajalise kogemuse väärtus võib peituda kasvõi pisiasjades – näiteks erinevate liisusalmide kasutamine tundides, millega noorem generatsioon pole kokku puutunud, kuid mis annaksid õpilastele nutika viisi mõnda konkreetset teadmist meelde jätta. Olgem ausad – mitmekülgsus õppes on see, mis nii õpetajal kui õpilasel vaimu virgena aitab hoida ning seda saabki üheskoos luua. Koostöö ja kogemuste jagamine võiks olla võrreldav justkui taaskasutusega – ülesanne või tegevus, mis ühele võib tema enda praktikas tunduda juba igava võttena, võib teise jaoks olla suureks ahhaa-momendiks ja sütitajaks tuua sellega oma klassiruumi värskust. 

​Tulles tagasi Kaidy enda tööpraktika võtete juurde, siis ta väga hindab mängulisust, mis ei ole tänapäeval ilmselt ühelegi tegevõpetajale võõras viis tunde läbi viia. Sellegipoolest seisneb mängude kasutamises – ja olgem ausad, just õppekava täitmise kiires tempos tundidesse mahutamises – omaette kunst, mis Kaidy käes tundub tehtavat mängleva kergusega (kui jälgida näiteks tema õpetajakontot Instagramis). Kaidy enda sõnutsi see muidugi päris nii ei toimi, et ta päevast päeva justkui ainult mängib lastega, kuid paratamatult sotsiaalmeedia kontodel vaid nende hetkede jagamine seda muljet tekitab. Samas peab ta oluliseks jagada oma eduelamusi teistega ja näidata, kuidas on võimalik matemaatika tunde elavdada. Mängude juures enim meeldib talle, et lapsed ei saa teinekord arugi, kuidas sisuliselt teevad nad läbi sama ülesannet, mida töövihikuski. See on õpetajale kasulikuks teadmiseks, eriti kui on juba märgata, et töövihiku täitmine tunnist tundi hakkab õpilaste nägudesse tülpimust tooma. See võiks olla märguandeks, et tuleks leida midagi põnevat, millega õpilased tüdimusest välja raputada. 

Mängude kasutamises on siiski omad nüansid, millega arvestada. Näiteks sõltub nende valik õpilaste vanusest – Kaidy kogemusel armastavad nooremad õpilased väga liikumisega mänge, kus nad saavad füüsiliselt aktiivsed olla; vanemates klassides seevastu tundub, et eelistatakse rahulikumaid, liikumist pigem välistavaid mänge. Ettevaatlik tuleks olla ka võistluslike mängudega, kus teadmistele rõhumise asemel võiks võiduvõimalus olla pigem seotud mänguõnnega, et motivatsioon kaasa lüüa ei kaoks ära nendel õpilastel, kes end vastava teema raames ehk kõige tugevamana ei tunne. Ja preemiana kaasalöömise eest võiksid mängu järel kommi saada ühtviisi kõik asjaosalised!

​Mänge või ideid mängudeks leiab Kaidy palju internetist, kus valik on lõputu, kuna matemaatika on n-ö universaalne ning mängud ei sõltu niivõrd palju sellest, mis keeles nad loodud on – numbrid on ikka samad. Mängude ettevalmistamine ise on tema jaoks kui lõõgastav loomeprotsess, mida nautida ning ühte algideed püüab ta kujundada mitmeti kasutatava põhjana, et kohandada seda mugavalt kõikide oma õpetatavate klasside erinevate teemade jaoks. See on suurepärane lahendus, mis säästab kokkuvõttes õpetaja aega ja energiat, andes sealjuures võimalikult paljudele õpilastele võimaluse kogeda tundides vaheldusena midagi lõbusat. Kõige selle juures ei ole takistuseks tõsiasi, et kõik vahendid tuleb tal soetada oma raha eest, sest pole kahju luua midagi sellist, mis lamineerimise järel kestab kaua ning mida saab järgnevatel aastatel üha uuesti ja uuesti kasutada. Mis puutub ajalisse ressurssi, mida õpetajal teatavasti ei ole rohkem kätte jagatud kui teistele inimestele, siis tuleb ettevalmistustöödeks sageli näpistada aega koduste õhtute arvelt ning teinekord ka pere ja sõprade abistavaid käsi kaasates. Samas on see olnud Kaidy teadlik valik ning tegevusena justkui nauditav hobi. Unistusena näeb Kaidy oma loomingut ka ühel või teisel viisil köidetuna, kuid kuidas jagada maailmaga võimalikult kompaktselt kogu seda pidevalt täienevat kraami, mida ta peamiselt kaustades ja karpides-kastides hoiustab, ei ole ta veel suutnud välja mõelda. Ja las jäädagi midagi ka tulevikuväljakutseks!

Kaidy on oma entusiasmiga ning elavate ja rõõmsameelsete kirjeldustega enda töödest ja tegevustest jätnud mulje nagu õpetajatöö oleks ainult lust ja lillepidu ning tundideks ettevalmistamine kui äge hobi, kuid ometi päris nii ühekülgne see ka tema jaoks pole olnud. Töö- ja eraelus tasakaalu leidmine on aastate jooksul tegelikult nõudnud omajagu tähelepanu ning pingutust. Päris ideaalset toimivat lahendust pole veel kujunenud, mistõttu on Kaidy selleks õppeaastaks endale seadnud eesmärgi teadlikult leida rohkem aega enesele. Seni on ta nautinud keraamikat kui tegevust, mille ajal tõesti õnnestub end täielikult töömõtetest välja lülitada ja hetkes olla. Viimane on minu silmis väga oluline saavutus, sest tööalane läbipõlemine on hetkel õpetaja elukutsega seonduvalt päevakajaline murekoht ning võimalus end ümber lülitada ja muule endale olulisele keskenduda ei tule paljudele õpetajatele kergelt. Kui küsida Kaidylt, kuidas saaks enda vaimset tervist veel hoida, leiab ta, et  tasuks lahti lasta ka enese võrdlemisest teistega. 

On tarvis teadvustada, et sotsiaalmeedias jagatav ei ole 24/7 kestev reaalsus, vaid üksnes hetk, mis õnnestus piisavalt hästi, et seda sooviti jagada. Sellest võiks leida innustust, mitte tunda end kehvasti kuvandi tõttu justkui jõuaksid kõik teised palju enam ja ägedamaid asju teha. Kehvemaid hetki lihtsalt ei olda aldis jagama ning kas tingimata peakski? ​

​Kaidy tundub oma töö juures pea kõiki tahke armastavat – kuidas muidu tõlgendada aeganõudva ettevalmistustöö nautimist kui omamoodi loominguprotsessi, mis ühel õpetajal tegelikult kunagi otsa ei lõpe. Mida kõrvaltvaatajad sageli ei mõista, on see, et õppetund ise on vaid jäämäe tipp, sest see, mida õpetaja selle tunni läbiviimiseks eelnevalt tegema peab, on kordi suuremat ajalist – aga sageli ka materiaalset ja vaimset – ressurssi nõudev. ​Sestap peaks õpetaja end rohkem väärtustama ja hoidma, julgema teha koostööd koormuse jagamiseks ja leidma tuge ning innustust nii kolleegide kui ka mõttekaaslaste seast laiemas ringis sotsiaalmeedia vahendusel. Hinnakem iseenda kogemusi kui väärtust, mida teistega jagada ning väestagem üksteist läbi koostöö ja edasiviiva tagasisidestamise!

​NB! Kui sul tekkis seda kirjatükki lugedes huvi haridusmentorluse sisu ja olemuse vastu, oled väga oodatud kuulama Õpime koos taskuhäälingu eelmist osa Triinu Pääsikuga. Tegu ei ole nimelt sedalaadi mentoritega, kes määratakse äsja kooli tööle tulnud alustavale õpetajale oma kolleegide seast. Pigem on tegu nõustamislaadse teenusega, mida Triinu ise kirjeldab põnevust tekitavalt näiteks järgnevalt: „Haridusmentor on õpetajate jaoks ja tema professionaalse arengu partneriks.“ Kuidas tema tööprotsess täpsemalt toimib ja mida see endas hõlmab, saab kuulata SIIT.