Selle saate sünnilugu on väga maagiline. Mäletan hästi, kuidas jalutasin 2017. aasta suvel looduses ning kuulasin oma lemmikut "Hallo, Kosmos!" taskuhäälingut, kus saatekülaliseks oli Valdur Mikita. Olin selleks ajaks õpetajana töötanud viis aastat, mida peetakse õpetajaametis murdepunktiks ning olime Kariniga juba mõni aeg salvestanud kahekesi "Õpime koos" saateid, kuid polnud neid veel avalikustanud. Saade Valduriga kestis 2h 40min! Kuulasin seda mitmes jaos ning jagasin Karinile vaimustust Valduri mõtetest ja vaadetest ja sellest, kuidas nautisin, et saatejuht Ingrid Peek laseb oma saatekülalistel segamata rääkida ja end avada. "Hallo, Kosmos!" on meid mõlemaid Kariniga inspireerinud ning just see saade Valdur Mikitaga kõnetas mind tookord väga ja julgesin vaid unistada, et kunagi saabub päev, mil saan ise Valduriga vestelda.
Aastaid hiljem, kui jõudsime taskuhäälinguga nii kaugele, et avasime Patreonis konto, et meie kuulajad saaksid taskuhäälingu tegemist toetada, oli Kati Orav meie esimene püsitoetaja! See juhtus samal päeval, kui olin suures hirmus Instagramis välja öelnud, et taskuhäälingut saab nüüd vabatahtlikult rahaliselt toetada. Mäletan seda ülevoolavat õnnetunnet, hüplemist ja kilkamist, kui lugesin telefonist teadet You have a new patreon.
Olin Veeriku koolis töötades näinud, kuidas huvijuht Egle Saarepere visuaalselt imeilusaid ja kõnekaid plakateid koostööpäevadest kujundas ning minu küsimuse peale mainis ta, et on seda Katilt õppinud. Toona jäi see teema minu jaoks edasi uurimata. Teadet You have a new patreon nähes, googeldasin kohe, kes on Kati Orav ja see oli tõeline ahhaa-moment, kui sain teada, kes on Kati ja millega ta tegeleb. Ei läinud palju aega mööda, kui kutsusime Kati ka "Õpime koos" saatesse jagama, mis asi on visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine. Kuna Katiga oli nii tore ja meil jätkus juttu kauemaks on Katil lausa oma esitusloend:
Plaanime Õpime koos naistega, Karini, Meelika ja Margega, uuel aastal osaleda Kati Orava virtuaalsel e-kursusel ja püstitame endale väljakutse "Õpime koos teadlikult kritseldama". Tean, kui oluline on õpetajana panna end ikka ja jälle õppijarolli, et teadlikumalt õpetada ja usun täiega ebatäiusliku joone maagiasse.
Kui oled mõelnud, et tahaksid ka osata, siis see on märk - õpime koos.
Ja kuidas jõudsid need kaks, minu jaoks erilist inimest, 2022. aastal kokku "Õpime koos" saatesse? Ma ise ka mõtlen ja imestan seda maagiat, aga juhtus nii, et Kati avaldas soovi tulla külalissaatejuhiks ning teha saade just Valdur Mikitaga.
Kati kritseldatud visuaalsest kokkuvõttest saad aimu, millest saates juttu tuleb ning mis on Kati jaoks olulised taipamised ja mõttekohad. Minule jäid saatest kõlama need Valdur Mikita sõnad: Minu kujunemisloos on kõige olulisem moment see, et mul oli võimalus mitte käia lasteaias. Kõige suurema koolitrauma saavad introvertidest poisid, lihtsalt seetõttu, et sotsialiseerumisest on saanud ekstreemsport. Meist on saamas troglodüüdid, koopaelanikud. Ugrilane tunneb ennast hästi siis, kui tal ei ole katust peakohal. 
kritseldas Kati Orav
Saate kuulajate vahel loosime välja Valdur Mikita uue raamatu "Mõtterändur" ja Kati Orava täpimärkmiku "Olen iseenda kangelane". Loosis osalemiseks jaga meiega sotsiaalmeedias oma mõtteid/kritseldusi sellest saatest. Loosiratta tõmbame käima 11.01.2023.
0 Comments
 Seekordses Õpime koos taskuhäälingu saates kuuled vestlust Katrin Hommikuga, alustava klassiõpetajaga Kuressaare Hariduse Koolist, kes oma noorele eale vaatamata kõlab väga elukogenuna. Mida arvab kooliellu sisseelamisest üks alustav õpetaja, kes naaseb kooli, mille ta ise õpilasena lõpetas? Milliseks soovib Katrin oma esimest lendu kujundada ning kuidas olla toeks ka teistele noortele läbi tänapäevaste suhtluskanalite? Katrini teekond õpetajaametisseOma kooliaega meenutab Katrin positiivsete emotsioonidega ning igati vahva ajana. Õpilasena oli ta väga usin ka väljaspool koolitunde, võttes osa mitmetest erinevatest huviringidest. Talle meeldis olla tegus ning seeläbi luua pikaaegseid ja sügavaid sõprussuhteid, mis on kestnud tänaseni. Õpetajaametisse suunas teda märkamatult ilmselt kodune taust – pedagoogid olid ja on nii tema Mamma, ema kui ka õde. Algselt tahtis ta saada küll hoopis psühholoogiks, kuid juhtus nii, et sisse sai ta just klassiõpetaja erialale. See ei ole aga ülemäära morjendav tulem, sest paratamatult saab üks õpetaja oma ametis olla ka poole kohaga psühholoogi eest. Mul on kodus kõik pedagoogid põhimõtteliselt. Ja ma ütleks, et õpetajaamet on suht sama nagu arstiamet, et kui see kodus juba on, siis see kuidagi kandub edasi.  Katrin lõpetas õpingud juba aastal 2018, kuid tundes, et enne uuesti koolikeskkonda sukeldumist võiks aja maha võtta, suundus ta hoopis paariks aastaks välismaale. Olles just läbinud pika integreeritud õppe kohe peale gümnaasiumit, polnud ta lihtsalt valmis veel õpetajana tööle asuma. Tal oli vaja aega enesele. Puhata ja teha tööd, kus midagi n-ö mõtlema ei pea. Need aastad oli täpselt paras aeg, et end laadida ning entusiastlikult ja täis teotahet tagasi kodumaale naasta. Katrini meelest oli tema kogemusel tööle asumine alguses naljakas, sest tegu oli sama kooliga, kus ta ise õpilasena käinud oli ning kus oli töötanud ka tema ema. Pea kõik tema kolleegid olid seega tema endised õpetajad ning paljud neist ei olnud ka üllatunud, et Katrinist õpetaja sai. Küllap olid nad juba koolieas märganud tüdruku õpetajapotentsiaali. Mentoriks sai talle tema endine algklasside õpetaja, kes oli suureks toeks kõikidele rumalatele küsimustele vastuste leidmisel, mida Katrinil enda meelest küllaga jagus. Tuli ette aga ka seda, et mida Katrin ise ei osanud küsida, seda ei märgatud talle alati ka jagada, sest mitmel juhul eeldati, et endise õpilasena teab Katrin korraldusliku poole pealt kõike. Nii juhtus näiteks, et enne vaheajale minekut ei olnud tema klassil traditsioonilist kringlit laual, sest ta ei teadnud, et selle kringli peab iga õpetaja eraldi tellima. Kui ta selle kohta küsima oli läinud, sai vastuseks: “Me oleme alati ju nii teinud!”. Nüüdseks on selles koolis reipalt tiksumas juba kolmas aasta. Kui selle peale küsida, kas ta peab ennast ikka veel alustavaks õpetajaks või on juba vana kala, arvab ta, et ta on vähemalt senikaua alustav õpetaja, kuni ta oma esimese lennu ära saadab. Sealt edasi ehk võib end juba kogenumaks nimetada, kuid kas see ka nii on, näitab aeg. Alustava õpetaja võlu ja valuKui mõelda tagasi esimeste aastate murekohtadele, siis esmalt toob Katrin välja, et alustavalt õpetajalt oodatakse väga palju korraga. Samuti peab ta suurimaks raskuseks enese näitel seda, et väga sageli viib ta tööd koju kaasa – seda siis mitte tingimata füüsiliselt, vaid just vaimselt. Väga raske on lahti lasta õpilastega seonduvatest muredest ning eristada töö- ja vaba aega. Ta tunneb, et klassiõpetajana sai ta justkui üleöö 23 lapse teiseks emaks – paljudele rõõmudele leidub seega igapäevaselt ka muresid, millest koduses keskkonnas lahti laskmata saab lõpuks jaks otsa. Meie maskott on panda. Nemad on minu pandapojad ja mina olen nende pandaema. Aga see pole veel kõik. Algaja õpetaja on üleüldse sageli koolielus liiga palju sees, püüdes end jagada igal hetkel lisaks koolitundidele ka sotsiaalmeediasse. Nüüdseks, kolmanda õppeaasta alguseks, on Katrin lõpuks teinud endaga kokkuleppe, et õhtuti ning nädalavahetusel ta ei ava koolipoolseid kirju. Seda siis juhul, kui just ei ole mingit väga pakilist mure päevakorral, mis vajaks kiiret sekkumist. Kusjuures seda soovitust jagasid tema klassi laste vanemad talle tegelikult juba üsna alguses, tal läks lihtsalt aega, et selle tõdemuseni ka ise jõuda ja tasakaal leida. Rõõmudena toob Katrin välja, et alustav õpetaja on entusiastlik ning omab suurt soovi südamega oma tööd teha. Loomulikult leidub selliseid inimesi palju ka kogenud õpetajate seas, aga ilmselt on nende kahe grupi võrdluses energia siiski veidi teine. Alustav õpetaja pole veel ämbritest läbi kolistanud ning on kõigeks valmis. Uue põlvkonna noorte eeliseks on ilmselt ka see, et ollakse väga kodus tehnikaga ning tuttav paljude äppidega, millega õpilaste meeli köita. Kuid seda nippi, kuidas päris ära kaotada näiteks tööde parandamist, mida Katrin oma ametis vist kõige vähem naudib, ta veel leidnud ei ole. Tuleb välja, et see õpetajatöö osa ei olegi nii äge kui ta varasemalt arvata oskas. Katrini klassiruum - nii füüsiline kui vaimneKlassiõpetaja igapäevaelu üheks lahedaimaks ja nauditavamaks aspektiks peab Katrin seda, et tal on võimalus oma klassi päeva vabalt kujundada. Neil ei ole koolis üldõpetust, kuid ainete lõimimist saab ta sellegipoolest rakendada. Samuti jälgib ta sageli klassi dünaamikat ja vajadusel teeb näiteks eesti keele asemel matemaatikat, kui ta näeb, et sel hetkel on õpilased väga entusiastlikult meelestatud hoopis arvude suhtes. Alustava õpetajana toetus ta päris alguses pea täielikult õpikutele ja töövihikutele, ent juba lühikese ajaga on see muutunud. Õppematerjalid on küll heaks orientiiriks, kuid nüüdseks paneb ta enim rõhku käelistele ja praktilistele ülesannetele, mida ise lisaks otsib. Teiste klassiõpetajatega kahjuks koostööd väga tihedalt ei ole, nii et paratamatult tuleb üksi nokitseda. Sealjuures suurimaks abimeheks ideede genereerimisel on tema jaoks Pinterest. Päris kõik ainetunnid ei ole teadagi siiski Katrini enda anda ning see tõsiasi talle endale pigem meeldib. See annab õpilastele varakult järkjärgult kogemusi ka teiste õpetajatega, sest õpetamisstiilid ja isiksused on paljudel erinevad ning nii ei tule see ehmatus neile teises kooliastmes liialt suur. Tema enda klassi puhul võib eriti keeruliseks osutuda senine küllaltki vaba suhtlusstiil oma õpetajaga, mida kõik ehk ei soovi ega oota õpilastelt. Seda on Katrin neile ka selgitanud ning lapsed mõne õpetajaga ka juba kogenud. Õppekäike planeerides ja läbi viies on Katrin läinud seda teed, et mitte tema üksi ei vali, kuhu minna ja mida teha, vaid õpilased annavad märku, mis neile huvi pakuks. See garanteerib, et õpilased tahavad päriselt õppekäikudel käia ja aktiivselt osa võtta. Katrin sealjuures loomulikult suunab neid õpetajana ning, tundes juba oma õpilasi, korraldab aeg-ajalt ka üllatusretki, mida klass on väga nautinud. Suurimaks väljakutseks peab Katrin enda klassi juures väga erinevate natuuridega lastes ühtsustunde loomist. Ühtsustunde tekitamise ning hoidmise nimel tuleb tal pidevalt pingutada ning olla järjepidev. Katrin on võtnud eesmärgiks kujundada lahkeid ja teineteise vastu heatahtlikke õpilasi. Nii peab ta oma suurimaks võiduks ka seda, et kuigi raskusi ja muresid nendega jagub, saab neist alati ühtne klass, kui kellelgi neist on abi vaja. Kunagi täiskasvanuna sa võid googeldada, millal teine maailmasõda oli, aga headust või lahkust sa ei saa googeldada, vaid see peab tulema väiksest peale. Lahkuse kõrval sama olulise märksõnana on neil klassis ka ausus. Tema õpetajana on alati õpilastega aus ning eeldab seda ka neilt. Nii ei jäta ta ka võimalust kasutamata, kui näeb, et lapsed püüavad tema headust mingil viisil ära kasutada. Siis tuleb aeg maha võtta. Ta istub õpilastega vaibale maha, kirjeldab, kuidas nende käitumine teda tundma pani ning arutleb õpilastega vahetult ja avameelselt selle teema üle. Mis sest, et õppetükid vajavad tegemist – las need sel hetkel jääda! Õpilaste ja õpetajate vahel peab olema turvaline ja siiras suhtlus, et õpilased julgeksid vajadusel õpetajate poole pöörduda. See on oluline aspekt, mille ma ise veel aineõpetajana õppekava kiire läbimise tuhinas sageli kipun ära unustama. Suhtlemine on Katrini jaoks oluline märksõna ka ainetundide raames. Tema klassist möödudes ja kuulatama jäädes ei jää ilmselt kunagi kõrvu haudvaikust. Ta soosib õpilaste endi aktiivsust ja oma näidete jagamist, sest ta on märganud, et läbi enese kogemustega seoste loomise jääb neile ka materjal paremini meelde. Sealjuures ei räägi nad siiski läbisegi, vaid on õppinud üksteist kuulama ning oma soovist enda mõtteid jagada käega märku andma. Klassi töörahu aitas teises klassis hoida ka näiteks topsidega valgusfoori meetod, millega õpilased said märku anda, kas nad saavad ülesandega iseseisvalt hakkama (roheline), vajavad ilmselt varsti abi (kollane) või ootavad õpetajat endale kohe appi (punane). Nüüdseks on see meetod neil unustustehõlma vajunud. Oma füüsilises klassiruumis lähtub Katrin õpilaste mugavusest. Hetkel on nad asenduspinnal ning ruumiga ei ole priisata, kuid sellegipoolest on ta leidnud lahenduse, kuidas lisaks laudadele ja toolidele ära mahutada ka mõnus lebonurk raamatute, tekkide ja patjadega. See ei ole ehk iga päev kõige populaarsem koht, kus olla, kuid suure osa ajast lapsed oma tee sinna siiski leiavad. Samuti on see imehea rahunemisnurk, kus aidata õpilastel oma suurte tunnetega toime tulla või kus lihtsalt pisut vedeleda, kui on kehv tuju. Nii mõnigi õpilane on oma krõbedamad sõnumid just nendesse patjadesse karjunud, mitte pahameelt klassikaaslastele suunanud. Patju loopinud ega löönud nad sealjuures ei ole. Need on kaisutamiseks mõnusamad kaaslased.  Koostöö lapsevanemategaSuhe lapsevanematega on kujunenud koostöös ning samamoodi otsekohesuse ja aususe najal üles ehitatud. Katrin ütles lapsevanematele algusest peale, et ta on noor ja alustav õpetaja ning kindlasti teeb ta milleski vigu, nii et ootab vanematelt mõistmist ja tagasisidet, mida muuta või paremini teha. Seni on nende tagasiside olnudki edasiviiv ning üheskoos on leitud ka põnevaid viise, kuidas vanemaid veelgi rohkem kooliellu kaasata. Parima näitena on ehk ürituste korraldamine – selle ülesande andis Katrin lapsevanematele! Nad on loositud rühmadesse ning iga rühm korraldab kooliaasta vältel mingi klassiürituse. Päris kõik vanemad ei olnud algselt selle juures ehk kõige entusiastlikumad, kuid tulemusena on juba toimunud väga ägedaid ja meeldejäävaid koosviibimisi. Imeline idee, mis ühest küljest võtab õpetajalt koormust veidigi vähemaks ning teisest küljest toob lapsevanemaid koolile palju lähemale. Suurepärane võimalus kvaliteetaja veetmiseks kõikidele osapooltele. Hoidke alt, kõik minu järgmiste klasside lapsevanemad, ilmselt ootab ka teid see ees! 😊 Katrin kui sisuloojaKatrin pole seni ennast identifitseerinud sotsiaalmeedia sisuloojana, sest ta ei teinud oma Instagrami kontosid otseselt kellelegi silma jäämise eesmärgil. Alustas ta siiski iseenda jaoks, sest ta tundis, et ta vajab väljundit oma tunnete ja mõtete edastamiseks. Ta tahtis olla keegi, keda ta noorena ise oleks vajanud, sest sel ajal ei olnud sotsiaalmeediat. Inimesed ei rääkinud avameelselt vaimse tervise probleemidest, söömishäiretest ja muust säärasest, nii et Katrin tundis, et mis oli puudu tema ajal, võiks ehk olla olemas nüüd. Tõsiasi, et nii tema isiklik kui ka õpetajakonto on laiemat tähelepanu saanud, ilmnes talle suvel, kui ta lisaraha teenimiseks baaris töötas ning inimesed teda muudkui ära tundma hakkasid. Ta peab seda ägedaks ning kui keegi saab tema kontodelt mingigi nipi või mõtte, mida oma elus rakendada, siis see ongi juba tema jaoks suur võit. Samuti on jälgijad oodatud talle julgelt kirjutama ja seda nad ka sageli teevad. Suurim soov on Katrinil olla olemas hädas teismeliste jaoks, lootes neile olla justkui suur õde, kellelt nõu ja tuge saada. Ma tahtsin olla keegi, keda ma ise oleksin vajanud noorena.  Talle on enese haavatavaks tegemine olnud pigem positiivne, sest ta on saanud ennast avada ning leidnud kogukonna, kellele jagada oma mõtteid ja kogemusi. Tunne, et ta ei ole üksi, on suurim aspekt, mis on teda ennast sellel teekonnal varem edasi aidanud ning ta loodab, et ta suudab oma jälgijates tekitada samasugust kuuluvustunnet. Kui küsida, mida ta teeb, et mitte end teistega liialt võrdlema hakata ja end sealjuures halvasti tunda, toob Katrin välja lihtsa lahenduse – ta lihtsalt ei jälgi neid kontosid, mis temas kuidagi negatiivseid tundeid tekitavad. Ja soovitab seda ka teistele. Vahet ei ole, kas konto haldajaks on võõras või tuttav – kui tunned end teda jälgides halvasti, tee sellest kasvõi paus. See võib-olla tundub hästi karm või ülbe, eksole, aga lõppkokkuvõttes sa pead siin elus hakkama saama ja siin suures kirjus maailmas ellu jääma. Mina olen arvanud, et see võib-olla on üks viisidest, mida teha. Sama soovitus kehtib ka tema enda kontode kohta – ta leiab, et tal võib selle võrra olla pigem vähem jälgijaid, aga nad on siis vähemalt inimesed, kes teda jälgides end hästi tunnevad. Mis täidab Katrini tassi?
 Kas õpetajaamet on karjäärivalik kogu eluks?Katrini arvamus selles osas on ajas muutunud. Kui varem oleks ta öelnud, et pigem jah, siis nüüd arvab ta hoopis, et see sõltub ikka inimesest endast. Kui on tunne, et soovid olla kogu elu õpetaja ning sealjuures päriselt silm särab, siis see on lahe. Aga täpselt sama on ka inimesega, kes tunneb, et sooviks midagi muud vahelduseks teha ja võib-olla naasta kunagi õpetajaametisse, aga võib-olla ka mitte. Igal juhul on kõik need valikud okeid. Tuleb lähtuda endast ja kuulata oma keha ja mõtteid, et leida see, mis kõnetab ja õnnelikuks teeb. Ja seda tuleks teha tegelikult absoluutselt igas aspektis oma elus. Mulle see mõttekäik meeldib, sest lõppkokkuvõttes elame me iseendaga siin maamunal kõige pikemalt ja lähedasemalt koos, miks mitte luua sellest võimalikult meeldiv seiklus ning õppida enda soove kuulama ja järgima. Seda siis loomulikult viisakaks ja enese ning teiste suhtes lahkeks jäädes, eksole. Kui Sind, hea lugeja, hakkas lähemalt huvitama, kes on Katrin Hommik oma igapäevaelus, võid teda jälgida tema isiklikul Instagrami kontol @katrinhommik. Kui aga tunned pigem huvi tema töiste tegemiste vastu, viska pilk peale @opetaja.katrin lehele. Ja kui tunned, et pole siiski päris sinu inimene, siis liigu edasi! Teadmise võrra rikkam oled ikka! 😊
Lugemiseni! Videotervitus vaadatud, jagame sulle lühidalt ülevaadet taskuhäälingu ja Õpetajate Lehe omavahelisest koostööst. Hariduselu häälekandjatena on meie ühine eesmärk haridusinimeste seas kõlapinda luua, haridusteemad avalikkuse ette tuua, diskussiooni tekitada ja seeläbi hariduselu edendada. Õpetajate Leht tutvustas sulle Õpime koos ja teisi haridusteemalisi taskuhäälinguid esimest korda 2021. aastal nii:
„Õpime koos“ jälgijas- ja kuulajaskond on ajaga kasvanud ning praegu kuulatakse ühte saadet keskmiselt 300 korda. Populaarsematel saadetel on üle 1000 kuulamise. Nendeks on „Õppimist toetav hindamine“ (Helina Mugra), „Mehed koolis“ (Eerik Säre ja Indrek Pajur), „Kuidas alustada insvesteerimisega“ (Kristi Saare). Loe kogu artiklit Õpetajate Lehest: https://opleht.ee/2021/04/haridusteemaliste-taskuhaalingute-valimaaraja/ Seejärel kutsusime pikaajalise Õpetajate Lehe ajakirjaniku ja toimetaja Sirje Pärismaa Õpime koos saatesse ning kirjeldame seda nii: Taskuhäälingu “pime koos tegijad, Karin ja Signe tegid proovi, ampsasid suurema tüki kui tavaliselt ja kutsusid endale külaliseks Sirje Pärismaa. Sirje on endine õpetaja, kes täna töötab Õpetajate Lehe toimetaja ja ajakirjanikuna. Sirje meenutused õpetajaametist paljastavad seiku minevikust ning tore on taaskord tõdeda, et Eesti on ikka nii väike. Millised ühendusniidid leiad saatest sina: oled ehk samast generatsioonist ja leiad äratundmist, et sinu kooliajal oli samuti; oled alustav õpetaja; karjääri pööraja või kordki elus sirvinud/skrollinud/lugenud Õpetajate Lehte või hoopis …? Mõnusa kuulamise leiad siit igal juhul.  Saade kuulatud, juhatame sind järgmise Õpime koos kajastuseni Õpetajate Lehes, et teada saada, mida uut tõi meile varsti lõppev 2022. aasta. https://opleht.ee/2022/12/taskuhaalingust-hariduse-haalekandjaks/ Head lugemist!  
7-osaline saatesari “Tartu Hariduse Hääl” valmib koostöös Tartu Linnavalitsuse haridusosakonnaga. Kord kuus arutlevad Tartu koolide juhid erinevate teemade üle, milles ühiselt Tartu linna koolide kvaliteedikokkuleppes kokku lepitud on.
Esimeses osas vestlevad Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson, Tartu Forseliuse Kooli direktor Jüri Sasi ja Hariduse Edendamise SA tegevjuht Urmo Uiboleht. Esindatud on seega erakoolid, riigikool ja munitsipaalkool. Nagu ikka Tartus kombeks – kõik ühe laua taga Tartu noorte jaoks ühist asja ajamas.
Sihilikult ei ole ma siin kokkuvõttes välja toonud tsitaate või viidanud iga lause juures, kes täpselt, mida ütles. Seepärast, kui Sind, hea lugeja, huvitab, mida konkreetselt Ain, Jüri või Urmo ütles, siis tuleb see hetk võtta, et saade ära kuulata.
Head mõtted mitme mehe peast kokku koondatuna on aga siin tekstis olemas. Mida võtta kaasa ja mida jätta maha, on lõpuni lugeja valik ja vastutus.
Tartu koolijuhtide koostöö - müüt või tegelikkus?
Siit ja sealt kuuleb ikka Tartu koolijuhtide koostööst. See on natukene nagu „enne ei usu, kui ise näen“ - küsitakse, kas tegemist on müüdi või tegelikkusega.
Tartu on selline linn, kus koolijuhtide seas on piisavalt nupukust, et teada, kuidas vastastiku kasulik olla. Kõige olulisem on vastastikune lugupidav suhtumine. Ei ole keegi kuskil parem või elitaarsem. Kooli ja koolijuhina on hea olla selles ringis. Tartu näeb, et ka erakool on väga sobilik pusletükk, mis aitab pilti terviklikumaks muuta ja lisada mitmekesisuse aspekti. Meil on Tartus mitmeid erakoole – Tartu Erakool, Tartu Kristlik Põhikool, Tartu Rahvusvaheline Kool, Tartu Katoliku Hariduskeskus, Tartu Luterlik Peetri Kool, Tartu Waldorfgümnaasium – kõigil on selge oluline nišš selles, mida nad teevad ja nende maailmavaates.Tartu on tark linn koos targa inimesega. Targal inimesel on tahe ja oskus koostööd teha, teiste tarkus teha enda tarkuseks ja tahe areneda. Ka üksteisest hoolimine, lugupidamine ja üksteisega arvestamine on koostöö tunnus. Urmo Uiboleht jagab saates, et ka temal tekkis Tartusse saabudes tunne, et käed võib rusikatest lahti lasta ja embusteks avada. Üks Tartu omapära on veel see, et ühes pundis on alati olnud ka õppejuhid ja see on meie silmis ainuvõimalik viis koostööks. Õppejuht suhtleb vahetult õpetajate ja õpilastega ning temata ei oleks kool selline, nagu me tahame, et ta oleks. Õppejuht on tihtipeale olulisem, kui direktor. Õppejuht on rohkem kooli sissepoole ja direktor koolist väljapoole tegutseja. Edukaks toimimiseks on nende kahe sümbioos oluline. Juhtimises ja organisatsioonis ei saa olla üksi – olgu see tandem siis kaks või kolm või enam inimest. Nii ongi algusest peale koosviibimistel alati olnud õppejuhid koos koolijuhtidega. Just seepärast, hea lugeja, tasub meeles pidada, et kui loed koolijuhtide kohta, siis selle all peame silmas tandemit direktor-õppejuht. Pärast koolivõrgu ümber tegemist, kui jäid valdavalt põhikoolid ja gümnaasiumid eraldi, siis kadus ka konkurents. Enam ei ole vaja omavahel võistelda - kõik teevad head tööd enda piirkonna lastega. Gümnaasiumidel on see konkurents muidugi endiselt olemas selles mõttes, et õpilased valivad, millisesse minna. Aga sellega on nii, et kui teed ise head tööd, siis see kannab Sind - survet või vajadust teistelt vaipa alt ära tõmmata ei ole.Lisaks on oluline tagada koolis õpetajate omavaheline koostöö ja tahe õpetada. Kui seda pole, on kliima halb ja lapsevanem ei pane oma last sinna kooli. Koolidevaheline koostöö on eluliselt tähtis, et iga kool oleks piisavalt tugev, et vanemad tahaks oma lapsi piirkonnakooli panna. Koostöö tegemiseks ei ole enamasti vaja raha - kõige rohkem on vaja tahtmist. Mõnikord on hoopis nii, et mida vähem finantsressursse on, seda tugevam on koostöö põhjus. Hakatakse mõtlema, kuidas jagada teistega, mitte endale hoida. Tuleb teha teadlikke samme ja otsuseid, et piirkonna sees ei tekiks konkurentsi. Kujutage ette omavalitsust, kus on kaks kooli. Ühele füüsikaõpetajale saaks kahe kooli peale täiskoha. Aga kuna koolid ei pane oma tunniplaane klappima, siis ei saa teda mõlemas rakendada. Kui pidaja siin ei sekku ja lahendust ei tule, siis varsti pole selles piirkonnas ka seda ühte õpetajat. Juhtide koostööd saab tugevdada võimaluste loomiste läbi. See on ühise mõtteviisi loomine. Tartus on hoiak, et meil on ühtne koolivõrk. Sealhulgas riigikoolid ja erakoolid – kõik nad on ühtsetel alustel. Nad on kõik Tartu laste teenistuses ja seepärast on oluline, et kõik oleks ühes paadis. Aegu ja kohti koolijuhtide koostööks ja arenguks on Tartu linnas küll ja veel - regulaarsed koosolekud ning sügis- ja kevadseminarid. Ka koolijuhtide õpiringid, mis on vabatahtlikud ja mille teemapüstitused on aktuaalsed. Enamasti on huviliste hulk isegi suurem, kui ühe õpiringi jaoks oleks mõistlik. Kõik need koostöökohtumised on alati teemakesksed – kindel probleem või küsimus, mida ühiselt hakatakse lahendama. Ei saa öelda, et pole erimeelsusi, aga koos rääkimine ja mõtlemine tasandab neid erinevusi ja suurendab ühtekuuluvustunnet. Kui mõni piirkond veel ei kasuta, siis need koostöövormid on küll need, mille võiks esimesel võimalusel kasutusse võtta. Mis peamine – ka need on tasuta. Kui nüüd jäi mulje, et kõik ongi ilus ja hästi ning mitukümmend koolijuhti on alati üksmeelel, siis seda muljet me kindlasti jätta ei taha. Neil kohtumistel on vaidlusi, mis vaieldakse lõpuni. Need on vaidlused, kus on koolijuhtide sõnul lust olla. Neist erimeelsustest tekibki ühisus ja kui vaidlus lõpeb kokkuleppega, siis sellest peetakse kinni. Siit edasi enam omaloomingut ei tehta. Jah, meie koolijuhte ühendab see, et saadakse hariduse olemusest ja põhimõtetest üsna sarnaselt aru. Koolijuhtimises ei ole Tartus üksikuid staare - oleme koos tugevad mitmetel tasanditel – nii koolis kui linnas. Mis peamine need koostööajad on alati asjalikud, mis on viinud selleni, et kui igapäevaselt läheb nõu vaja, siis võtad telefoni ja helistad kolleegile. Suhtlemisviis on koostöine ja nii ei võta arutelu liiga palju aega. Sageli on ikka nii ka, et vaatad kolleegile otsa ja mõtled, et vot seda ta teeb küll hästi. Sa tead, et siin on sul endal arenguruumi. Ja kui kõik sellist suhtumist omavad, on selle pealt hea edasi minna. Ei ole kõrgliigat, esiliigat ja mudaliigat. On ühisliiga. Siinkohal tooks välja ka HARNO tagasisideküsitlused, mida ei tohiks lihtsalt üle vaadata ja end Eesti keskmisega võrrelda, vaid võrrelda end konkreetse teise kooliga. Suhelda omavahel, et mida nemad siis teevad ühes või teises punktis teistmoodi. Mida rohkem niimoodi omavahel jagame, seda rohkem me kõik võidame. Koolijuhid ütlevad, et kui kunagi andsid õppejuhid ja direktorid tunde ka, siis kvaliteet kannatas nii õppetöös kui juhtimises. Täna seda õnneks ei ole. Kui täna millestki puudust tuntakse, siis ajast, et pidada koolisiseseid arutelusid kolleegidega.
Head praktikad ja edulood
Kool vs lapsevanemad
Selge on see, et ilma lapsevanemata ei saa mitte midagi teha. Kui lapsevanem kaasa ei tule, siis võid üldse kooli kinni panna. Ja täna lapsevanem tunneb siirast huvi koolis toimuva vastu.
Tahame, et lapsevanem teaks - koole, juhte ja õpetajaid tuleb usaldada. Hea on, kui kõik osapooled suudavad saada aru, et kõige olulisem on üksteise toetamine ja mõistmine, mitte hukkamõist ja tagakirumine. Koolides on tööl väga head eksperdid ja nad on laste teenistuses, et luua parim keskkond, mis täna võimalik on. Selleks, et vanem saaks usaldada, peab kool olema avatud. Hea kommunikatsioon on kõige alus. Vanem peaks olema teadlik kõige olulisemast, mis koolis toimub veel enne, kui ta ise küsida jõuab. Liialt ei tasu üle koormata, aga ennatlik infojagamine hoiab ära hilisemad pretensioonid ja vaidlused. Seda näitasid viimased aastad Covidiga eriti. Infosulg ei meeldi kellelegi. Gümnaasiumiastmes on koostöö koduga mõnevõrra keerulisem küsimus. Muidugi tahaks koostööd teha ja tihedamini suhelda, aga teisalt üritame kasvatada noort ennastjuhtivaks ja vastutustundlikuks. Muutuste juhtimine koolis
Mõnikord on nii, et kollektiivis ei panda küll eraldi eesmärgina kirja, et tahame üht rutiinset kooliaastat, aga pärast keerulisi aegu on ellujäämiseks rahu vaja, nii et ühine kokkulepe aegajalt võiks see olla küll. Koolijuhi ülesanne on kaaluda, kui suur ja missugune on see järgmine muutus. Seda tuleb teha koos kolleegidega hästi ausas võtmes. See on vajalik selleks, et inimesed üldse kaasa tuleks.
Koolijuhtidest tihti luuakse seda eestvedaja ja eeskujuks olija kuvandit, aga toome siia kõrvale paralleelselt mõttemustrite mudija kuvandi. Juht peab suutma oma organisatsiooni mudida nii, et mõtteviis muutuks. Mida väiksem ja homogeensem rühm, seda lihtsam on muutusi ellu viia. Kaasatud ja jagatud juhtimine on vajalik, et ka suurema kollektiiviga saaks muutusi ellu viia. Jaga vastutust tiimijuhtide või mentorite näol. Ainult nii jõuad suures kollektiivis päriselt kõikide inimesteni. Iga uus asi tekitab kahtlusi. Tuleb anda oma inimestele aega, arutada läbi, kas ja miks see on hea mõte. Mõelda, kuidas saaks teha, mitte kas saaks teha – ka see on mõtteviisi küsimus. Tuleb päriselt ära kuulata, mida arvavad õpetajad ühest või teisest asjast. Ja kui nende argumendid on veenvad ja tugevad, siis juhina tunnistadki, et praegu pole see aeg ja võtadki selle ettepaneku tagasi. Ega koolijuhil ei ole ka alati kõige paremad ideed - ka selle tunnistamine on oluline oskus. Kui üldiselt peaksime koolis toimetama selliselt, et õpilane võib teha vigu, siis on oluline ka see, et õpetaja võib teha vigu ja siis muidugi võib ka koolijuht teha vigu – aga neid viimaseid ei tasu palju teha, sest need võivad teistele kalliks maksma minna. Aga üldiselt võiksime elada mõttega, et vigade tegemine on okei. See annab arengule palju juurde. 
Kuidas töökeskkond TASUTA atraktiivseks muuta?
Siia lõppu jagas Ain lugu ühest psühholoogist, kes kord ütles: „Need õpetajad, kes peavad vaheajal tööd tegema, käivad siin minu juures“. Igaüks saab teha sellest omad järeldused!
Vahepalaks mängisid koolijuhid haridusteemalist sõnaseletusmängu. Seletada oli muu hulgas tarvis sõnu nagu arenguvestlus, tööõnn, koolikultuur, õmblusteta õpiruum ja ennastjuhtiv õpilane. Seda kuulates saab mõnusalt ise ajusid ragistada ja nuputada, mida parasjagu seletatakse. Samas saab ka naerda nii, et nutad! Et seda siirast emotsiooni on keeruline kirjalikult edasi anda, siis toon välja mõned punktid, mis võiksid sind veenda seda osa ikkagi ise kuulama.
Klassijuhataja eile, täna ja homme
Tartu linnas on sel õppeaastal klassijuhataja aasta. See tähendab, et õppeaasta vältel on klassijuhatajatele erinevad pakkumised – koolitusampsud, meelelahutust ja tunnustust. Seepärast on oluline koolijuhtidega rääkida ka klassijuhatajatest.
Koolijuhid tõid välja, et klassijuhataja peab olema ennekõike inimlik. Ta peab oskama märgata probleemides suuremat pilti, aga samas pidada silmas detaile. Klassijuhataja on hooliv, seetõttu on see töö ka emotsionaalselt kurnav, sest keeruline on noori mitte südamesse võtta. Sa pead olema lapse jaoks see, kellele saab rääkida oma muredest ja rõõmudest ning pead suutma jõuda iga õpilaseni. Selle töö keerukust näitab asjaolu, et üheski seadusandlikus aktis ei ole sellest tööst juttu. See näitab, et riik ei ole suutnud ära defineerida klassijuhataja tööd. Me oleme kimbatusse jäänud defineerimise ja mõtestatuse osas. Seda tööd võetakse kui millegi lisaks tegemist. Et põhitööna annad oma ainetunde ja siis teed klassijuhataja tööd juurde. Järgmistes õppekavades ja muudes olulistes dokumentides võiks tegelikult seda tööd avada. Tahame või ei, koolidel on suur roll lisaks noore õpetamisele ka noore kasvatamises. Täna võiks vaadata klassijuhataja töö sisse – mis see on, mida me ootame ja tahame klassijuhatajalt. On aeg, et näeksime klassi juhatamist õpetaja tööga kaasneva normaalsusena. Juba õpetajakoolituses peaks rohkem õpetama seda, kuidas seda klassi ehk meeskonda juhtida, kuidas ennastjuhtivat ning vaimselt ja füüsiliselt tervet õpilast toetada. Küsimusele, mida koolijuht klassijuhatajalt ootab, vastavad koolijuhid, et täna ei ole enam kõige olulisem see, et kõik info oleks õigel ajal kohal ja käidaks reisidel. Klassijuhataja töö headust ei näita see, kuhu ta on ekskursioonile läinud vaid see, kuidas see klass rühmana toimib. Oluline on, et klass (sh klassijuhataja) toimiks ühtse meeskonnana, kus toetatakse üksteist ja ei lasta ühelgi noorel kraavi minna. Kõik õpilased peavad olema märgatud. Klassijuhataja töö on õpilasel pilk peal hoida ja vajadusel toetada. Muidugi tuleb tunnistada, et alati ei saa klassi toimivuse järgi hinnata klassijuhataja tööd. Mõnikord on klass keerulisem ja õpetaja on teinud ära tohutu töö, aga lõpptulemusena klass ei toimi. Siiski, selle tohutu töö tulemusena on noored päästetud kõige hullemast. Kui hakata üles lugema, mida üks klassijuhataja peab tegema, siis – nagu Köster „Kevade“ filmis ütleb - Issanda päike läheb enne looja, kui jõuame seda kõike üles lugeda. Investeerimine klassijuhatajasse annab meile tulevikus väga selge kokkuhoiu teistelt ametikohtadelt nagu sotsiaalpedagoog, psühholoog, õpilasnõustaja, karjäärispetsialist jne. Kutsume riiki ja üldsust üles mõtestama klassijuhataja ametit investeeringu vaatenurgast - see annab meile kindla oodatud tulu. Hetkel peame tegelema tagajärgedega, mida klassijuhataja saaks ennetada. Selle arutelu peale esitas saatejuht Signe intrigeeriva küsimuse, mis mind väga kõnetas. Ta küsis, kas kooli saaks tulla ainult klassijuhatajaks – kas siis üht või mitut klassi korraga juhtima. See kõnetas mind, kuna ka mina näen klassijuhataja töös suurt väärtust ja mulle on alati meeldinud klassijuhatamise osa õpetaja töös. Kui saaks, siis ma läheks kooli klassijuhatajaks tööle küll, mõtlesin! Aga mida koolijuhid arvasid? Üldjuhul nõustusid nad kõik, et tegelikult saaks. Võib-olla vajamegi eraldi tulevikuametit – klassijuhataja, tiimijuht, arengutreener vms. Meie ühiskond vajab neid koolis üha rohkem. Teisalt näevad koolijuhid, et ka aineõpetaja jaoks on oluline, et tal oleks klassijuhataja kogemus seal kõrval – see annab teistsuguse pildi. Koolijuhid tõdevad, et kõige keerulisemad vestlused on tihtipeale nende õpetajatega, kes ei ole olnud klassijuhatajad. Õpilaste tabamise tarkus tuleb klassijuhatamisega paremini kätte, kui ainult ainetunde andes. Teatavasti ei ole klassijuhataja kohale kunagi koolisiseselt suurt konkurentsi, nii et miks mitte luua eraldi ametikoht kellelegi, kes päriselt tahab seda tööd teha. See ei välista, et ka aineõpetajatele jätkuvalt seda kogemust anda ei saaks. Tööpõld siin klassijuhatamises on lai! 
Kokkuvõtteks
Vaatamata sellele, et meil on kõik hästi, ei pruugi see jääda niimoodi. Me peame mõtlema mitu aastat ette. Seepärast on kiiduväärt õpetajate palgatõus. Väga hea, et 23,9% tõstetakse järgmine aasta, aga sellele ei tohi pidama jääda. See peab olema 120% kõrgharidusega töötaja palgast. Mida kiiremini see ära tehakse, seda kindlam on õpetajatöö tulevik. Mõistlik palk on hädavajalik, et õpetaja saaks pühenduda oma tööle, mitte ei peaks vaheaegadel või õhtuti midagi juurde tegema. Ei tohiks tekkida seda, et kõik on nii kalliks läinud, et ei saa endale teatripiletit lubada.
Küsimus pole täna enam ainult palgas, vaid selles, kuidas koolis asju tehakse. Mismoodi me haridussüsteemi üleval hoiame ja pikas perspektiivis rahastame. Tegelikult meil ei olegi kuskilt võtta nii palju õpetajaid nagu meil vaja oleks, ükskõik kui palju me maksame. Eesti haridus ongi kõige parem. Me peame olema enda üle uhked. Inimesed teevad väga head ja missioonitundega tööd. Muidugi võime mõelda mis on meie järgmine plaan, aga minna nende inimestega luurele.. või ka haridust andma.. pole mingi probleem. Küsimuse peale, kas koolijuhid saavad väärilist palka, tuli juttu sellest, kuidas Tartu Koolijuhtide Ühenduse 30. juubeli puhul on koolijuhid tutvunud vanade dokumentidega. Neist kuvab, et on olnud aegu, kui koolijuht on saanud kolmekordset õpetajate miinimumi, täna on see ehk poolteist korda õpetajate palgast. Küsimus on, kas see on jätkusuutlik, kus need fookused olema peaksid ja kas see motiveerib õpetajaid kasvama juhiks? Juhtidel on alati olnud ja on ka edaspidi võimalus mõtted välja öelda. Juhi roll on mitte väsida rääkimisest. Kui väljaöeldud asjad kasvõi natukene mõttemustreid muudavad, siis oleme täitnud oma eesmärgi. See on ka üks põhjus, miks selline saatesari on väga oluline. See annab võimaluse jagada edulugusid ja põrumisi ning luua hea pinnas koostööks.
Saade lõpeb sellega, et iga koolijuht peab viie raamatu seast endale ühe kingituseks valima, aga selle saamiseks on vaja ka põhjendust.
Ain valib raamatu „Coaching'u harjumus“, sest peal on suurelt kirjas „räägi vähem, küsi rohkem„. Ainil nimelt tekib koguaeg see küsimus, et ega ta ei lähe eetrit täis rääkima jälle. Selle saate eetris läks sellega küll päris hästi, mulle tundub! Urmo leiab endale laualt kaks meeldivat raamatut. Valib „Ei ühtki einet üksi. Ja teisi nippe, et suhete loomise abil edu saavutada“, ilmestamaks KOOSõppimise ja KOOStegemise olulisust. Teist raamatut, „Radikaalne siirus“, lubab ta minna raamatupoodi ostma. Jüri tunnistab, et on kaksik – pidev kahtleja. Ta mõtleb tihti, kas see, mida teeb, on õige. Ega ta kellelegi haiget ei tee või ega keegi ei tunne end mahajäetuna. Ta valib raamatu „Juhi mõtteviis“ – kuidas iseennast, oma inimesi ja organisatsiooni erakordsete tulemusteni juhtida. Jüri loodab, et see aitab sel teekonnal natuke kaasa. Põnev on teada, et kui kord need raamatud loetud, küllap siis parimaid palasid ka teistega jagatakse! Sest jagamine on Tartu koolijuhil veres.
Nüüd, kus oled looga lõppu jõudnud, siis kuidas Sulle tundub - kas koostöö Tartu koolijuhtide vahel on müüt või tegelikkus? Kas see võiks olla üleriigiliselt võimalik? Ajame ju tegelikult ühte asja meie endi noorte jaoks - Eesti noorte jaoks.
Kutsume Sind üles kommenteerides kaasa rääkima ja oma mõtteid avama! |
Kuula saadetArhiiv
May 2023
Kategooriad
All
|
RSS Feed
