Saatesarja neljandas osas on külas Tartu Aleksander Puškini Kooli direktor Alina Braziulene. Taustalt on Alina füüsikaõpetaja, direktor sai temast aastal 2004. Tartu Aleksander Puškini Kool on põhikool, kus õpetatakse muukeelseid õpilasi eesti keeles. Sel õppeaastal õpib koolis lisaks umbes 200 ukraina last. Võib öelda, et peaaegu terve kool on hariduslike erivajadustega õpilased, sekka ka muid erivajadusi.
Teiseks külaliseks on Tartu Herbert Masingu kooli juht Siim Värv. Siim alustas Masingu koolis sotsiaalpedagoogina, jätkas arendusjuhina ja on täna direktori kohusetäitja. Mõnikord arvatakse, et Masingu on sotsiaalpedagoogilise kallakuga kool, kuhu lapsed satuvad käitumuslike eripärade tõttu. Suurem osa kooliõpilastest on siiski autistid ja emotsionaalse traumakogemusega lapsed. Peale nende veel suur hulk erinevate erivajadustega õpilasi. Need lapsed, kes 15 aastat tagasi Herbert Masingu koolis õppisid paigutatakse täna juba tavakoolidesse - erikooli tulevad juba uued ja põnevad lapsed.
Saates on külas ka Tartu Descartes’i Kooli sotsiaalpedagoog ja õppejuht Iiri Saar ning õppejuht Kaidi Menšikova. Tartu Descartes’i kooli õpilastest vajavad tuge umbes 40%. Annelinna piirkond, kus kool asub, on suures osas kakskeelsete ja muukeelsete perekondade elukohaks. Koolis õpib nii vene, leedu, ukraina kui ka süüria perekondade lapsi.
Kaasava hariduse mõju igapäevaelule koolis
Oluline on aru saada, mida me kaasava hariduse all mõtleme. Kas see on õpilaste koolikohustus ehk et lapsed käivad koolis? Siin on kindlasti areng toimunud - lapsed on koolides ja spetsialistide vaateväljas. Kui mõtleme kõikide õpilaste võrdsele kaasamisele, siis siin on veel kasvuruumi. Olukord on keerukam kõigi õpetajate jaoks. Mõttemallide ja hoiakute suunal on viimase kümne aasta jooksul kindlasti muutusi toimunud. Tavakool ja sealne õpetaja tuleb aina enam olukorraga toime. Kui varasemalt oli kogu kooli peale üks erivajadustega õpilaste klass, siis täna on üks eraldi klass juba peaaegu iga lennu kohta. Lisaks sellele on üksikud erivajadustega õpilased igas klassis.
Kaasavas hariduses mõtleme alatasa laste kaasamisele, aga välja on jäänud õpetajate ja lastevanemate kaasamine, nende toetamine ja koolitamine. Tegelikult on tugispetsialisti ülesanne lisaks õpilastele ka kolleege toetada. Tavakoolis on palju õpetajaid, kes tahavad ja soovivad aidata, aga 24 lapsega klassis, kolme erineva taseme ja mitmete eripäradega ongi see väga keeruline. Õpetajad tunnevad kõige suuremat enesetäienduse vajadust kaasava hariduse valdkonnas.
Koolidesse on tulnud tugipersonali juurde – väikeklassi ja üks-ühele õpetajad, eripedagoogid ning abiõpetajad. Me ei saa unustada, et kui õpetaja on tulnud tööle 15 aastat tagasi, ei ole ta saanud eri- ega sotsiaalpedagoogilist ettevalmistust. Erikoolis on selles mõttes kindlasti lihtsam, et sealsed õpetajad on teinud teadliku valiku just erivajadustega õpilastega töötada. Tavakoolis sõltub nüüd kõik õpetaja isiklikust valmisolekust ja juhi oskusest märgata, kuidas õpetajat toetada. Mõnel juhul on õpetajad oma aines nii kinni, et neil on keeruline õpetamist diferentseerida õpilase eripärale vastavalt. Tugispetsialistide hulk võib olla kasvanud, aga klassiruumis ei ole tugispetsialist, vaid seesama õpetaja on see, kes peab seal hakkama saama.
Ka koolitusi pakutakse palju – kriisid on toonud kaasa selle, et enam ei pea sõitma Ameerikasse, vaid saad välismaisel koolitusel osaleda veebi teel. Kõige suurem kitsaskoht on aga ajaressurss. Isegi kui koolitusel käiakse, siis aega uusi teadmisi mõtestada, kolleegiga arutada, katsetada, katsetuses läbi kukkuda ja järeldusi teha lihtsalt ei ole. Kui koguaeg on tiksuv kriis, alati on midagi õhus – õpetaja diferentseerib oma õpet neljas-viies suunas, siis see tähendab õpetaja tõhusat ettevalmistust ja suurt ajakulu, mis on sellele eelnenud. Kuidas aidata õpetajat?
Koolijuht saab kuulata, toetada ja mitte süüdistada. Oleme selles olukorras kõik koos ja arutame ning oleme paindlikud – kui vaja, teeme muudatusi plaanides. Teadmine ja hoiak, et saab ka teistmoodi, on oluline koolis üleval hoida. Õpetaja ei peaks kunagi tundma, et tema ei saa hakkama - et just tema ei oska. Hästi oluline on, et õpetaja saaks aru, et ta pole üksi. Regulaarsed kovisioonid näitavad õpetajale, et ainult temal ei ole raske ühe või teise õpilasega, vaid ka kolleegidel on.
Oma kolleegidelt on kõige parem õppida, sest meil on samad lapsed, sama klassikoosseis.
Saame arutada, milliseid nippe keegi on konkreetse õpilasega kasutanud. On oluline, et õpetaja näeks, et ka teistel on raske ja oleks valmis koostöös mõtlema, kuidas nüüd edasi – kuidas koos hakkama saada?
Puškini koolis õpetatakse sihtkeeles, mis tähendab, et ükski õpetaja pole ainult aineõpetaja. Kasutatakse LAK õppe metoodikat - iga õpetaja hoiab fookust „aine – keel – õpioskus“ paralleelselt. Kõik kolm on võrdselt olulised ja väärtuslikud. Kui õpetaja sellega ei arvesta, siis õppetöö ei toimi. Erivajadustega laste puhul soovitavad tugispetsialistid lastel õppida emakeeles, sest erivajadusega õpilane kaotab fookuse, kui kõlab ainult eesti keel. Ka omavahel eelistavad õpilased rääkida emakeeles. Aga tegelikult on ka neil vaja osata eesti keelt, et ühiskonnas hakkama saada. Me peame ka neile õpetama eesti keelt, mis on väga suur väljakutse. Lisaks keelele on kultuurilised põrkumised ja seal sees veel siis ka muud erivajadused. Täna on meie hariduses palju autistlikke lapsi, kelle esimene keel on üldsegi inglise keel. Eesti keeles ei pruugi nad füüsikas aru saada, aga inglise keeles on tulemused suurepärased. Mõnikord tekib tahtmine perele soovitada kolimist, et lapse intellektuaalset potentsiaali rakendada. Masingu kooli uueks väljakutseks on esimesse klassi astuvad autistlikud lapsed, kellel pole kõne arenenud. See tähendab, et õppimist alustatakse hoopis piltidest, mitte verbaalsest kõnest. Ilus mõelda, et õpetame riikliku õppekava järgi, aga kui kõne ja keelt ei ole, siis kuigi kaugele me ei jõua. Kaasava hariduse üks tagasilööke on erivajaduse müstifitseerimine.
Need lapsed on alati olemas olnud - lihtsalt täna me teame selle kohta rohkem. Keeruliseks teeb asja bürokraatiamasin, mis ütleb täpselt ette – eritugi, tõhustatud tugi, 1x psühholoogi, 3x psühholoogi jne. Lihtne see pole! Õpetaja on väsinud, sest ajutist on väga palju. Pandeemia ajal süvenes see veelgi – koguaeg oli miski ajutine. Etteaimatavus on õpetaja ja õpilase – iga inimese – jaoks väga oluline. Kõike on lihtsam üle elada, kui me teame, et see lõpeb ära või tuleb uus samm ja millal see tuleb. Inimene vajab kindlust ja teadmist, et kuskil on piir, kus miski lõpeb ja algab uus - loodetavasti ka parem. Tänane olukord koolides ukraina peredega ei ole etteaimatavuse ja paindlikkuse osas sugugi lihtsam. Pered, kes teavad, et jäävad Eestisse, on motiveeritud haridust omandama ja keelt õppima. Need, kes ootavad, et võimalikult ruttu saaks koju, ei ole motiveeritud meie õppekava järgi õppima ega keelt omandama. Praegu võivad nad arvata, et lähevad tagasi, aga kahe aasta pärast selgub, et jäävad ikka siia - mis siis saab, kui pole vahepeal haridust omandanud?
Õpetaja saab teha ja tahaks uskuda, et teebki parima, mida selles hetkes saab, vastavalt oma teadmistele ja oskustele. Kui kõik õpetajad selle mõtteviisi omandaks, siis oleks maailm juba ideaalile suure sammu võrra lähemal. Õpetajal tuleb iseennastki rohkem usaldada. Käitumine on alati kommunikatsiooniakt – kui ainult oleks õpetajana aega süveneda ja mõtiskleda, et mis see õpilane tegelikult öelda tahab, siis oleks see tõeline õpilust uurida ja avastada ka kaasava hariduse kontekstis. 
Lapsevanemate ja ühiskonna hoiak kaasava hariduse suhtes
Lapsevanemate teadlikkus on ajaga kindlasti tõusnud. Varasemalt oli keeruline lapsevanemaga kokku leppida väikeklassi või individuaalse õppekava (IÕK) osas. Täna vanem näeb, et õppija arengule on see kasulik. Muidugi on vanemaid, kes on eitusfaasis ja süüdistavad õpetajat või kaasõpilasi.
Ühiskonnana oleme kindlasti tolerantsemaks muutunud. Keegi teineteisele näpuga ei näita, et näe, see õpib väikeklassis. Seda, et lapsevanem arvab, et tema lapse klassis ei peaks erivajadusega lapsi käima, juhtub isegi erikoolis. Igaüks näeb ikka asju oma mätta otsast. Viimase paarikümne aasta jooksul on kool kindlasti tulnud lapsevanemale lähemale. Suhtlus käib võrdsemal tasandil ja hierarhiline suhtlus on vähenenud. Kinnitades vanemale, et tema on endiselt oma lapse parim ekspert, saame rahu majja tagasi. Kommunikatsioon peab olema üksteise suhtes austav ja lugupidav - lapsevanem peab olema kaasatud, kui küsimus on tema lapses. Kui lapsevanem usaldab kooli ja näeb, et tahetakse parimat, siis on lapsevanem valmis ka kaasa tulema - isegi kui on sisemine trots, lein ja eitamise faas. Selgitustööl ja avatud kommunikatsioonil sellest, kuidas meie õpilastel läheb ka väikeklassis, on kindlasti oluline roll selles arengus. Selliseid vanemaid, kellega jäämegi eriarvamusele, on alati. On vanemaid, kes ei soovi lapsele tuge ja keelduvad kooli ettepanekutest – selliste juhtumitega oleme paar aastat hiljem paraku veel suuremas hädas. Täiesti eraldi olukord on andekate õpilastega. Andekad lapsed on õpetajale samasugune või veel suurem väljakutse. Tartus on suurepärane võimalus osaleda Teaduskooli kursustel ja erinevate asutuste aktiivõppeprogrammides, mis toetavad andeka lapse arengut. Võib juhtuda, et vanem näeb, et laps on geenius, aga õpetaja seda ei märka klassikollektiivis, siis lahendatakse olukord läbi õpetaja-lapsevanema-juhtkonna selgitustöö. Lisaks on meil lapsi, kes on saanud tõhustatud õpet andekuse suunal ja samal ajal on muu erivajadusega. See on paindlikkuse ja õpetaja hoiaku küsimus – koolimeeskonna valmisolek luua individuaalseid õppekavu ja “pitsilisi” tunniplaane. Kui õpilane on väga andekas, siis tihtipeale ta leiab ise ka endale väljundi. See õpilane tahab väga tegeleda selle teemaga, mis teda kõnetab. Kool saab aidata rahaliselt, kui perel ei ole seda võimalust, et õpilane saaks süvitsi õppida kuskil mujal asutuses (huvikool, mäluasutus vms). Näiteks autismispektriga lapsed on mõnes aines väga andekad – nad ei tööta võibolla isegi tunnis kaasa, aga kõik tööd teeb suurepäraselt. Ehk siis meile tundub, et ta magab, aga tegelikult kuulab ja haarab linnulennult. Samal ajal ei taha ta osaleda paljudes teistes ainetes, sest teda ei kõneta. Mõnikord oled andekas ja sul on autism ka, mitte autismiga ei käi alati kaasas andekus.
Meie koolis käis autistist andekas joonistaja. Kui õpetaja pakkus, et võiks kunstnikuks hakata, ütles õpilane seepeale, et seda ta juba oskab ja läks postiljoniks. Kindlasti läheb meil mitmeid Beethoveneid kaotsi. Mõnikord võib õpilane arvutada peast imekiiresti nagu kalkulaator, aga kui tuleb teha valik, kas oskab peast arvutada või seob kingapaelu ja oskab võileiba teha, siis iseseisvaks eluks valmisolekus on see teine pool olulisem.
Paindlikud kokkulepped on võimalikud - peaasi, et andekus ei jääks kängu sellepärast, et õpetaja peab viiel erineval tasemel klassis õpetama. Igas koolis ollakse paindlikud ja päris palju paindlikud. Kus on see piir? Oleme paindlikud – kas lubada üldse mitte osaleda või osaliselt mitte osaleda? Keegi ei oska vist öelda, kui palju mingeid piire või raame peab olema. Ka andekas õpilane peab osalema koolielus, tegema koostööd teiste õpilastega. Mida tähendab vähendatud õpitulemus? Kui palju vähendada? Need on keerulised küsimused. Need küsimused vajavad individuaalset lähenemist ja kokkuleppeid. Tahaks väga andekaid toetada, aga ühel hetkel tuleb ette tunniplaan, õpetajate koormus ja raha. Me oleme ära kaardistanud, kui palju on meil erivajadusega lapsi ja selgelt vaatame enamasti nende poole, kes vajavad lisatuge, mitte neid, kes on andekad. Jah, toetame ka andekaid, aga ühel hetkel peame otsustama rahaliselt, kas toetame “miinust” või “plussi”. Ja siis pakume andekale iseseisvat tuge – jagame lisamaterjali. Siin hakkab palju mängima õpilase motivatsioon ja ennastjuhtivus – kas ta panustab ise või ütleb, et “ah, ma siis ootan teised järele” ja tegelikult ei arene ise edasi. Ma pole kindel, et üks tavakool on võimeline iga lapse jaoks aineid nii lõimima, et kõik põhineks õpilast kõnetaval teemal. Näiteks õpilast, kellele meeldivad rongid nii väga, et tegelekski ainult selle temaatikaga, õpetada matemaatikas, eesti keeles ja teistes ainetes nii, et kõik on seotud rongi temaatikaga. Kuigi üht last läbi nende huvi õpetada oleks tõeline rõõm! See omakorda toob meid koolirõõmu juurde. Põhiharidus on kohustuslik ja töö koolirõõmu tekitamise ja hoidmise nimel pole üldse lihtne. Praegused vanemad ja vanavanemad on paljud koolitraumaga ja kaasamine ei ole olnud nende ajal teemaks. Kooliga käis kaasas käsk, kohustus, raam ja piir. Kui tänased lapsed kasvavad suureks, äkki siis saame rääkida koolirõõmust päriselt – täna on see rohkem sõnakõlks. Kas koolirõõm tuleb siis, kui õpetaja on rõõmus ehk kui õpetaja naudib koolis töötamist? Äkki hoopis siis kui koolijuht on rõõmus? Kool on koht, kus lapsed käivad. Neile on see kohustus, õpetajale see ei ole kohustus. Kool on ennekõike lapse jaoks. Laste jaoks töötavad õpetajad, õpetajate jaoks on koolis tugispetsialistid ja nende kõigi jaoks on kooli juhtkond. On olnud juhuseid, kus õpetaja koolirõõm tuleb laste arvelt ja ka vastupidi. Me vajame siin tasakaalu, et ei oleks tunnet, et ühel on ainult õigused ja teisel kohustused. On see siis koolikohustus, kohustus töötada ühe või teise lapsega, kaasamiskohustus vms. Kuidas jõuda selleni, et see oleks võimalus, uus normaalsus? Küllap oleks siis ka rohkem rõõmu! Niikaua kui kaasav haridus või mis iganes asi on kohustuslik, siis iga kohustusega käib kaasas terve hulk negatiivseid emotsioone.
Kui me räägime kaasavast haridusest, siis see peab olema mitmel suunal – õpilane, lapsevanem, õpetajad. Lisaks peavad olema kaasatud ka ametnikud, sest käsulaudu ülevalt alla anda, olemata kunagi koolis töötanud, reaalselt võimalik ei ole. Siis me müttame kõik segaduses. Nii koolijuhid kui ka ministeeriumi ametnikud võiks koolitundides osaleda, et näha, mis päriselt toimub.
Ennetustööga võiks alati rohkem tegeleda
Küll oleks hea, kui kunagi ei peaks tulekahjusid kustutama, aga päris nii tõesti ei saa. Tartus on erinevaid meetmeid – õpiringid koolides, erinevad programmid, mis toetavad – Verge metoodika, Kiusamisvaba kool, hooliva klassi programm jne.
Sotsiaalpedagoogil on abivajajaid hulga, lihtsalt tundi vaatlema enam ei jõua. Selgitavat sisendit saab anda õpetajate kaudu ja õpetajaid nõustada veel jõuab. Suurem ennetustöö käibki läbi õpetaja - tema on esimene, kes märkab ja kutsub spetsialistid tundi vaatlema. Siit saab juba edasi arutada, kas on vaja mingeid sekkumisi. Füüsiline keskkond on oluline
Kuulaja küsib: kas meie koolimajad on valmis selleks, et loome väikeklasse või peaksime uusi maju disainima vastavalt sellele, et olekski võimalik kõiki kaasata? Mille peale peaks mõtlema?
Tartu Aleksander Puškini Koolis oli ümberehitus 2007. aastal. Sel hetkel sai 4. korrusel väljaehitatud kuni 18 õpilase jaoks ruumid - need on praegu kasutuses väikeklassidel. Ruumidega on täna probleeme, sest õpilasi on palju ja tugispetsialistidelgi ei ole ruume, kus oma tööd teha. Füüsiline ruum kindlasti aitab toetada õppijate eripärasid ja selle arendamisele tuleb mõelda. Iga Herbert Masingu kooli arutelu lõpeb sellega, et uut maja oleks vaja. Praegune on ümberehitatud vanast ühiselamust. Ehitati 150 lapse jaoks maja, kus täna õpib 300 last kahes vahetuses. Ruumide (ümber)ehitus on Masingu meeskonna supervõime – ühe vaheseina ehitamine on kahtlemata soodsam kui uue maja ehitus ja alati mõeldakse üheskoos, kuidas saaks füüsilist keskkonda olemasolevate vahenditega veel paremaks muuta. Kui õpetaja teab, mis ta tahab, siis saab edasi mõelda, mida on füüsiliselt võimalik selleks ära teha. Descartes’i Kool tunneb samuti kõige rohkem puudust uuest koolimajast. Sinna kooli ei pääse täna sisse isegi ratastoolis õpilane või kui pääseb, siis peab ta õppima garderoobis. Tegelikult on mõneti tore, et see niimoodi venib, sest siis ongi võimalus meeskonnal disainida uut maja juba tulevikku vaadates. Praegu on läinud väikeklassidena käiku õpetajate ruumid. Kasutatakse seda, mis täna on, samal ajal lootes, et peagi valmib uus koolimaja, kuhu on planeeritud nii üks-ühele klassid kui ka väikeklasside ruumid. Koolid vajavad võimalust rohkem tsoneerida – et oleks vaiksemaid ja väiksemaid ruume teiste suuremate seas. Ka õpetajad vajavad oma ruumi – õpetajate tuba ja vaiksemad ruumid töö tegemiseks. Suurt avatud õpiruumi ei toeta vist varsti enam keegi, sest tänane olukord koolis on tekitanud uued vajadused. 
Head praktikad Tartu koolides
Tartu suurim väärtus on endiselt tihe koostöö ka juhtkondade tasandil. Tartu koolivõrk on juhtide tasandil ja õpetajate aineühenduste kaudu hoitud.Nii õppejuhid kui ka direktorid saavad regulaarselt kokku – seda nii koos kui eraldi. Tahetakse koostööd teha ja isegi kui keegi ei taha, siis ta teeb seepärast, et teised ju teevad. Meil on ühine inforuum ja isegi kui mõni kaasa ei räägi, siis passiivse info saab ta vähemalt. Ja kui juba juht on pidevalt õppimises sees, siis on raske koolil lasta paigal seista. Tartus on piisavalt palju inimesi, kellelt saada tuge ja piisavalt vähe inimesi, et jõuaks ise tuge pakkuda.
Tartu Herbert Masingu Koolis toimus üks elu lihtsustav suur muutus – kõikidele klassidele loodi koduklassid, et igal õpilasel oleks oma turvaline koht. Alguses oli see õpetajatele loomulikult ebamugav vedada oma töövahendeid ühest klassist teise, aga kui selgus, et see muudatus tõi kaasa oluliselt rahulikumad õpilased klassiruumis, siis nõustusid ka õpetajad, et see oli väga hea mõte. Tartu Aleksander Puškini Koolis võeti vastu ühine otsus, et õpetaja on õpilasele ja kodule eeskujuks. See tähendab, koolikeskkonnas räägitakse omavahel eesti keeles, olenemata sellest, et enamus õpetajaid ei ole eestlased. Tartu Descartes’i Koolis on loodud juurde väikeklasse, aga need ei ole lõplikult n-ö „lukus“. Õpilasel on läbi õppeaasta võimalik liikuda osaliselt või täies mahus väikeklassist suurde klassi või vastupidi. See otsus tõi positiivseid muutusi ka suhtluses lapsevanematega – nõusolek väikeklassi suunamiseks tuleb kergemini, kuna lapsevanem näeb, et see pole lõplik ja see aitab praegusel hetkel õpilase arengut vastavalt tema vajadustele toetada. Suureks abiks on olnud see, et Tartus on erikoolide juures kompetentsikeskused. Kui tavakooli on suunatud erivajadusega laps, on tavakooli õpetajal võimalus saada erikooli spetsialistidelt nõu, kuidas selle õpilasega paremini toime tulla. Ka see teadmine, et erikoolis on ka keeruline, on tegelikult julgustav. Erikoolis kolistatakse samamoodi mööda ämbreid. Neil on see igapäevane, mistõttu sealsed õpetajad ja spetsialistid saavad muudkui proovida ja katsetada erinevaid võtteid. Ja kui saadakse kinnitust, et miski suurem osa kordadel töötab, siis on lootust, et sama tehnika töötab ka tavakoolis. Siia lõppu võiks jagada ühe konkreetse juhtumi lahenduse. Tihtipeale, kui klassis on segajad, siis esmalt reageeritakse vastu ja teiseks tahaks eemaldada selle segaja. Tartu Descartes’i koolis on kokkulepitud süsteem, kellele õpetaja saab helistada ja kelle kutsuda appi. Sellisel juhul tuleb segaja juurde teine täiskasvanu ja õpetaja läheb hoopis ise ülejäänud klassiga mujale. Samal ajal saab üks-ühele olles see õpilane, kes segas, jagada emotsiooni - võibolla ka vähesel määral õppetööd teha. Käitumisprobleemid vähenesid, sest aja jooksul sai õpilane aru, et publik läheb ära ja mõistis, et taoline käivitamine ei käivita kedagi - kõik toimub süsteemselt, rahulikult ja emotsioonita. Koolijuhi raamatuklubi
Igas saates saavad koolijuhid endale valida raamatud, et alati püsida õppimise voos ja toetada nii ennast kui ka oma meeskonda.
Iiri valib Jaan aru raamatu „Loovusest ja logelemisest“, kuna lisaks loovale sotsiaalpedagoogi ametile on ta ka õpetaja, kes kasutab loovlahendusi nii näiteringis kui inimeseõpetuse tunnis. Ta usub, et selle raamatu läbitöötamine toob kindlasti kasu igal alal. Alina valib Adam Granti raamatu „Järelemõtlemise kunst. Kõhklemise ja eksimise üllatav jõud“. Ta usub, et just eksimustest me õpime ja kindlasti on seda raamatut huvitav lugeda ning edaspidi veel rohkem eksimise üle rõõmu tunda. Kaidi valik langes seekord Carol S. Dweck raamatule „Mõtteviis“. Kaidile meeldib enda sõnul vaielda ja poriseda - ka lastega tundides. Talle jäi raamatut sirvides kohe silma lause „autor teeb selgeks, miks laste intelligentsuse ja võimekuse kiitmine ei aita kaasa nende enesehinnangu tõusule ega vii saavutusteni, vaid võib hoopis edu saavutamist takistada“ ja sellele tahaks ta kohe vastu vaielda. Tahaks kohe teada, mida kõike ta on valesti teinud, kui õpilasi tundides kiidab. Aga võibolla see on siin raamatus hoopis teises võtmes, tõdeb Kaidi. Siim valis endale kingiks Jo Boaleri raamatu „Piirideta mõistus“. Viimasel ajal on ajuteemad jälle aktuaalseks muutunud ja põnev on mõtiskleda, et mis on ratsionaalne ja mis mitte. Teda huvitab, et mis siin raamatus siis selle kohta täpsemalt kirjas on.
0 Comments
Sarja „Tartu Hariduse Hääl“ teises osas jagavad enda mõtteid ja kogemust Marjeta Venno ProTERAst, Mari Roostik Tartu Jaan Poska Gümnaasiumist ning Kristi Mumm Tartu Forseliuse Koolist.
Kui eelmises osas mängiti sõnaseletusmängu vahepalana, siis sel korral tegid koolijuhid seda hoopis soojenduseks. Tundub, et töötas, sest mõnus oli kuulata, kuidas osalejad aktiviseerusid. Tõdesin veelkord, et Tartu koolijuhid on ühes paadis - üksteist mõisteti poolelt sõnalt. Seletada tuli teiste hulgas sõnu tandemjuhtimine, ümberpööratud klassiruum, mentor, õppijakeskne ja õpiabi. 
Muutuste juhtimine koolikeskkonnas
Üksmeelselt on koolijuhid selle poolt, et kõik algab neist endist. Juht peab aru saama, et kõik õpivad – ka tema ise. Kui juhil on see mõtteviis olemas, siis saab ta teha nii, et ka õpetaja saaks koguaeg juurde õppida. Juht on see, kes õppimiseks keskkonna loob. Ühes käes kannad alati missiooni, visiooni ja põhiväärtusi, samal ajal teises käes hoiad meeskonda. Mis viimasesse puutub, siis oluline on värvata õigeid inimesi ja väsinud inimesi meeskonnast välja aidata.
Tihtipeale unustatakse ära, mis on see MIKS, mille nimel midagi tehakse. Inimesed kaovad koolis ära õppekorralduslikku virr-varri ja see tõeline MIKS meenub kahel korral õppeaastas - augustis ja juunis. See tuleks koguaeg hoida silme ees ja kaasata oma inimesi seda koos otsima. Nii tekib seotus ja nii on ka muutuste elluviimine lihtsam. Kui muutus on ühes aspektis, tähendab see enamasti muutust veel mitmes aspektis. Forseliuses muudeti näiteks päevakava – nüüd alustatakse kell 9, tunnid on 85-minutilised vaheldumisi 45 minutilistega, mis toetavad teadlikku õppimist. Nii jõutakse tegeleda ka oma suure eesmärgiga - õpistrateegiate teemadega. Lisaks on Forseliuse koolis toodud juhtimist allapoole, et ka õpetajad oleks juhtimisse kaasatud – nii on rohkem seotust, dialoogi ja ühtekuuluvustunnet. Muutuse juhtimiseks peab lähenema terviklikult! Muutunud õpikäsitus võib olla hästi vajalik ja mitmetahuline, aga see ei mahu vana kasuka sisse. On oluline muuta ruumilist lahendust ja päevakava. Õpetajal tekib küsimus, millal ma jõuan neid coachivaid vestlusi teha? ProTERAs loodi keset päeva „proaeg“ - 40 minutit, mis pannakse enda kasuks tööle. Tunnid on 90-minutilised, et jõuaks süveneda teemasse. Ühes päevas ei tohi olla rohkem kui 3-4 erinevat ainet, et õpilane jõuaks olla kaasas. Sisse-väljalülitused kurnavad ja ei lase süveneda. Seda kõike arvesse võttes ei saa ju tekkida kahtlust, kas jätkata vanaviisi või muuta päevakava/tundide pikkust. Päevakava muutuse vastu tunnevad praegu paljud koolid Tartus ja mujal huvi. Tihtipeale arvatakse, et see tähendab vaid päeva alguse edasilükkamist tunni võrra ja siis on paljud õpetajad, õpilased ja ka lapsevanemad muutuse vastu, sest arvatakse, et päev muutub tund aega pikemaks. Siin on oluline teadvustada, et tegemist ei ole vormilise, vaid sisulise muutusega. Üks pikk tund ei saa olla loeng - see peab olema midagi enamat. Sellesse protsessi tuleb kaasata kogu koolipere. Forseliuse koolis saadi enne muutuse elluviimist õpetajatega kokku, arutati läbi, milline on tunniraam – mis peaks alguses, lõpus ja keskel juhtuma. Loodi (koostöös) oma kooli tunniraam, mis on ka igale õpetajale märkmiku vahele pandud ning millele ta saab toetuda tundi planeerides. Ka analüüs on oluline! Esimesel aastal monitooriti, kuidas muutusega läheb ja millised aspektid vajavad tuge. Ei saa oodata, et kõik tehakse kohe suurepäraselt – olulisem on, et õpetaja on valmis kasvama, arenema ja panustama paremaks saamisele. Kool kui õppiv organisatsioon
Kool on õppiv organisatsioon – teisiti ei saa olla. Ei saa olla, et õpetaja ei taha õppida. Kuidas saab siis eeskujuks olla, kui isegi õpetaja ütleb „Miks ma pean õppima, ma niigi tean seda ju!“. Õpetajana ei tohi uudishimu kaotada. Juhina ka mitte! Pidev uute asjade katsetamine ja analüüs, miks miski töötas või miks ei töötanud, on arengu alus. Hea, kui õpetaja on aegajalt ka ise jälle milleski algaja, et tajuda, kuidas õppimisprotsess käib. Et tajuda seda kerget ebamugavust, mis uue asja õppimisega tuleb.
Koolis võiks igal inimesel olla mingi oma asi, mida ajada. Nii õpilasel kui õpetajal. See ei pea olema õppeaine või formaalse õppega seotud – mistahes asi või tegevus, mis paneb silma särama ja loob seotuse tunde. See on hariduse ülesanne. Õpetaja „oma asi“ saab olla näiteks koolileht, õpilasesindus, aineühenduse või õpiringi juhtimine, mõni projekt vms. Inimestevahelise koosloome toetamine on hästi oluline. See, mida ootame õpetajalt tunnis, see peaks olema rakendatud ka meeskonnas õppides. Inimene õpib samade protsesside teel. See tähendab, et lihtsalt ühel koolitusel osalemine ei tähenda, et nüüd kõik selge oleks. Koolitustel pannakse liiga vähe aega praktiseerimisele. Kui on mõni konkreetne teema, siis üksikud koolitused ei loo muutust. Vahepeal on vaja teha pause, jälgida, et õppimiseks vajalikud tingimused oleks tagatud. Tuleb uut teadmist või oskust katsetada, analüüsida, ümber teha ja uuesti praktikasse viia. Selleks, et toimuks süsteemne muutus - ka koolikultuuris - tuleb sellel pikemalt peatuda. Pigem õppida väikeste ampsudena koos pidevate praktiliste katsetustega. Igas osas on võimalik ka kuulajatel küsida küsimus. Seekord küsis haridusmentor Triinu: „Teadlik õppimine tähendab seda, et anname võimaluse läbida kõiki Bloomi taksonoomia etappe, aga milliseid etappe praktiseeritakse liiga tihti või milliseid liiga harva või ei jõutagi sinna?“ Tihtipeale jäädakse ikka kahte-kolme esimesse kinni. Tuleb rohkem monitoorida, mis seisus oleme ja mis etapis on miski hästi õnnestunud. See on oluline, et teada, kuidas saaks paremini/veel rohkem. Tihti kipub teadmine olema kõrgem kui kavandamine. Distantsõppel oli justkui vastupidi. Nüüd on küsimus, kuidas need kaks ühildada. Ja see ei ole õpetaja eksimise koht või et õpetaja teeks midagi valesti – see on võimalus koos mõelda, kuidas õppijat sügavamalt (kaasa) mõtlema panna. Õppimise juures on eksimine ja eksimise tunnistamine väga oluline. Meeskonnas peab olema okei öelda, et ma eksisin, läks jamasti. Ka see saab juhist alguse, et julgetaks loomulikku eksimiskultuuri künda. See on oluline ka selleks, et õpilane julgeks eksida. Kõikide muutuste elluviimises on juhi ülesanne saada aru, kui miski ikkagi ei toimi - kui see muudatus tuleb tagasi võtta, ümber teha või täielikult kõrvale jätta. Oluline on, et muutus ei koormaks, vaid see toetaks efektiivsemat õppimist edaspidi. Mentorlus koos supervisiooniga on väga teadlik õppimine – igal pool! Kui tahad, et meeskond õpiks, tuleb juhina ka õppida. Juhtidena me eeldame ja arvame, millist tuge meie inimesed vajavad ja teame, mis neid motiveerib. Oleme hullult valmis pingutama, et neid väljastpoolt motiveerida. Aga ei tohiks eeldada, vaid tuleks uurida. Näiteks Tulevikukooli programmis on olemas õpetajate võimestamise küsimustik. ProTERAs uuritakse igal aastal vastustest nähtuvat, jälgitakse trende ja tehakse vajalikke muutusi vastavalt sellele. Igaühele sobib erinev motivatsioonimeede. Kõik ei taha spaasse meeskonnaga minna, ka seda on juhil vajalik aktsepteerida. Juhi kätes on see, et koolis on koostööajad, õpiringid, tunnivaatlussüsteem, tunnivaatlustarkvara (nt IRIS Connect). Kui õpiringis on tekkinud üles teema seoses näiteks eesmärgistamisega, siis jagatakse üksteisega enda eesmärgistamise videoklippe ja analüüsitakse ning arutletakse nähtu üle. Ja siis lõppu rõhutavad koolijuhid ühest suust kuulaja Kati Orava küsimusele vastuseks – visuaalsed meetodid ja lihtsustamine kahtlemata toetab teadlikku õppimist (kolm hüüumärki).
Kool kui õpetav organisatsioon
Õpetamises on oluline küsimustega toetada seda, et laps ise lahendusteni jõuaks, mitte ette öelda õigeid vastuseid. Kui õpetaja aitab noorel küsimuste kaudu jõuda oma tegevusplaanini, siis jääb vastutus õpilasele. Kui õpetaja ütleb, mida või kuidas noor peab tegema, siis võtab ta vastutuse endale. Nii lihtne ongi. Tuleb uskuda, et noores on need vajalikud vastused olemas!
Me peame andma õpetajale olulisi tööriistu, et nemad saaksid olla oma õpilastele head kaasteelised. Mis saaks olla lapsevanemale või Eesti riigile parem, kui 17-aastane noor, kes teab, kuidas oma harjumusi kujundada ja suudab kirjeldada oma tundeid, emotsioone ja soove! Need noored, keda oleme toetanud, oskavad abi paluda ja kirjeldada, milles neil abi vaja on. Julgevad tunnistada, kui ei saa hakkama ja pingutada, et õppida uusi strateegiaid. Avatus on paljudele õpetajatele (VEEL) võõras tunne. Ei soovita avada seda, et minul on ka raske või mina ka ei oska. Hirm eksida klassi ees on nii tohutult suur. On oluline teadvustada, et õppija austust ei teeni ära see inimene, kes on maailma kõige targem, vaid selle teenib ära see õpetaja, kes on klassi ees inimene. Kes oskab rääkida nii lihtsas keeles, et õppija saab õppida. Ehk et tema õpetamine toetab õppija õppimist. Tagasiside ja kontrollimine koolikeskkonnas
Üks hea võimalus koguda tagasisidet on üks-ühele vestlused. Kristi teeb neid Forseliuse koolis kord kuus pakkudes välja sobivad ajad, mil igaüks võib tulla ja avatult rääkida. Mõni tuleb mitu korda. See on tagasiside saamise koht mõlemas suunas.
Marile kontroll klassikalises mõttes ei meeldi. Küll aga tunnistab ta, et läheb errorisse, kui tal pole plaani. Tema jaoks on oluline näha, et kui tahaks, siis ta saaks kontrollida. Kui ta midagi päriselt kontrollida tahaks, siis mõtteviisi, aga seda meedet ta pole veel välja töötanud. Ta tunnistab, et on endale nii keerulise ülesande püstitanud, et vajab õpiabi! Mari on ka tagasiside meelt, aga mitte niivõrd kolleegilt juhile, kui kolleegilt iseendale ja teisele kolleegile. Üks tõhus tagasiside variant on tunnivaatlus ja jällegi mitte juht-õpetaja vaid õpetaja-õpetaja. Forseliuse koolis on tunnivaatluskuud, võetakse õpiringis loosi, kelle tundi minna vaatlema. Hiljem on olemas ühiskasutatav „pai-fail", kuhu kirjutatakse tagasiside, mis oli tugevus, milliseid strateegiaid märgati. Tunnivaatlus on Kristi silmis justkui tasuta koolitus. Kui üldjuhul tehakse seda koolisiseselt, siis TERAs tehakse seda nüüd ka koolideüleselt. Ja miks mitte võttagi see suund, et hakata tegema tunnivaatlusi koolidevaheliselt? Kõike eelnevat kuuldes (või lugedes) ei tohiks kellelgi enam kahtlust tekkida, et õpetaja on ka juht. Tal on oma meeskond, oma motiveerimismeetmed, oma tagasisidevormid. Tegemist võib olla koolijuhtide saatesarjaga, aga oh, kui palju on võimalik siin kuuldud nippidest rakendada ka klassiruumis. See aitaks lahti lasta tohutust kontrolltööde mahust ja hinnetest. Näiteks ProTERAs on oluline see, mida noor ise mõtleb oma õppimisest. Enne kui õpetaja paneb õpilase tööle hinnangu, teeb seda õpilane ise. Õpilane analüüsib, kuidas ta on õppinud, milles arenenud, mis on tema poolaasta eesmärk ja mida kavatseb ta selle saavutamiseks teha. Õpetaja lisab lühikommentaari ja oma hinnangu. Kui tahame, et vastutus oleks õpilase käes, siis ei tohi õpetaja olla Jumal, kes üksi otsuseid teeb õppija arengu kohta. See on suur töö, aga tunne on hea, sest tajud, et Sa pole võtnud õppijalt vastutust ära. Pärast suuremat teadmistekontrolli on ProTERAs õpetajal võimalus anda õppijale ühiselt väljatöötatud tööleht, et saada hinnang õppimise ja valitud strateegiate kohta. Kõigepealt ennustab õpilane mitu protsenti ta võiks töö eest saada, aga neljanda küsimuse all tuleb hinnata enda panust. Tihtipeale paneb see küsimus tagasi minema esimese küsimuse juurde. Tegelikult käib see õppija vastutuse kasvatamine juba I kooliastmest – nädala eesmärkide seadmine ja kokkuvõtete tegemine. Kui me võtame aja, et õpetada eesmärkide seadmiseks ja refleksiooniks vajalikku sõnavara ning arendada vajalikku mõtteviisi juba varakult, siis see tasub ära vanemates kooliastmetes. Gümnaasiumis arvavad õpilased tihti, et kui oled gümnaasiumisse jõudnud, siis ongi pingutus lõppenud. Tegelikult kõik alles algab. Õpetaja ei kontrolli õppija õppimist. On oluline jõuda sinna teadmisesse, et õppimine on kestev, oluline on januneda uute teadmiste järgi. Hea tagasiside kogumise koht on vaadata, kui palju õppija tunneb huvi enda edasijõudmise vastu. Õpetaja ei vastuta selle eest, et õppija päriselt ära õpiks. Kui õppija ei ütle, mis talle raske on, siis õpetaja laseb samas vaimus ja tempos edasi. Õpetajaga samamoodi – juht saab teda aidata siis, kui ta teab, mida õpetaja vajab. Ja õpetaja ise peab julgema võtta vastutust. Näiteks ei saa tulla juhile ütlema, et palju on teha, kui lased iga päev igal klassil kirjandi teha - siis oled lihtsalt natukene halvasti planeerinud - juht neid kirjandeid ju parandama ei hakka. Õpetajal on võim planeerida oma tööd ja valida seda, kuidas ta õpilaste teadmisi kontrollib. Kasutagem seda võimu targalt. 
Mida saame vähem teha?
Kui õpetajad ütlevad tihtipeale, et ei jaksa ja neil on vaja nii palju teha, siis tekib küsimus - kas on VAJA teha või ollakse HARJUNUD nii tegema. Siis on hea küsida õpetajalt: Mida sa saad MITTE TEHA? Mis on need asjad, mis praegu ei päde? Õppekavas (eriti gümnaasiumi omas) on tohutult suur variatiivsus – ei pea KÕIKE läbima, vaid saad valida, mis kõnetab noori täna. Seal on nii palju võimalusi olla loominguline. Kõike ei pea tegema - kõike pole vaja teha. Aeg on alati jube hea vabandus – nagu raha, mida kunagi pole! Aga küsimus on selles, millesse me investeerime, missugust õppijat me tahame? Korraks tuleb teha paus ja mõelda, MIKS me koolis tööl käime. Kas see on lihtsalt püsiv palk ja hoone või on sellel suurem eesmärk ja õpetaja loob mingit lisandväärtust? Meil on vaja paremat inimest, suhtlejat ja kõrgemal tasemel mõtlevat inimest. Seda teades - mida saad õppekavast ära jätta?
Sarja esimeses osas oli samuti juttu sellest, kuidas täidame õpetajate tassi, mis selgelt ajab juba üle ja tuleks mõelda, mille saame ära võtta. Ka Kristi, Mari ja Marjeta arutasid selle üle, millest on nad juhi või meeskonnana lahti lasknud. Mida saaks õpetajatelt või juhtidelt vähemaks võtta? Näiteks on kõik kolm kooli lasknud lahti töökavade vorpimisest sellisel kujul, et õpetaja peab teadma, mis on tema jaanuarikuu teise nädala 3. tunni plaan. Õpetaja ei pea enam oma plaani vormistama ja saatma kellelegi, kes seda isegi lugeda ei jõua. Iga õpetaja ise planeerib ja eesmärgistab oma töö. Paberimajandust saab oluliselt vähendada, kui tahta. Saab (ja tulekski) rakendada jagatud juhtimist – lõiminguteemad, loovtööde korralduse, asenduste leidmise jne saavad võtta üle meeskonnaliikmed, keda see teema kõnetab. On parem, kui üks inimene ei pea tegema seitset tuhandet asja. Koolijuht peaks keskenduma sellele, kuhu minemas ollakse ja kuidas õpetajaid sel teekonnal toetada. Üks inimene ei pea kõike tahtma, suutma ja oskama teha – tuleb meeskonnast leida need, kellele tegevus on meeldiv. Kui juht teab kõike ja teeb kõike, siis ta ei süvene! Ei pea olema täiuslik, tuleb lahti lasta ja jagada! Raamatus „Üheksa valet töökohta“ on toodud välja, et meil kõigil on juhtimisulatus (olgugi, et me seda tunnistada ei taha). Sinu juhtimisulatus on see, mitme inimesega Sa jaksad rääkida iganädalaselt päriselt asjadest 15-20 minutit. See ongi jagatud juhtimise võlu – võimaldab jõuda kõikideni. Kahjuks selle rakendamine jääb tihti ressursside taha. Oluline on lahti lasta ka kontrollimisest. Marjeta näiteks ütleb, et ta lihtsalt ei viitsi kontrollida, sest selle ajaga saab nii palju ägedaid asju teha. Lisaks on vaja meeles pidada - niipea kui sa kontrollid, võtad Sa vastutuse ära. Kui tahad, et teine vastutuse võtaks, siis usalda teda. Sellega saab tohutult energiat säästa arenduste jaoks. Klassijuhataja aasta Tartus
Klassijuhatajate tunnustamine ja märkamine on sel aastal Tartu koolides erilisema tähelepanu all kui varem. Ühelt poolt üllas eesmärk, teiselt poolt keeruline teostada – küll jääb ressursside taha, siis jälle igapäeva virr-varri. Lisatasu on loomulikult klassijuhatajale olemas, aga et see ei kata tegelikku vaeva, siis mida veel annaks ära teha?
Koolides enamasti ei ole eraldi tunnustamissüsteemi klassijuhatajate jaoks. Loomulikult peakski see tunnustus olema igapäevane. Alustada võiks näiteks koormuse arvestusest. Ei saa olla täiskoormusega aineõpetaja ja siis veel klassijuhataja. Õpetaja täiskoormuse sees peab olema hulk vähem tunde (nt 17-18), et ülejäänu saaks panustada klassijuhataja tööle. See on ideaal, kuhu tahaks püüelda paljud koolid. Samas on see ka riikliku rahastamise küsimus. Mõni õpetaja tunneb, et ta pole õpetaja, kui ta pole klassijuhataja. Suur väärtus klassijuhataja töös ongi see, et ma saan koos noorega areneda. See on tõeline väljakutse! Kui tunnustame, siis tänuüritustega, ühised koosviibimised kõigile, aga mitte eraldi klassijuhatajatele. Me pakume tööriistu, mis toetavad klassijuhatajaid. Töötame koos materjale välja, mida klassijuhataja saab kasutada. Oleme seadnud klassijuhataja tunni tunniplaani nii, et see oleks osa päevast. Kui see on esimene või viimane tund, kipub see ikka ära jääma või vähemoluliseks muutuma. Võiks olla aga hoopis näiteks esmaspäeval 2. tund, et siis tegeleda eesmärgistamise ja mõtteseadmisega uueks nädalaks. Et saada vajalik siht ja suund kätte ning siis täie hooga edasi minna nädalaga. Häid praktikaid siit ja sealt
Tartu Jaan Poska gümnaasiumis rakendatakse tagasiside formaati, kust on võetud välja õpetaja isiksus (meeldib/ei meeldi) - tagasisidet küsitakse konkreetselt selle kohta, kuidas õpetaja õpetamine toetab õppija õppimist. Õpetaja ise kogub tagasisidet sel hetkel, kui talle see kõige vajalikum edasiste eesmärkide seadmiseks on ning analüüsib seda. Kui seda uut süsteemi oli vaja Excelis õppida, oli näha, et õpetajad moodustasid üks-ühele klassiruumi – mõni sai kohe aru, mõnel läks aega, mõni viskas kiirelt „pastaka nurka“. On oluline, et õpetaja seda tunnet salvestaks ja mäletaks. Nii on õpilase mõistmine lihtsam.
Lisaks on Poska gümnaasiumis kasutusel tandemõpetamine, mis on ka Eestis veel mõnevõrra võõras – teha midagi koos, valmistada tunde ette koos jne. Aga selleks on oluline luua õpetajatele aeg ja ruum – seda ei peaks tegema pärast tunde väsinud peaga, selleks tuleb leida koostööaeg tunniplaani sees. ProTera kõik õpetajad on coachivat vestlemist õppinud. See, kas õpetajad võtavad omaks mõtteviisi, mida neile sel koolitusel on õpetatud, ei saa lõpuni iial kontrollida. See on alati õpetaja enda valik, kas ta seda päriselt kasutama hakkab. Kõik kolm kooli kasutavad meelsasti õpiringe ja supervisioone. Õpiringides minnakse üldisest üksikule. Püütakse terminitest ühtmoodi aru saada, töötada üheskoos välja materjale, mis toetaks õpetaja tööd tundides. Töötatakse välja mooduleid ja kavasid, mida minnakse seejärel praktiliselt rakendama ja tehakse sellest järeldused, mida on vaja muuta või kuidas saaks veel paremini. Ükski uus oskus või teadmine ei rakendu koolitusel käimisega. Seda tuleb praktiseerida, ämbreid kolistada (eksida), küsimusi küsida. Supervisioonide abil saab meeskond jagada oma ämbreid, mille üle saab koos arutada, et siis jälle tugevamana edasi minna. Forseliuses on sisse seatud koostööaeg kolmapäeva hommikuti– kui sel ajal ei ole õpiring, siis on kogemuste jagamine. Tartu koolijuhtide raamatuklubi
Ka sarja teises osas valisid koolijuhid endale raamaturiiulisse uued raamatud. Mari Roostik valis „Juhtimise viis taset“. Hoolimata sellest, et ta on seda juba lugenud, tunneb ta, et aeg on need asjad meelde tuletada, sest ta kindlasti ei ole veel 5. tasemel.
Marjeta valib raamatu „Radikaalne siirus“. Ta on lugenud sellest juppe. Tal seisab raamatukogust laenutatud versioon tänagi kapil, aga ta pole seda siiani jõudnud ära lugeda. Nüüd võib rahus raamatukokku raamatu tagastada, sest Marjetal on päris enda oma! Fun fact – see on sama raamat, mille Urmo Uiboleht eelmises osas oleks heameelega endale lisaks võtnud. Kui Sa veel poodi ei ole jõudnud, siis nüüd tead, kellelt seda laenata, Urmo! Kristi valib raamatu „Selge eestvedamine“ ja lubab selle anda hiljem Marile, sest see on ainus, mida Mari lugenud veel ei ole.
Ja kes veel ei teadnud, siis ...
Marjeta Venno on koolipäeva muutmise ekspert – kui Sul on soov ja mõte oma koolis koolipäeva ülesehitust muuta, siis helista talle!
Kristi Mumm on uudishimuekspert, kes iial ei kavatse õppimist lõpetada! Talle võid helistada, kui Sul on huvi õpistrateegiate vastu. Lõppakord tsitaadi näol„Mis on minu kui inimese vastutus? Mina olen valinud koolijuhi töö. Mul on õnn seda tööd teha. See on minu valik. Ma tean, et sellega käib kaasas tihe töögraafik, seal on palju teatavas mõttes stressi, aga MUL ON NII PÕNEV. Ja ma saan midagi teha, mis mulle päriselt meeldib.
… kes alles mõtleb, mis ekspert ta on, aga olles teda just kuulanud jääb mulje, et ta on inimeseks kasva(ta)mise ekspert!
7-osaline saatesari “Tartu Hariduse Hääl” valmib koostöös Tartu Linnavalitsuse haridusosakonnaga. Kord kuus arutlevad Tartu koolide juhid erinevate teemade üle, milles ühiselt Tartu linna koolide kvaliteedikokkuleppes kokku lepitud on.
Esimeses osas vestlevad Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson, Tartu Forseliuse Kooli direktor Jüri Sasi ja Hariduse Edendamise SA tegevjuht Urmo Uiboleht. Esindatud on seega erakoolid, riigikool ja munitsipaalkool. Nagu ikka Tartus kombeks – kõik ühe laua taga Tartu noorte jaoks ühist asja ajamas.
Sihilikult ei ole ma siin kokkuvõttes välja toonud tsitaate või viidanud iga lause juures, kes täpselt, mida ütles. Seepärast, kui Sind, hea lugeja, huvitab, mida konkreetselt Ain, Jüri või Urmo ütles, siis tuleb see hetk võtta, et saade ära kuulata.
Head mõtted mitme mehe peast kokku koondatuna on aga siin tekstis olemas. Mida võtta kaasa ja mida jätta maha, on lõpuni lugeja valik ja vastutus.
Tartu koolijuhtide koostöö - müüt või tegelikkus?
Siit ja sealt kuuleb ikka Tartu koolijuhtide koostööst. See on natukene nagu „enne ei usu, kui ise näen“ - küsitakse, kas tegemist on müüdi või tegelikkusega.
Tartu on selline linn, kus koolijuhtide seas on piisavalt nupukust, et teada, kuidas vastastiku kasulik olla. Kõige olulisem on vastastikune lugupidav suhtumine. Ei ole keegi kuskil parem või elitaarsem. Kooli ja koolijuhina on hea olla selles ringis. Tartu näeb, et ka erakool on väga sobilik pusletükk, mis aitab pilti terviklikumaks muuta ja lisada mitmekesisuse aspekti. Meil on Tartus mitmeid erakoole – Tartu Erakool, Tartu Kristlik Põhikool, Tartu Rahvusvaheline Kool, Tartu Katoliku Hariduskeskus, Tartu Luterlik Peetri Kool, Tartu Waldorfgümnaasium – kõigil on selge oluline nišš selles, mida nad teevad ja nende maailmavaates.Tartu on tark linn koos targa inimesega. Targal inimesel on tahe ja oskus koostööd teha, teiste tarkus teha enda tarkuseks ja tahe areneda. Ka üksteisest hoolimine, lugupidamine ja üksteisega arvestamine on koostöö tunnus. Urmo Uiboleht jagab saates, et ka temal tekkis Tartusse saabudes tunne, et käed võib rusikatest lahti lasta ja embusteks avada. Üks Tartu omapära on veel see, et ühes pundis on alati olnud ka õppejuhid ja see on meie silmis ainuvõimalik viis koostööks. Õppejuht suhtleb vahetult õpetajate ja õpilastega ning temata ei oleks kool selline, nagu me tahame, et ta oleks. Õppejuht on tihtipeale olulisem, kui direktor. Õppejuht on rohkem kooli sissepoole ja direktor koolist väljapoole tegutseja. Edukaks toimimiseks on nende kahe sümbioos oluline. Juhtimises ja organisatsioonis ei saa olla üksi – olgu see tandem siis kaks või kolm või enam inimest. Nii ongi algusest peale koosviibimistel alati olnud õppejuhid koos koolijuhtidega. Just seepärast, hea lugeja, tasub meeles pidada, et kui loed koolijuhtide kohta, siis selle all peame silmas tandemit direktor-õppejuht. Pärast koolivõrgu ümber tegemist, kui jäid valdavalt põhikoolid ja gümnaasiumid eraldi, siis kadus ka konkurents. Enam ei ole vaja omavahel võistelda - kõik teevad head tööd enda piirkonna lastega. Gümnaasiumidel on see konkurents muidugi endiselt olemas selles mõttes, et õpilased valivad, millisesse minna. Aga sellega on nii, et kui teed ise head tööd, siis see kannab Sind - survet või vajadust teistelt vaipa alt ära tõmmata ei ole.Lisaks on oluline tagada koolis õpetajate omavaheline koostöö ja tahe õpetada. Kui seda pole, on kliima halb ja lapsevanem ei pane oma last sinna kooli. Koolidevaheline koostöö on eluliselt tähtis, et iga kool oleks piisavalt tugev, et vanemad tahaks oma lapsi piirkonnakooli panna. Koostöö tegemiseks ei ole enamasti vaja raha - kõige rohkem on vaja tahtmist. Mõnikord on hoopis nii, et mida vähem finantsressursse on, seda tugevam on koostöö põhjus. Hakatakse mõtlema, kuidas jagada teistega, mitte endale hoida. Tuleb teha teadlikke samme ja otsuseid, et piirkonna sees ei tekiks konkurentsi. Kujutage ette omavalitsust, kus on kaks kooli. Ühele füüsikaõpetajale saaks kahe kooli peale täiskoha. Aga kuna koolid ei pane oma tunniplaane klappima, siis ei saa teda mõlemas rakendada. Kui pidaja siin ei sekku ja lahendust ei tule, siis varsti pole selles piirkonnas ka seda ühte õpetajat. Juhtide koostööd saab tugevdada võimaluste loomiste läbi. See on ühise mõtteviisi loomine. Tartus on hoiak, et meil on ühtne koolivõrk. Sealhulgas riigikoolid ja erakoolid – kõik nad on ühtsetel alustel. Nad on kõik Tartu laste teenistuses ja seepärast on oluline, et kõik oleks ühes paadis. Aegu ja kohti koolijuhtide koostööks ja arenguks on Tartu linnas küll ja veel - regulaarsed koosolekud ning sügis- ja kevadseminarid. Ka koolijuhtide õpiringid, mis on vabatahtlikud ja mille teemapüstitused on aktuaalsed. Enamasti on huviliste hulk isegi suurem, kui ühe õpiringi jaoks oleks mõistlik. Kõik need koostöökohtumised on alati teemakesksed – kindel probleem või küsimus, mida ühiselt hakatakse lahendama. Ei saa öelda, et pole erimeelsusi, aga koos rääkimine ja mõtlemine tasandab neid erinevusi ja suurendab ühtekuuluvustunnet. Kui mõni piirkond veel ei kasuta, siis need koostöövormid on küll need, mille võiks esimesel võimalusel kasutusse võtta. Mis peamine – ka need on tasuta. Kui nüüd jäi mulje, et kõik ongi ilus ja hästi ning mitukümmend koolijuhti on alati üksmeelel, siis seda muljet me kindlasti jätta ei taha. Neil kohtumistel on vaidlusi, mis vaieldakse lõpuni. Need on vaidlused, kus on koolijuhtide sõnul lust olla. Neist erimeelsustest tekibki ühisus ja kui vaidlus lõpeb kokkuleppega, siis sellest peetakse kinni. Siit edasi enam omaloomingut ei tehta. Jah, meie koolijuhte ühendab see, et saadakse hariduse olemusest ja põhimõtetest üsna sarnaselt aru. Koolijuhtimises ei ole Tartus üksikuid staare - oleme koos tugevad mitmetel tasanditel – nii koolis kui linnas. Mis peamine need koostööajad on alati asjalikud, mis on viinud selleni, et kui igapäevaselt läheb nõu vaja, siis võtad telefoni ja helistad kolleegile. Suhtlemisviis on koostöine ja nii ei võta arutelu liiga palju aega. Sageli on ikka nii ka, et vaatad kolleegile otsa ja mõtled, et vot seda ta teeb küll hästi. Sa tead, et siin on sul endal arenguruumi. Ja kui kõik sellist suhtumist omavad, on selle pealt hea edasi minna. Ei ole kõrgliigat, esiliigat ja mudaliigat. On ühisliiga. Siinkohal tooks välja ka HARNO tagasisideküsitlused, mida ei tohiks lihtsalt üle vaadata ja end Eesti keskmisega võrrelda, vaid võrrelda end konkreetse teise kooliga. Suhelda omavahel, et mida nemad siis teevad ühes või teises punktis teistmoodi. Mida rohkem niimoodi omavahel jagame, seda rohkem me kõik võidame. Koolijuhid ütlevad, et kui kunagi andsid õppejuhid ja direktorid tunde ka, siis kvaliteet kannatas nii õppetöös kui juhtimises. Täna seda õnneks ei ole. Kui täna millestki puudust tuntakse, siis ajast, et pidada koolisiseseid arutelusid kolleegidega.
Head praktikad ja edulood
Kool vs lapsevanemad
Selge on see, et ilma lapsevanemata ei saa mitte midagi teha. Kui lapsevanem kaasa ei tule, siis võid üldse kooli kinni panna. Ja täna lapsevanem tunneb siirast huvi koolis toimuva vastu.
Tahame, et lapsevanem teaks - koole, juhte ja õpetajaid tuleb usaldada. Hea on, kui kõik osapooled suudavad saada aru, et kõige olulisem on üksteise toetamine ja mõistmine, mitte hukkamõist ja tagakirumine. Koolides on tööl väga head eksperdid ja nad on laste teenistuses, et luua parim keskkond, mis täna võimalik on. Selleks, et vanem saaks usaldada, peab kool olema avatud. Hea kommunikatsioon on kõige alus. Vanem peaks olema teadlik kõige olulisemast, mis koolis toimub veel enne, kui ta ise küsida jõuab. Liialt ei tasu üle koormata, aga ennatlik infojagamine hoiab ära hilisemad pretensioonid ja vaidlused. Seda näitasid viimased aastad Covidiga eriti. Infosulg ei meeldi kellelegi. Gümnaasiumiastmes on koostöö koduga mõnevõrra keerulisem küsimus. Muidugi tahaks koostööd teha ja tihedamini suhelda, aga teisalt üritame kasvatada noort ennastjuhtivaks ja vastutustundlikuks. Muutuste juhtimine koolis
Mõnikord on nii, et kollektiivis ei panda küll eraldi eesmärgina kirja, et tahame üht rutiinset kooliaastat, aga pärast keerulisi aegu on ellujäämiseks rahu vaja, nii et ühine kokkulepe aegajalt võiks see olla küll. Koolijuhi ülesanne on kaaluda, kui suur ja missugune on see järgmine muutus. Seda tuleb teha koos kolleegidega hästi ausas võtmes. See on vajalik selleks, et inimesed üldse kaasa tuleks.
Koolijuhtidest tihti luuakse seda eestvedaja ja eeskujuks olija kuvandit, aga toome siia kõrvale paralleelselt mõttemustrite mudija kuvandi. Juht peab suutma oma organisatsiooni mudida nii, et mõtteviis muutuks. Mida väiksem ja homogeensem rühm, seda lihtsam on muutusi ellu viia. Kaasatud ja jagatud juhtimine on vajalik, et ka suurema kollektiiviga saaks muutusi ellu viia. Jaga vastutust tiimijuhtide või mentorite näol. Ainult nii jõuad suures kollektiivis päriselt kõikide inimesteni. Iga uus asi tekitab kahtlusi. Tuleb anda oma inimestele aega, arutada läbi, kas ja miks see on hea mõte. Mõelda, kuidas saaks teha, mitte kas saaks teha – ka see on mõtteviisi küsimus. Tuleb päriselt ära kuulata, mida arvavad õpetajad ühest või teisest asjast. Ja kui nende argumendid on veenvad ja tugevad, siis juhina tunnistadki, et praegu pole see aeg ja võtadki selle ettepaneku tagasi. Ega koolijuhil ei ole ka alati kõige paremad ideed - ka selle tunnistamine on oluline oskus. Kui üldiselt peaksime koolis toimetama selliselt, et õpilane võib teha vigu, siis on oluline ka see, et õpetaja võib teha vigu ja siis muidugi võib ka koolijuht teha vigu – aga neid viimaseid ei tasu palju teha, sest need võivad teistele kalliks maksma minna. Aga üldiselt võiksime elada mõttega, et vigade tegemine on okei. See annab arengule palju juurde. 
Kuidas töökeskkond TASUTA atraktiivseks muuta?
Siia lõppu jagas Ain lugu ühest psühholoogist, kes kord ütles: „Need õpetajad, kes peavad vaheajal tööd tegema, käivad siin minu juures“. Igaüks saab teha sellest omad järeldused!
Vahepalaks mängisid koolijuhid haridusteemalist sõnaseletusmängu. Seletada oli muu hulgas tarvis sõnu nagu arenguvestlus, tööõnn, koolikultuur, õmblusteta õpiruum ja ennastjuhtiv õpilane. Seda kuulates saab mõnusalt ise ajusid ragistada ja nuputada, mida parasjagu seletatakse. Samas saab ka naerda nii, et nutad! Et seda siirast emotsiooni on keeruline kirjalikult edasi anda, siis toon välja mõned punktid, mis võiksid sind veenda seda osa ikkagi ise kuulama.
Klassijuhataja eile, täna ja homme
Tartu linnas on sel õppeaastal klassijuhataja aasta. See tähendab, et õppeaasta vältel on klassijuhatajatele erinevad pakkumised – koolitusampsud, meelelahutust ja tunnustust. Seepärast on oluline koolijuhtidega rääkida ka klassijuhatajatest.
Koolijuhid tõid välja, et klassijuhataja peab olema ennekõike inimlik. Ta peab oskama märgata probleemides suuremat pilti, aga samas pidada silmas detaile. Klassijuhataja on hooliv, seetõttu on see töö ka emotsionaalselt kurnav, sest keeruline on noori mitte südamesse võtta. Sa pead olema lapse jaoks see, kellele saab rääkida oma muredest ja rõõmudest ning pead suutma jõuda iga õpilaseni. Selle töö keerukust näitab asjaolu, et üheski seadusandlikus aktis ei ole sellest tööst juttu. See näitab, et riik ei ole suutnud ära defineerida klassijuhataja tööd. Me oleme kimbatusse jäänud defineerimise ja mõtestatuse osas. Seda tööd võetakse kui millegi lisaks tegemist. Et põhitööna annad oma ainetunde ja siis teed klassijuhataja tööd juurde. Järgmistes õppekavades ja muudes olulistes dokumentides võiks tegelikult seda tööd avada. Tahame või ei, koolidel on suur roll lisaks noore õpetamisele ka noore kasvatamises. Täna võiks vaadata klassijuhataja töö sisse – mis see on, mida me ootame ja tahame klassijuhatajalt. On aeg, et näeksime klassi juhatamist õpetaja tööga kaasneva normaalsusena. Juba õpetajakoolituses peaks rohkem õpetama seda, kuidas seda klassi ehk meeskonda juhtida, kuidas ennastjuhtivat ning vaimselt ja füüsiliselt tervet õpilast toetada. Küsimusele, mida koolijuht klassijuhatajalt ootab, vastavad koolijuhid, et täna ei ole enam kõige olulisem see, et kõik info oleks õigel ajal kohal ja käidaks reisidel. Klassijuhataja töö headust ei näita see, kuhu ta on ekskursioonile läinud vaid see, kuidas see klass rühmana toimib. Oluline on, et klass (sh klassijuhataja) toimiks ühtse meeskonnana, kus toetatakse üksteist ja ei lasta ühelgi noorel kraavi minna. Kõik õpilased peavad olema märgatud. Klassijuhataja töö on õpilasel pilk peal hoida ja vajadusel toetada. Muidugi tuleb tunnistada, et alati ei saa klassi toimivuse järgi hinnata klassijuhataja tööd. Mõnikord on klass keerulisem ja õpetaja on teinud ära tohutu töö, aga lõpptulemusena klass ei toimi. Siiski, selle tohutu töö tulemusena on noored päästetud kõige hullemast. Kui hakata üles lugema, mida üks klassijuhataja peab tegema, siis – nagu Köster „Kevade“ filmis ütleb - Issanda päike läheb enne looja, kui jõuame seda kõike üles lugeda. Investeerimine klassijuhatajasse annab meile tulevikus väga selge kokkuhoiu teistelt ametikohtadelt nagu sotsiaalpedagoog, psühholoog, õpilasnõustaja, karjäärispetsialist jne. Kutsume riiki ja üldsust üles mõtestama klassijuhataja ametit investeeringu vaatenurgast - see annab meile kindla oodatud tulu. Hetkel peame tegelema tagajärgedega, mida klassijuhataja saaks ennetada. Selle arutelu peale esitas saatejuht Signe intrigeeriva küsimuse, mis mind väga kõnetas. Ta küsis, kas kooli saaks tulla ainult klassijuhatajaks – kas siis üht või mitut klassi korraga juhtima. See kõnetas mind, kuna ka mina näen klassijuhataja töös suurt väärtust ja mulle on alati meeldinud klassijuhatamise osa õpetaja töös. Kui saaks, siis ma läheks kooli klassijuhatajaks tööle küll, mõtlesin! Aga mida koolijuhid arvasid? Üldjuhul nõustusid nad kõik, et tegelikult saaks. Võib-olla vajamegi eraldi tulevikuametit – klassijuhataja, tiimijuht, arengutreener vms. Meie ühiskond vajab neid koolis üha rohkem. Teisalt näevad koolijuhid, et ka aineõpetaja jaoks on oluline, et tal oleks klassijuhataja kogemus seal kõrval – see annab teistsuguse pildi. Koolijuhid tõdevad, et kõige keerulisemad vestlused on tihtipeale nende õpetajatega, kes ei ole olnud klassijuhatajad. Õpilaste tabamise tarkus tuleb klassijuhatamisega paremini kätte, kui ainult ainetunde andes. Teatavasti ei ole klassijuhataja kohale kunagi koolisiseselt suurt konkurentsi, nii et miks mitte luua eraldi ametikoht kellelegi, kes päriselt tahab seda tööd teha. See ei välista, et ka aineõpetajatele jätkuvalt seda kogemust anda ei saaks. Tööpõld siin klassijuhatamises on lai! 
Kokkuvõtteks
Vaatamata sellele, et meil on kõik hästi, ei pruugi see jääda niimoodi. Me peame mõtlema mitu aastat ette. Seepärast on kiiduväärt õpetajate palgatõus. Väga hea, et 23,9% tõstetakse järgmine aasta, aga sellele ei tohi pidama jääda. See peab olema 120% kõrgharidusega töötaja palgast. Mida kiiremini see ära tehakse, seda kindlam on õpetajatöö tulevik. Mõistlik palk on hädavajalik, et õpetaja saaks pühenduda oma tööle, mitte ei peaks vaheaegadel või õhtuti midagi juurde tegema. Ei tohiks tekkida seda, et kõik on nii kalliks läinud, et ei saa endale teatripiletit lubada.
Küsimus pole täna enam ainult palgas, vaid selles, kuidas koolis asju tehakse. Mismoodi me haridussüsteemi üleval hoiame ja pikas perspektiivis rahastame. Tegelikult meil ei olegi kuskilt võtta nii palju õpetajaid nagu meil vaja oleks, ükskõik kui palju me maksame. Eesti haridus ongi kõige parem. Me peame olema enda üle uhked. Inimesed teevad väga head ja missioonitundega tööd. Muidugi võime mõelda mis on meie järgmine plaan, aga minna nende inimestega luurele.. või ka haridust andma.. pole mingi probleem. Küsimuse peale, kas koolijuhid saavad väärilist palka, tuli juttu sellest, kuidas Tartu Koolijuhtide Ühenduse 30. juubeli puhul on koolijuhid tutvunud vanade dokumentidega. Neist kuvab, et on olnud aegu, kui koolijuht on saanud kolmekordset õpetajate miinimumi, täna on see ehk poolteist korda õpetajate palgast. Küsimus on, kas see on jätkusuutlik, kus need fookused olema peaksid ja kas see motiveerib õpetajaid kasvama juhiks? Juhtidel on alati olnud ja on ka edaspidi võimalus mõtted välja öelda. Juhi roll on mitte väsida rääkimisest. Kui väljaöeldud asjad kasvõi natukene mõttemustreid muudavad, siis oleme täitnud oma eesmärgi. See on ka üks põhjus, miks selline saatesari on väga oluline. See annab võimaluse jagada edulugusid ja põrumisi ning luua hea pinnas koostööks.
Saade lõpeb sellega, et iga koolijuht peab viie raamatu seast endale ühe kingituseks valima, aga selle saamiseks on vaja ka põhjendust.
Ain valib raamatu „Coaching'u harjumus“, sest peal on suurelt kirjas „räägi vähem, küsi rohkem„. Ainil nimelt tekib koguaeg see küsimus, et ega ta ei lähe eetrit täis rääkima jälle. Selle saate eetris läks sellega küll päris hästi, mulle tundub! Urmo leiab endale laualt kaks meeldivat raamatut. Valib „Ei ühtki einet üksi. Ja teisi nippe, et suhete loomise abil edu saavutada“, ilmestamaks KOOSõppimise ja KOOStegemise olulisust. Teist raamatut, „Radikaalne siirus“, lubab ta minna raamatupoodi ostma. Jüri tunnistab, et on kaksik – pidev kahtleja. Ta mõtleb tihti, kas see, mida teeb, on õige. Ega ta kellelegi haiget ei tee või ega keegi ei tunne end mahajäetuna. Ta valib raamatu „Juhi mõtteviis“ – kuidas iseennast, oma inimesi ja organisatsiooni erakordsete tulemusteni juhtida. Jüri loodab, et see aitab sel teekonnal natuke kaasa. Põnev on teada, et kui kord need raamatud loetud, küllap siis parimaid palasid ka teistega jagatakse! Sest jagamine on Tartu koolijuhil veres.
Nüüd, kus oled looga lõppu jõudnud, siis kuidas Sulle tundub - kas koostöö Tartu koolijuhtide vahel on müüt või tegelikkus? Kas see võiks olla üleriigiliselt võimalik? Ajame ju tegelikult ühte asja meie endi noorte jaoks - Eesti noorte jaoks.
Kutsume Sind üles kommenteerides kaasa rääkima ja oma mõtteid avama!  Raini Jõks on olnud Tartu Rakendusliku Kolledži (VOCO) direktor natuke üle kolme aasta. Sügisvaheajal toimunud Tartu haridusfestivalil rääkis ta sellest, mida ja kuidas VOCO-s tehakse. Varasemalt on Raini seitse aastat töötanud Tartu Vanglas ning seetõttu küsitakse temalt tihtipeale, mis on vangla ja haridusasutuse juhtimise vahe - ka sellele saad saate lõpus vastuse. 2022. aasta kevadel oli Raini haridusjuhtide praktikaprogrammi kaudu praktikal Pipedrive-s. Terve elu on ta töötanud avalikus sektoris, mistõttu oli tal põnev tajuda seda, kuidas ettevõtet juhitakse. Juhiks kasvamise teekonnal on Rainit toetanud üks nipp - ta on alati analüüsinud enda olemasolevat juhti ning võtnud kaasa need asjad, mida juht on teinud hästi ja õppinud selgeks, mis on see, mida kindlasti järgi teha ei tohi.
Tartu Rakenduslik Kolledž kui õppija asutus Täna õpib VOCO-s orienteeruvalt 3000 õpilast - see on pidevas muutuses. Eelmisel aastal oli õppijaid 3106. Selleks, et õppijad leiaks oma tee nendeni, on Tartu Rakenduslik Kolledž kaardistanud ära viis põhilist sihtgruppi, kelleni neil on vaja oma infoga jõuda - põhikooli lõpuklassid ja põhikooli õpetajad, gümnaasiumi lõpetajad, lapsevanemad ja täiskasvanud. Sel õppeaastal jäi avamata kuus õppegruppi, sest täiskasvanud õppijaid ei olnud piisavalt. Raini sõnul võib murekoht olla selles, et inimestel on iga sent praegu arvel ja nad ei saa endale töö kõrvalt õppimist lubada (st neil on vaja võimalikult palju käia tööl, et sissetulek säiliks). Võimalust arenguks näeb Raini ka suhtluses lapsevanematega. Kursusejuhatajad loomulikult hoiavad kontakti, aga kuna õpilased on 16+ vanuses, siis on seda oluliselt vähem vaja, kui näiteks põhikoolis. Ka täiskasvanud õppijat tuleb hoida. Nende jaoks on oluline, et õpe oleks paindlik ja huvitav. Sessioonõpe on vaid üks võimalus. Ja mingid tunnid peavad olema e-õppes - aga täielikult e-õppesse VOCO ühtki eriala viia ei plaani. Tartu Rakendusliku Kolledži töötajate jaoks on oluline, et õppija võtaks rohkem vastutust ja oleks ennastjuhtiv. VOCO-s on peaaegu kõikidele 1. kursustele määratud oma mentor, kes toetab õpilaste arengut. Suurim väljakutse on õpetada just neid erialasid, mida on tööturul vaja ja anda õppijale tulevikuks vajalikud oskused. Nad on loonud kaasaegse õpikeskkonna ja direktori sõnul on kõige olulisem, et kõigil oleks turvaline. Õpilased peavad olema rahul, õnnelikud ja edukad. Õpilaste arvamust küsitakse aina rohkem ja nende ettepanekutele ollakse avatud. Tartu Rakenduslik Kolledž kui tööandja 2020. aastal pälvis VOCO peresõbraliku tööandja hõbemärgise. Töötajate seas on tööstaaž 1-20 aastat. Direktor peab oluliseks, et oleks stabiilsus, aga aegajalt tuleks ka uusi inimesi juurde. Üldjuhul töökohtade täitmisega muret ei ole. VOCO-sse tahetakse tööle tulla - keerulisem on IT valdkonnas ja ka näiteks keevituseriala õpetajatega. Palju rõhku pannakse ühisüritustele. Näitena tõi Raini selle, kui spordijuht tegi ettepaneku 100 km matk teha - kogu kollektiiviga üritati kolleeg mõistusele tuua ning jõuti kompromissini, et igaüks valib distantsi ise ja lõpptulemusse panustatakse üheskoos. Ka Raini kõndis ümber Tartu (kui Sa veel ei tea, siis Tartule saab ringi peale teha 25 km kõnniga). Spordijuht aga võttis oma 100 km siiski ette ja tegi ka ära - vot nii sihikindlad inimesed on VOCO-s! Raini toob välja, et oluline on arendav töökeskkond ja see, et inimesed oleksid õnnelikud. Üks huvitav aspekt, mis Raini sõnul on võimalik tänu piisavalt suurele töötajaskonnale, on see, et õppeaastas on neil võimalik tagada kahele õpetajale vaba semester. Ka töö- ja pereelu ühildamine on au sees - nii on aeg-ajalt majas näha ringi jooksmas nii lapsi kui loomi.  Raini Jõks kui (kooli)juht Juhina peab Raini oluliseks valikuvabaduse andmist ning võimalust inimestel endil otsustada. Samuti tõdeb ta, et täna ootab töötaja paindlikkust (nt õpetaja võib soovi korral teha videotunde) ja head töökeskkonda. Ka maine kujundamisest ei saa ükski juht mööda vaadata. Juhina näeb Raini end kui eeskuju ja eestvedajat - väärtuspõhist käitujat. Tema sõnul ei saa üheski organisatsioonis olla topeltstandardeid - kõigile olgu võrdsed reeglid - mitte nii, et juht võib, aga töötaja ei või. Töötajatel on erinevad rollid, aga kõigil on ühised eesmärgid ja ennekõike ollakse ühtmoodi inimesed. Seejuures tuleb endale ka tunnistada, et juht ei pea kõike teadma, aga tal peab olema oskus kuulata neid töötajaid, kes teavad. Koosolekuid püüab ta mitte väga palju teha, sest see on väga kallis meetod (kui korrutad osalejate arvu koosolekule kuluva ajaga ja saad aimu kui palju tööaega just kulutasid..). Seega on nädalas täpselt kaks koosolekut - üks tugiteenuste meeskonnaga ja teine õppetööd puudutav. Tööle asudes sai Raini aru, et tema inimesed ootavad avatust ja selget infot. Seega alustati iganädalase infokirjaga ja tema uks on alati avatud. Kui varasemalt viis ta kord aastas arenguvestlusi läbi, siis Pipedrive-s praktikal olles muutis ta enda mõtteviisi - nähes, kuidas on võimalik iga töötajaga kord nädalas vestelda. Olgugi, et Raini tunnistab, et kõigiga iganädalaselt ei jõua, siis ta on arenemisfaasis ja vestlused on juba tihedamalt kui kord aastas. Ta tahaks ka rohkem majas ringi käia, aga ikka vajub liiga tihti oma kabinetti erinevate tööülesannete taha ära. Kuna Raini töötajad on jaotunud mitme maja vahel, siis peab ta väga oluliseks seda, et ka teise maja inimesed näeksid tema kohalolu, et ta ei jääks ühe maja keskseks. Ka iga osakonna (neid on seitse) koosolekule püüab ta vähemalt kord aastas jõuda, et töötajad saaksid oma küsimused talle otse esitada. Oma töötajaid tuleb igapäevaselt tunnustada. Aitäh, kiitus, aasta õpetaja ja aasta teo valimine jms - on oluline meeles pidada, et inimesed tahavad toetust ja kiitust saada. Üks soovitus juhilt-juhile? Kõige vääram asi juhtimises on eeldamine. Ole kindel, et Sinu sõnum jõudis kohale igaüheni! Ei saa nii, et teed käskkirja enne jaanipäeva valmis ja eeldad, et inimesed suvel loevad seda.
|
RSS Feed
