Tartu Rakenduslik Kolledž kui õppija asutus
Täna õpib VOCO-s orienteeruvalt 3000 õpilast - see on pidevas muutuses. Eelmisel aastal oli õppijaid 3106. 

Selleks, et õppijad leiaks oma tee nendeni, on Tartu Rakenduslik Kolledž kaardistanud ära viis põhilist sihtgruppi, kelleni neil on vaja oma infoga jõuda - põhikooli lõpuklassid ja põhikooli õpetajad, gümnaasiumi lõpetajad, lapsevanemad ja täiskasvanud. Sel õppeaastal jäi avamata kuus õppegruppi, sest täiskasvanud õppijaid ei olnud piisavalt. Raini sõnul võib murekoht olla selles, et inimestel on iga sent praegu arvel ja nad ei saa endale töö kõrvalt õppimist lubada (st neil on vaja võimalikult palju käia tööl, et sissetulek säiliks). 
Võimalust arenguks näeb Raini ka suhtluses lapsevanematega. Kursusejuhatajad loomulikult hoiavad kontakti, aga kuna õpilased on 16+ vanuses, siis on seda oluliselt vähem vaja, kui näiteks põhikoolis.

Ka täiskasvanud õppijat tuleb hoida. Nende jaoks on oluline, et õpe oleks paindlik ja huvitav. Sessioonõpe on vaid üks võimalus. Ja mingid tunnid peavad olema e-õppes - aga täielikult e-õppesse VOCO ühtki eriala viia ei plaani. 

Tartu Rakendusliku Kolledži töötajate jaoks on oluline, et õppija võtaks rohkem vastutust ja oleks ennastjuhtiv. VOCO-s on peaaegu kõikidele 1. kursustele määratud oma mentor, kes toetab õpilaste arengut. Suurim väljakutse on õpetada just neid erialasid, mida on tööturul vaja ja anda õppijale tulevikuks vajalikud oskused. Nad on loonud kaasaegse õpikeskkonna ja direktori sõnul on kõige olulisem, et kõigil oleks turvaline. Õpilased peavad olema rahul, õnnelikud ja edukad. Õpilaste arvamust küsitakse aina rohkem ja nende ettepanekutele ollakse avatud. 

Tartu Rakenduslik Kolledž kui tööandja
2020. aastal pälvis VOCO peresõbraliku tööandja hõbemärgise. Töötajate seas on tööstaaž 1-20 aastat. Direktor peab oluliseks, et oleks stabiilsus, aga aegajalt tuleks ka uusi inimesi juurde. Üldjuhul töökohtade täitmisega muret ei ole. VOCO-sse tahetakse tööle tulla - keerulisem on IT valdkonnas ja ka näiteks keevituseriala õpetajatega. 

Palju rõhku pannakse ühisüritustele. Näitena tõi Raini selle, kui spordijuht tegi ettepaneku 100 km matk teha - kogu kollektiiviga üritati kolleeg mõistusele tuua ning jõuti kompromissini, et igaüks valib distantsi ise ja lõpptulemusse panustatakse üheskoos. Ka Raini kõndis ümber Tartu (kui Sa veel ei tea, siis Tartule saab ringi peale teha 25 km kõnniga). Spordijuht aga võttis oma 100 km siiski ette ja tegi ka ära - vot nii sihikindlad inimesed on VOCO-s!

Raini toob välja, et oluline on arendav töökeskkond ja see, et inimesed oleksid õnnelikud. Üks huvitav aspekt, mis Raini sõnul on võimalik tänu piisavalt suurele töötajaskonnale, on see, et õppeaastas on neil võimalik tagada kahele õpetajale vaba semester. Ka töö- ja pereelu ühildamine on au sees - nii on aeg-ajalt majas näha ringi jooksmas nii lapsi kui loomi. ​

​Tere-tere, hea lugeja! Meil on hea meel, et oled jõudnud taskuhäälingu Õpime koos blogisse, kuhu püüame edaspidi koondada kirjalikud kokkuvõtted Signe ja Karini lindistatud saadetest. Seda tehes soovime anda laiemale hulgale võimaluse osa saada haridusmaastikul leiduvate inimeste inspireerivatest kogemustest ja omanäolistest lahendustest pedagoogika valdkonnas.

​Kaidy kirjeldab, et tema teekond õpetajaks saamisel sai alguse üsna ootamatult, sest tema enda plaanides sellist karjäärisuunda abituriendina üldse polnudki. Gümnaasiumis Rajaleidja karjäärinõustamisel osalemise läbi ilmnesid aga tema mitmed tugevused, mis andsid eelduse heaks õpetajaks saamisele ja nii see mõte tema peas idanema hakkas. Ristiema ja vanematega üheskoos arutledes sündis kindlustunne, et just haridus on valdkond, kuhu astuda. Ta pani oma panused enesekindlalt üksnes klassiõpetaja õppekavale ning sai edukalt sisse. Ka kooli tööle saamine tuli arvatust kiiremini kui tekkis ootamatu võimalus kandideerida Haabneeme Kooli abiõpetajaks juba esimese kursuse tudengina. Olles nüüdseks seal töötanud juba seitsmendat aastat, on Kaidy väga tänulik võimaluse üle alustada abiõpetajana, sest just see võimaldas tal saada osa väga paljudest väärtuslikest tundidest vaatlejana viisil, mida õpetajakoolituses päris nii intensiivsel moel üldiselt ei koge. Samuti tutvus ta kõrvalseisjana selle kooli kultuuri ja kommetega ning tundis end hiljem klassiõpetajana tööle asudes enesekindlamana ja rahulikumana, sest sulandumine oli toimunud järk-järgult. 

​Väljastpoolt kooli haridusmentori teenuste kasutamine on hetkel veel pigem uueks suunaks hariduses, nii et õpetaja, kes tunneb, et millegi vastu on hakanud trots tekkima või kellel lihtsalt kriibib südames soov hakata midagi teisiti tegema, peab sageli ise püüdma astuda oma mugavustsoonist välja. Mõnikord on selle juures abiks tõuge kaasõpetaja poolt. Kuna rahutus ja peas küpsev mõte, kuidas algõpetuses üheskoos asju palju ägedam teha oleks, ei andnud enam asu, utsitas Kaidy kolleege omavahel tihedamale koostööle. Sedasi sündis nende koolis klassijuhatajate koostöökoda. Esmaseks ajendiks oli tunne, et paralleelklassides õpetades oleks mõistlik ühiselt õppetegevusi või lõiminguid luua ja läbi viia. Seni toimetas iga õpetaja eraldiseisvalt ja omas rütmis. Ta tunnistab, et tema entusiasm ilmselt heidutas kolleege pisut, sest Kaidy enda nägemus veel täitunud ei ole, kuid kokku nad saama hakkasid ning materjale jagatakse omavahel juba aktiivsemalt kui varem. Samuti võttis Kaidy veidi omapoolset survet vähemaks ega külva enam kolleege kõikide oma lennukate ideedega korraga üle, lootes, et sammhaaval hakkavad nad siiski ühte jalga astuma. Koostöö sisulise poole pealt on Kaidyle silma jäänud tendents, et kogenud kolleegid kalduvad arvama, et neil pole noortele tulijatele midagi pakkuda. On mõistetav, et nad ei soovi palju kaasa rääkida rohkete õppemängude ja värvikirevate töölehtede vaimustuses kui neid enda klassiruumis on pigem tagasihoidlikumalt kasutatud, kuid need pole ainsad elemendid klassiruumis, millega õppetööd elavdada saaks. Nende pikaajalise kogemuse väärtus võib peituda kasvõi pisiasjades – näiteks erinevate liisusalmide kasutamine tundides, millega noorem generatsioon pole kokku puutunud, kuid mis annaksid õpilastele nutika viisi mõnda konkreetset teadmist meelde jätta. Olgem ausad – mitmekülgsus õppes on see, mis nii õpetajal kui õpilasel vaimu virgena aitab hoida ning seda saabki üheskoos luua. Koostöö ja kogemuste jagamine võiks olla võrreldav justkui taaskasutusega – ülesanne või tegevus, mis ühele võib tema enda praktikas tunduda juba igava võttena, võib teise jaoks olla suureks ahhaa-momendiks ja sütitajaks tuua sellega oma klassiruumi värskust. 

​Mänge või ideid mängudeks leiab Kaidy palju internetist, kus valik on lõputu, kuna matemaatika on n-ö universaalne ning mängud ei sõltu niivõrd palju sellest, mis keeles nad loodud on – numbrid on ikka samad. Mängude ettevalmistamine ise on tema jaoks kui lõõgastav loomeprotsess, mida nautida ning ühte algideed püüab ta kujundada mitmeti kasutatava põhjana, et kohandada seda mugavalt kõikide oma õpetatavate klasside erinevate teemade jaoks. See on suurepärane lahendus, mis säästab kokkuvõttes õpetaja aega ja energiat, andes sealjuures võimalikult paljudele õpilastele võimaluse kogeda tundides vaheldusena midagi lõbusat. Kõige selle juures ei ole takistuseks tõsiasi, et kõik vahendid tuleb tal soetada oma raha eest, sest pole kahju luua midagi sellist, mis lamineerimise järel kestab kaua ning mida saab järgnevatel aastatel üha uuesti ja uuesti kasutada. Mis puutub ajalisse ressurssi, mida õpetajal teatavasti ei ole rohkem kätte jagatud kui teistele inimestele, siis tuleb ettevalmistustöödeks sageli näpistada aega koduste õhtute arvelt ning teinekord ka pere ja sõprade abistavaid käsi kaasates. Samas on see olnud Kaidy teadlik valik ning tegevusena justkui nauditav hobi. Unistusena näeb Kaidy oma loomingut ka ühel või teisel viisil köidetuna, kuid kuidas jagada maailmaga võimalikult kompaktselt kogu seda pidevalt täienevat kraami, mida ta peamiselt kaustades ja karpides-kastides hoiustab, ei ole ta veel suutnud välja mõelda. Ja las jäädagi midagi ka tulevikuväljakutseks!

On tarvis teadvustada, et sotsiaalmeedias jagatav ei ole 24/7 kestev reaalsus, vaid üksnes hetk, mis õnnestus piisavalt hästi, et seda sooviti jagada. Sellest võiks leida innustust, mitte tunda end kehvasti kuvandi tõttu justkui jõuaksid kõik teised palju enam ja ägedamaid asju teha. Kehvemaid hetki lihtsalt ei olda aldis jagama ning kas tingimata peakski? ​

​Kaidy tundub oma töö juures pea kõiki tahke armastavat – kuidas muidu tõlgendada aeganõudva ettevalmistustöö nautimist kui omamoodi loominguprotsessi, mis ühel õpetajal tegelikult kunagi otsa ei lõpe. Mida kõrvaltvaatajad sageli ei mõista, on see, et õppetund ise on vaid jäämäe tipp, sest see, mida õpetaja selle tunni läbiviimiseks eelnevalt tegema peab, on kordi suuremat ajalist – aga sageli ka materiaalset ja vaimset – ressurssi nõudev. ​Sestap peaks õpetaja end rohkem väärtustama ja hoidma, julgema teha koostööd koormuse jagamiseks ja leidma tuge ning innustust nii kolleegide kui ka mõttekaaslaste seast laiemas ringis sotsiaalmeedia vahendusel. Hinnakem iseenda kogemusi kui väärtust, mida teistega jagada ning väestagem üksteist läbi koostöö ja edasiviiva tagasisidestamise!

​NB! Kui sul tekkis seda kirjatükki lugedes huvi haridusmentorluse sisu ja olemuse vastu, oled väga oodatud kuulama Õpime koos taskuhäälingu eelmist osa Triinu Pääsikuga. Tegu ei ole nimelt sedalaadi mentoritega, kes määratakse äsja kooli tööle tulnud alustavale õpetajale oma kolleegide seast. Pigem on tegu nõustamislaadse teenusega, mida Triinu ise kirjeldab põnevust tekitavalt näiteks järgnevalt: „Haridusmentor on õpetajate jaoks ja tema professionaalse arengu partneriks.“ Kuidas tema tööprotsess täpsemalt toimib ja mida see endas hõlmab, saab kuulata SIIT.