![]()
Saatesarja neljandas osas on külas Tartu Aleksander Puškini Kooli direktor Alina Braziulene. Taustalt on Alina füüsikaõpetaja, direktor sai temast aastal 2004. Tartu Aleksander Puškini Kool on põhikool, kus õpetatakse muukeelseid õpilasi eesti keeles. Sel õppeaastal õpib koolis lisaks umbes 200 ukraina last. Võib öelda, et peaaegu terve kool on hariduslike erivajadustega õpilased, sekka ka muid erivajadusi.
Teiseks külaliseks on Tartu Herbert Masingu kooli juht Siim Värv. Siim alustas Masingu koolis sotsiaalpedagoogina, jätkas arendusjuhina ja on täna direktori kohusetäitja. Mõnikord arvatakse, et Masingu on sotsiaalpedagoogilise kallakuga kool, kuhu lapsed satuvad käitumuslike eripärade tõttu. Suurem osa kooliõpilastest on siiski autistid ja emotsionaalse traumakogemusega lapsed. Peale nende veel suur hulk erinevate erivajadustega õpilasi. Need lapsed, kes 15 aastat tagasi Herbert Masingu koolis õppisid paigutatakse täna juba tavakoolidesse - erikooli tulevad juba uued ja põnevad lapsed.
Saates on külas ka Tartu Descartes’i Kooli sotsiaalpedagoog ja õppejuht Iiri Saar ning õppejuht Kaidi Menšikova. Tartu Descartes’i kooli õpilastest vajavad tuge umbes 40%. Annelinna piirkond, kus kool asub, on suures osas kakskeelsete ja muukeelsete perekondade elukohaks. Koolis õpib nii vene, leedu, ukraina kui ka süüria perekondade lapsi. Kaasava hariduse mõju igapäevaelule koolis
Oluline on aru saada, mida me kaasava hariduse all mõtleme. Kas see on õpilaste koolikohustus ehk et lapsed käivad koolis? Siin on kindlasti areng toimunud - lapsed on koolides ja spetsialistide vaateväljas. Kui mõtleme kõikide õpilaste võrdsele kaasamisele, siis siin on veel kasvuruumi. Olukord on keerukam kõigi õpetajate jaoks. Mõttemallide ja hoiakute suunal on viimase kümne aasta jooksul kindlasti muutusi toimunud. Tavakool ja sealne õpetaja tuleb aina enam olukorraga toime. Kui varasemalt oli kogu kooli peale üks erivajadustega õpilaste klass, siis täna on üks eraldi klass juba peaaegu iga lennu kohta. Lisaks sellele on üksikud erivajadustega õpilased igas klassis.
Kaasavas hariduses mõtleme alatasa laste kaasamisele, aga välja on jäänud õpetajate ja lastevanemate kaasamine, nende toetamine ja koolitamine. Tegelikult on tugispetsialisti ülesanne lisaks õpilastele ka kolleege toetada. Tavakoolis on palju õpetajaid, kes tahavad ja soovivad aidata, aga 24 lapsega klassis, kolme erineva taseme ja mitmete eripäradega ongi see väga keeruline. Õpetajad tunnevad kõige suuremat enesetäienduse vajadust kaasava hariduse valdkonnas.
Koolidesse on tulnud tugipersonali juurde – väikeklassi ja üks-ühele õpetajad, eripedagoogid ning abiõpetajad. Me ei saa unustada, et kui õpetaja on tulnud tööle 15 aastat tagasi, ei ole ta saanud eri- ega sotsiaalpedagoogilist ettevalmistust. Erikoolis on selles mõttes kindlasti lihtsam, et sealsed õpetajad on teinud teadliku valiku just erivajadustega õpilastega töötada. Tavakoolis sõltub nüüd kõik õpetaja isiklikust valmisolekust ja juhi oskusest märgata, kuidas õpetajat toetada. Mõnel juhul on õpetajad oma aines nii kinni, et neil on keeruline õpetamist diferentseerida õpilase eripärale vastavalt. Tugispetsialistide hulk võib olla kasvanud, aga klassiruumis ei ole tugispetsialist, vaid seesama õpetaja on see, kes peab seal hakkama saama.
Ka koolitusi pakutakse palju – kriisid on toonud kaasa selle, et enam ei pea sõitma Ameerikasse, vaid saad välismaisel koolitusel osaleda veebi teel. Kõige suurem kitsaskoht on aga ajaressurss. Isegi kui koolitusel käiakse, siis aega uusi teadmisi mõtestada, kolleegiga arutada, katsetada, katsetuses läbi kukkuda ja järeldusi teha lihtsalt ei ole. Kui koguaeg on tiksuv kriis, alati on midagi õhus – õpetaja diferentseerib oma õpet neljas-viies suunas, siis see tähendab õpetaja tõhusat ettevalmistust ja suurt ajakulu, mis on sellele eelnenud. Kuidas aidata õpetajat?
Koolijuht saab kuulata, toetada ja mitte süüdistada. Oleme selles olukorras kõik koos ja arutame ning oleme paindlikud – kui vaja, teeme muudatusi plaanides. Teadmine ja hoiak, et saab ka teistmoodi, on oluline koolis üleval hoida. Õpetaja ei peaks kunagi tundma, et tema ei saa hakkama - et just tema ei oska. Hästi oluline on, et õpetaja saaks aru, et ta pole üksi. Regulaarsed kovisioonid näitavad õpetajale, et ainult temal ei ole raske ühe või teise õpilasega, vaid ka kolleegidel on.
Oma kolleegidelt on kõige parem õppida, sest meil on samad lapsed, sama klassikoosseis.
Saame arutada, milliseid nippe keegi on konkreetse õpilasega kasutanud. On oluline, et õpetaja näeks, et ka teistel on raske ja oleks valmis koostöös mõtlema, kuidas nüüd edasi – kuidas koos hakkama saada?
Puškini koolis õpetatakse sihtkeeles, mis tähendab, et ükski õpetaja pole ainult aineõpetaja. Kasutatakse LAK õppe metoodikat - iga õpetaja hoiab fookust „aine – keel – õpioskus“ paralleelselt. Kõik kolm on võrdselt olulised ja väärtuslikud. Kui õpetaja sellega ei arvesta, siis õppetöö ei toimi. Erivajadustega laste puhul soovitavad tugispetsialistid lastel õppida emakeeles, sest erivajadusega õpilane kaotab fookuse, kui kõlab ainult eesti keel. Ka omavahel eelistavad õpilased rääkida emakeeles. Aga tegelikult on ka neil vaja osata eesti keelt, et ühiskonnas hakkama saada. Me peame ka neile õpetama eesti keelt, mis on väga suur väljakutse. Lisaks keelele on kultuurilised põrkumised ja seal sees veel siis ka muud erivajadused. Täna on meie hariduses palju autistlikke lapsi, kelle esimene keel on üldsegi inglise keel. Eesti keeles ei pruugi nad füüsikas aru saada, aga inglise keeles on tulemused suurepärased. Mõnikord tekib tahtmine perele soovitada kolimist, et lapse intellektuaalset potentsiaali rakendada. Masingu kooli uueks väljakutseks on esimesse klassi astuvad autistlikud lapsed, kellel pole kõne arenenud. See tähendab, et õppimist alustatakse hoopis piltidest, mitte verbaalsest kõnest. Ilus mõelda, et õpetame riikliku õppekava järgi, aga kui kõne ja keelt ei ole, siis kuigi kaugele me ei jõua. Kaasava hariduse üks tagasilööke on erivajaduse müstifitseerimine.
Need lapsed on alati olemas olnud - lihtsalt täna me teame selle kohta rohkem. Keeruliseks teeb asja bürokraatiamasin, mis ütleb täpselt ette – eritugi, tõhustatud tugi, 1x psühholoogi, 3x psühholoogi jne. Lihtne see pole! Õpetaja on väsinud, sest ajutist on väga palju. Pandeemia ajal süvenes see veelgi – koguaeg oli miski ajutine. Etteaimatavus on õpetaja ja õpilase – iga inimese – jaoks väga oluline. Kõike on lihtsam üle elada, kui me teame, et see lõpeb ära või tuleb uus samm ja millal see tuleb. Inimene vajab kindlust ja teadmist, et kuskil on piir, kus miski lõpeb ja algab uus - loodetavasti ka parem. Tänane olukord koolides ukraina peredega ei ole etteaimatavuse ja paindlikkuse osas sugugi lihtsam. Pered, kes teavad, et jäävad Eestisse, on motiveeritud haridust omandama ja keelt õppima. Need, kes ootavad, et võimalikult ruttu saaks koju, ei ole motiveeritud meie õppekava järgi õppima ega keelt omandama. Praegu võivad nad arvata, et lähevad tagasi, aga kahe aasta pärast selgub, et jäävad ikka siia - mis siis saab, kui pole vahepeal haridust omandanud?
Õpetaja saab teha ja tahaks uskuda, et teebki parima, mida selles hetkes saab, vastavalt oma teadmistele ja oskustele. Kui kõik õpetajad selle mõtteviisi omandaks, siis oleks maailm juba ideaalile suure sammu võrra lähemal. Õpetajal tuleb iseennastki rohkem usaldada. Käitumine on alati kommunikatsiooniakt – kui ainult oleks õpetajana aega süveneda ja mõtiskleda, et mis see õpilane tegelikult öelda tahab, siis oleks see tõeline õpilust uurida ja avastada ka kaasava hariduse kontekstis. Lapsevanemate ja ühiskonna hoiak kaasava hariduse suhtes
Lapsevanemate teadlikkus on ajaga kindlasti tõusnud. Varasemalt oli keeruline lapsevanemaga kokku leppida väikeklassi või individuaalse õppekava (IÕK) osas. Täna vanem näeb, et õppija arengule on see kasulik. Muidugi on vanemaid, kes on eitusfaasis ja süüdistavad õpetajat või kaasõpilasi.
Ühiskonnana oleme kindlasti tolerantsemaks muutunud. Keegi teineteisele näpuga ei näita, et näe, see õpib väikeklassis. Seda, et lapsevanem arvab, et tema lapse klassis ei peaks erivajadusega lapsi käima, juhtub isegi erikoolis. Igaüks näeb ikka asju oma mätta otsast. Viimase paarikümne aasta jooksul on kool kindlasti tulnud lapsevanemale lähemale. Suhtlus käib võrdsemal tasandil ja hierarhiline suhtlus on vähenenud. Kinnitades vanemale, et tema on endiselt oma lapse parim ekspert, saame rahu majja tagasi. Kommunikatsioon peab olema üksteise suhtes austav ja lugupidav - lapsevanem peab olema kaasatud, kui küsimus on tema lapses. Kui lapsevanem usaldab kooli ja näeb, et tahetakse parimat, siis on lapsevanem valmis ka kaasa tulema - isegi kui on sisemine trots, lein ja eitamise faas. Selgitustööl ja avatud kommunikatsioonil sellest, kuidas meie õpilastel läheb ka väikeklassis, on kindlasti oluline roll selles arengus. Selliseid vanemaid, kellega jäämegi eriarvamusele, on alati. On vanemaid, kes ei soovi lapsele tuge ja keelduvad kooli ettepanekutest – selliste juhtumitega oleme paar aastat hiljem paraku veel suuremas hädas. Täiesti eraldi olukord on andekate õpilastega. Andekad lapsed on õpetajale samasugune või veel suurem väljakutse. Tartus on suurepärane võimalus osaleda Teaduskooli kursustel ja erinevate asutuste aktiivõppeprogrammides, mis toetavad andeka lapse arengut. Võib juhtuda, et vanem näeb, et laps on geenius, aga õpetaja seda ei märka klassikollektiivis, siis lahendatakse olukord läbi õpetaja-lapsevanema-juhtkonna selgitustöö. Lisaks on meil lapsi, kes on saanud tõhustatud õpet andekuse suunal ja samal ajal on muu erivajadusega. See on paindlikkuse ja õpetaja hoiaku küsimus – koolimeeskonna valmisolek luua individuaalseid õppekavu ja “pitsilisi” tunniplaane. Kui õpilane on väga andekas, siis tihtipeale ta leiab ise ka endale väljundi. See õpilane tahab väga tegeleda selle teemaga, mis teda kõnetab. Kool saab aidata rahaliselt, kui perel ei ole seda võimalust, et õpilane saaks süvitsi õppida kuskil mujal asutuses (huvikool, mäluasutus vms). Näiteks autismispektriga lapsed on mõnes aines väga andekad – nad ei tööta võibolla isegi tunnis kaasa, aga kõik tööd teeb suurepäraselt. Ehk siis meile tundub, et ta magab, aga tegelikult kuulab ja haarab linnulennult. Samal ajal ei taha ta osaleda paljudes teistes ainetes, sest teda ei kõneta. Mõnikord oled andekas ja sul on autism ka, mitte autismiga ei käi alati kaasas andekus.
Meie koolis käis autistist andekas joonistaja. Kui õpetaja pakkus, et võiks kunstnikuks hakata, ütles õpilane seepeale, et seda ta juba oskab ja läks postiljoniks. Kindlasti läheb meil mitmeid Beethoveneid kaotsi. Mõnikord võib õpilane arvutada peast imekiiresti nagu kalkulaator, aga kui tuleb teha valik, kas oskab peast arvutada või seob kingapaelu ja oskab võileiba teha, siis iseseisvaks eluks valmisolekus on see teine pool olulisem.
Paindlikud kokkulepped on võimalikud - peaasi, et andekus ei jääks kängu sellepärast, et õpetaja peab viiel erineval tasemel klassis õpetama. Igas koolis ollakse paindlikud ja päris palju paindlikud. Kus on see piir? Oleme paindlikud – kas lubada üldse mitte osaleda või osaliselt mitte osaleda? Keegi ei oska vist öelda, kui palju mingeid piire või raame peab olema. Ka andekas õpilane peab osalema koolielus, tegema koostööd teiste õpilastega. Mida tähendab vähendatud õpitulemus? Kui palju vähendada? Need on keerulised küsimused. Need küsimused vajavad individuaalset lähenemist ja kokkuleppeid. Tahaks väga andekaid toetada, aga ühel hetkel tuleb ette tunniplaan, õpetajate koormus ja raha. Me oleme ära kaardistanud, kui palju on meil erivajadusega lapsi ja selgelt vaatame enamasti nende poole, kes vajavad lisatuge, mitte neid, kes on andekad. Jah, toetame ka andekaid, aga ühel hetkel peame otsustama rahaliselt, kas toetame “miinust” või “plussi”. Ja siis pakume andekale iseseisvat tuge – jagame lisamaterjali. Siin hakkab palju mängima õpilase motivatsioon ja ennastjuhtivus – kas ta panustab ise või ütleb, et “ah, ma siis ootan teised järele” ja tegelikult ei arene ise edasi. Ma pole kindel, et üks tavakool on võimeline iga lapse jaoks aineid nii lõimima, et kõik põhineks õpilast kõnetaval teemal. Näiteks õpilast, kellele meeldivad rongid nii väga, et tegelekski ainult selle temaatikaga, õpetada matemaatikas, eesti keeles ja teistes ainetes nii, et kõik on seotud rongi temaatikaga. Kuigi üht last läbi nende huvi õpetada oleks tõeline rõõm! See omakorda toob meid koolirõõmu juurde. Põhiharidus on kohustuslik ja töö koolirõõmu tekitamise ja hoidmise nimel pole üldse lihtne. Praegused vanemad ja vanavanemad on paljud koolitraumaga ja kaasamine ei ole olnud nende ajal teemaks. Kooliga käis kaasas käsk, kohustus, raam ja piir. Kui tänased lapsed kasvavad suureks, äkki siis saame rääkida koolirõõmust päriselt – täna on see rohkem sõnakõlks. Kas koolirõõm tuleb siis, kui õpetaja on rõõmus ehk kui õpetaja naudib koolis töötamist? Äkki hoopis siis kui koolijuht on rõõmus? Kool on koht, kus lapsed käivad. Neile on see kohustus, õpetajale see ei ole kohustus. Kool on ennekõike lapse jaoks. Laste jaoks töötavad õpetajad, õpetajate jaoks on koolis tugispetsialistid ja nende kõigi jaoks on kooli juhtkond. On olnud juhuseid, kus õpetaja koolirõõm tuleb laste arvelt ja ka vastupidi. Me vajame siin tasakaalu, et ei oleks tunnet, et ühel on ainult õigused ja teisel kohustused. On see siis koolikohustus, kohustus töötada ühe või teise lapsega, kaasamiskohustus vms. Kuidas jõuda selleni, et see oleks võimalus, uus normaalsus? Küllap oleks siis ka rohkem rõõmu! Niikaua kui kaasav haridus või mis iganes asi on kohustuslik, siis iga kohustusega käib kaasas terve hulk negatiivseid emotsioone.
Kui me räägime kaasavast haridusest, siis see peab olema mitmel suunal – õpilane, lapsevanem, õpetajad. Lisaks peavad olema kaasatud ka ametnikud, sest käsulaudu ülevalt alla anda, olemata kunagi koolis töötanud, reaalselt võimalik ei ole. Siis me müttame kõik segaduses. Nii koolijuhid kui ka ministeeriumi ametnikud võiks koolitundides osaleda, et näha, mis päriselt toimub.
Ennetustööga võiks alati rohkem tegeleda
Küll oleks hea, kui kunagi ei peaks tulekahjusid kustutama, aga päris nii tõesti ei saa. Tartus on erinevaid meetmeid – õpiringid koolides, erinevad programmid, mis toetavad – Verge metoodika, Kiusamisvaba kool, hooliva klassi programm jne.
Sotsiaalpedagoogil on abivajajaid hulga, lihtsalt tundi vaatlema enam ei jõua. Selgitavat sisendit saab anda õpetajate kaudu ja õpetajaid nõustada veel jõuab. Suurem ennetustöö käibki läbi õpetaja - tema on esimene, kes märkab ja kutsub spetsialistid tundi vaatlema. Siit saab juba edasi arutada, kas on vaja mingeid sekkumisi. Füüsiline keskkond on oluline
Kuulaja küsib: kas meie koolimajad on valmis selleks, et loome väikeklasse või peaksime uusi maju disainima vastavalt sellele, et olekski võimalik kõiki kaasata? Mille peale peaks mõtlema?
Tartu Aleksander Puškini Koolis oli ümberehitus 2007. aastal. Sel hetkel sai 4. korrusel väljaehitatud kuni 18 õpilase jaoks ruumid - need on praegu kasutuses väikeklassidel. Ruumidega on täna probleeme, sest õpilasi on palju ja tugispetsialistidelgi ei ole ruume, kus oma tööd teha. Füüsiline ruum kindlasti aitab toetada õppijate eripärasid ja selle arendamisele tuleb mõelda. Iga Herbert Masingu kooli arutelu lõpeb sellega, et uut maja oleks vaja. Praegune on ümberehitatud vanast ühiselamust. Ehitati 150 lapse jaoks maja, kus täna õpib 300 last kahes vahetuses. Ruumide (ümber)ehitus on Masingu meeskonna supervõime – ühe vaheseina ehitamine on kahtlemata soodsam kui uue maja ehitus ja alati mõeldakse üheskoos, kuidas saaks füüsilist keskkonda olemasolevate vahenditega veel paremaks muuta. Kui õpetaja teab, mis ta tahab, siis saab edasi mõelda, mida on füüsiliselt võimalik selleks ära teha. Descartes’i Kool tunneb samuti kõige rohkem puudust uuest koolimajast. Sinna kooli ei pääse täna sisse isegi ratastoolis õpilane või kui pääseb, siis peab ta õppima garderoobis. Tegelikult on mõneti tore, et see niimoodi venib, sest siis ongi võimalus meeskonnal disainida uut maja juba tulevikku vaadates. Praegu on läinud väikeklassidena käiku õpetajate ruumid. Kasutatakse seda, mis täna on, samal ajal lootes, et peagi valmib uus koolimaja, kuhu on planeeritud nii üks-ühele klassid kui ka väikeklasside ruumid. Koolid vajavad võimalust rohkem tsoneerida – et oleks vaiksemaid ja väiksemaid ruume teiste suuremate seas. Ka õpetajad vajavad oma ruumi – õpetajate tuba ja vaiksemad ruumid töö tegemiseks. Suurt avatud õpiruumi ei toeta vist varsti enam keegi, sest tänane olukord koolis on tekitanud uued vajadused. Head praktikad Tartu koolides
Tartu suurim väärtus on endiselt tihe koostöö ka juhtkondade tasandil. Tartu koolivõrk on juhtide tasandil ja õpetajate aineühenduste kaudu hoitud.Nii õppejuhid kui ka direktorid saavad regulaarselt kokku – seda nii koos kui eraldi. Tahetakse koostööd teha ja isegi kui keegi ei taha, siis ta teeb seepärast, et teised ju teevad. Meil on ühine inforuum ja isegi kui mõni kaasa ei räägi, siis passiivse info saab ta vähemalt. Ja kui juba juht on pidevalt õppimises sees, siis on raske koolil lasta paigal seista. Tartus on piisavalt palju inimesi, kellelt saada tuge ja piisavalt vähe inimesi, et jõuaks ise tuge pakkuda.
Tartu Herbert Masingu Koolis toimus üks elu lihtsustav suur muutus – kõikidele klassidele loodi koduklassid, et igal õpilasel oleks oma turvaline koht. Alguses oli see õpetajatele loomulikult ebamugav vedada oma töövahendeid ühest klassist teise, aga kui selgus, et see muudatus tõi kaasa oluliselt rahulikumad õpilased klassiruumis, siis nõustusid ka õpetajad, et see oli väga hea mõte. Tartu Aleksander Puškini Koolis võeti vastu ühine otsus, et õpetaja on õpilasele ja kodule eeskujuks. See tähendab, koolikeskkonnas räägitakse omavahel eesti keeles, olenemata sellest, et enamus õpetajaid ei ole eestlased. Tartu Descartes’i Koolis on loodud juurde väikeklasse, aga need ei ole lõplikult n-ö „lukus“. Õpilasel on läbi õppeaasta võimalik liikuda osaliselt või täies mahus väikeklassist suurde klassi või vastupidi. See otsus tõi positiivseid muutusi ka suhtluses lapsevanematega – nõusolek väikeklassi suunamiseks tuleb kergemini, kuna lapsevanem näeb, et see pole lõplik ja see aitab praegusel hetkel õpilase arengut vastavalt tema vajadustele toetada. Suureks abiks on olnud see, et Tartus on erikoolide juures kompetentsikeskused. Kui tavakooli on suunatud erivajadusega laps, on tavakooli õpetajal võimalus saada erikooli spetsialistidelt nõu, kuidas selle õpilasega paremini toime tulla. Ka see teadmine, et erikoolis on ka keeruline, on tegelikult julgustav. Erikoolis kolistatakse samamoodi mööda ämbreid. Neil on see igapäevane, mistõttu sealsed õpetajad ja spetsialistid saavad muudkui proovida ja katsetada erinevaid võtteid. Ja kui saadakse kinnitust, et miski suurem osa kordadel töötab, siis on lootust, et sama tehnika töötab ka tavakoolis. Siia lõppu võiks jagada ühe konkreetse juhtumi lahenduse. Tihtipeale, kui klassis on segajad, siis esmalt reageeritakse vastu ja teiseks tahaks eemaldada selle segaja. Tartu Descartes’i koolis on kokkulepitud süsteem, kellele õpetaja saab helistada ja kelle kutsuda appi. Sellisel juhul tuleb segaja juurde teine täiskasvanu ja õpetaja läheb hoopis ise ülejäänud klassiga mujale. Samal ajal saab üks-ühele olles see õpilane, kes segas, jagada emotsiooni - võibolla ka vähesel määral õppetööd teha. Käitumisprobleemid vähenesid, sest aja jooksul sai õpilane aru, et publik läheb ära ja mõistis, et taoline käivitamine ei käivita kedagi - kõik toimub süsteemselt, rahulikult ja emotsioonita. Koolijuhi raamatuklubi
Igas saates saavad koolijuhid endale valida raamatud, et alati püsida õppimise voos ja toetada nii ennast kui ka oma meeskonda.
Iiri valib Jaan aru raamatu „Loovusest ja logelemisest“, kuna lisaks loovale sotsiaalpedagoogi ametile on ta ka õpetaja, kes kasutab loovlahendusi nii näiteringis kui inimeseõpetuse tunnis. Ta usub, et selle raamatu läbitöötamine toob kindlasti kasu igal alal. Alina valib Adam Granti raamatu „Järelemõtlemise kunst. Kõhklemise ja eksimise üllatav jõud“. Ta usub, et just eksimustest me õpime ja kindlasti on seda raamatut huvitav lugeda ning edaspidi veel rohkem eksimise üle rõõmu tunda. Kaidi valik langes seekord Carol S. Dweck raamatule „Mõtteviis“. Kaidile meeldib enda sõnul vaielda ja poriseda - ka lastega tundides. Talle jäi raamatut sirvides kohe silma lause „autor teeb selgeks, miks laste intelligentsuse ja võimekuse kiitmine ei aita kaasa nende enesehinnangu tõusule ega vii saavutusteni, vaid võib hoopis edu saavutamist takistada“ ja sellele tahaks ta kohe vastu vaielda. Tahaks kohe teada, mida kõike ta on valesti teinud, kui õpilasi tundides kiidab. Aga võibolla see on siin raamatus hoopis teises võtmes, tõdeb Kaidi. Siim valis endale kingiks Jo Boaleri raamatu „Piirideta mõistus“. Viimasel ajal on ajuteemad jälle aktuaalseks muutunud ja põnev on mõtiskleda, et mis on ratsionaalne ja mis mitte. Teda huvitab, et mis siin raamatus siis selle kohta täpsemalt kirjas on.
0 Comments
![]() Tänases ühiskonnas näeme üha rohkem kerkimas põnevaid koole, mis paistavad silma millegi erilise poolest. Oled Sa õpetajana kunagi mõelnud, et Sinu kolleegideks võiksid olla loomad? Või lapsevanemana julgenud arvata, et koerad-kassid koolitunnis väärtuslikeks osalisteks võiksid olla? Üheks selliseks kooliks, mis igapäevaselt erinevaid loomi õppetegevusse kaasab, on Tartu Erakooli kõige värskem haru SädeTERA. Oma kooli on saatesse tulnud tutvustama direktor Kersti Kaplinski ning õppejuht ja klassiõpetaja Katriin Mägi. Mõlemad räägivad nende tegemistest ja kooli olemusest siira innu ja usuga, et nad ajavad õiget asja. Kersti on kindel, et see mudel, mille järgi nad oma koolis toimetavad, jääb ilmselt Eesti jaoks väikeseks ning nõuab suuremat kõlapinda ka mujal. Olles saate lõpuni kuulanud, hakkan ka ise seda üha rohkem uskuma. Vanemana, kelle laps juba üsna pea kooliteed sammuma hakkab, paneb nende väärtuste kuulamine unistama küll. Mis kool see SädeTERA siis õigupoolest on? Kersti ja Katriin tutvustavad seda kui mikrokooli – väike, paindlik, vähe lapsi ja õpetajaid. Metafoorina justkui väike paat, mille suunda on lihtne muuta. Neil on väga kerge katsetada erinevaid meetodeid ja lähenemisi, sealjuures saavad tihedalt otsuste osas kaasa rääkida ka vanemad. Kool on tegevuses olnud pea kolm aastat ning hetkel õpib seal seega veel vaid kolme klassikomplekti jagu lapsi. Klassides on õpilasi viiest kümneni ning ka tulevikus ei soovita lasta klasse liiga suureks – maksimumpiir võiks jääda 15 õpilase juurde, ideaal olekski ilmselt 10-12 piirimail. See tagab, et iga õpilasega jõutakse päriselt tegeleda. Täiskasvanuid, kes lastega kokku puutuvad, on hetkel kaheksa. Mitmed neist töötavad ka teistes koolides. Täiskohaga on neil tööl ainult klassiõpetajad ning projektõppe õpetaja. Ka koolijuht jagab end kahe kooli vahel. Võiks arvata, et see on veel eriti keeruline ülesanne, kuid kuna fookus on nii SädeTERAl kui ka Peedu koolil sama, siis saab väga hästi ka nii hakkama. Veel enam – kahe koolipere vahel ollakse väga koostöised, rikastades nii kolleegide kui ka õpilaste suhtlusringi ning jagades omavahel erinevaid ressursse. Väärtuslik on ka üksteiselt õppimine ja parimate praktikate jagamine. Ühised on kahel koolil veel õppekäikudel käimised ning mitmete traditsioonide ja ürituste koos pidamine. Näiteks Volbripäeva pidustusteks kogunevad kõik üheskoos Peedul looduse rüppe. Loomad kolleegideksKui traditsiooniliselt kuuluvad koolipere hulka õpetajad, lapsevanemad ja õpilased, siis SädeTERAs ja ka Peedu koolis lisanduvad nimekirja ka loomad. Näiteks on neil eri liiki koeri, teod, raagritsikad ja kass. Peedu kooli loomade seas on veel küülikud, kanad, kalkunid, lambad, jäärad ja neli poni. Kusjuures loomade eest hoolitsevad lapsed ise. Kahe kooli vahe on selles, et kui SädeTERAs on loomad siseruumides ning neid kaasatakse õppetegevustesse, siis Peedul on loomad õues ning sisustavad pigem vahetundide aega. Loomad ei ole aga kooli omand, vaid on tulnud kaasa õpetajatega. Põhjuseks on tõsiasi, et kui kool sooviks kasvatada loomi, peaks ta suutma tagada kõikide loomaaedadele ette kirjutatud reeglite täitmise. Seda oleks aga kooli haldamise kõrvalt liiga palju oodata. Nii tuleb lihtsalt leida õpetajad, kes loomi armastavad ja neid peavad, ning nendega kokkuleppele jõuda. Kool saab tegevust toetada näiteks ürituste läbiviimisega, mille tulu läheb loomadele söögi ja muu tarviliku ostmiseks. Karin: „Ehk siis SädeTERAsse või Peedu kooli kandideerimiseks peate te ette näitama kõigepealt oma loomad?“ 😊 Koeri on õppetöös ennegi nähtud – endale tulevad silme ette esmajoones lugemiskoerad algklassi lastega toimetamas. Kui aga mõelda, kuidas just raagritsikad saavad aktiivselt õppetöö osaks olla, siis vahva näitena toob Katriin välja seose koostöö õpetamisega – raagritsikad võtavad ohtu tunnetades kõik sama poosi ning neid vaadeldes saab lastega arutleda selle üle, kuidas nad üksteist hoia(ta)vad ja koostööd teevad. Kõik sedalaadi hetked, mida saab leidlikult mõeldes väärtuskasvatuses ära kasutada, on kooli keskkonnas hindamatud, sest lisaks üldpädevuste õpetamisele on inimeseks kasvatamine oluline ülesanne. Kersti: „Ma leiangi, et kooli üks väga suur eesmärk on see, et inimene, kes meie juurest lahkub, tunneb ennast, teab oma tugevusi, teab, milleks ta võimeline on ja oskab õppida.“ Uuringud on näidanud, et enim saavad loomadega lävimisest kasu näiteks ATH diagnoosiga lapsed, kuid tegelikult on kõikidele lastele vaja loomadelt saadavat turvatunnet ja nendega toimetamise kogemust. Seetõttu ei ole SädeTERA limiteerinud diagnooside põhiselt kellegi sisseastumist. Seal käivad täiesti tavalised lapsed, kellele loomad pakuvad turvalist ruumi, distsipliini ja mõnusat keskkonda. Viimase loomine on koolis väga oluline. Lärmi ja infoküllust on maailmas nii palju ja üha raskem on keskenduda. Peab oskama väga hästi selekteerida, mida endale ligi lasta. Koos loomaga on lihtsam õppida, kuidas oma valikuid teha. Loomad aitavad rahuneda ja keskendumis- ning empaatiavõimet parandada. Uuringutest on selgunud, et kui panna oma käsi looma peale, hakkab meie keha tootma õnnehormooni. Nii on võimalik maandada ärevust loomaga koos olles. On uuritud ka seda, kuidas õpetajad ise end tunnevad, kui õppetöösse on kaasatud loomi ning tulemused on olnud sarnased lastele – õpetajad on klassi ees rahulikumad ja tunnevad end paremini. Loomade kaasamine õppetöös sai suuresti alguse õpetajate endi huvist ja ahhaa-momendist, et oma looma saaks ju tööle kaasa võtta. Katriin on alati armastanud koeri ning koeraomanikuks olemisest järgmise sammuna läks ta õppima, kuidas looma õppeprotsessi kaasata. Tema alustas oma koeraga katsetusi koduõppe vormis, kus head tulemused olid kiired tulema. Ta nägi, kuidas loom aitas väga äreval lapsel ennast mugavamalt tunda ning end kiiremini avada. Nüüdseks on tema koerast saanud SädeTERA koolipere liige ning lapsed jumaldavad nii teda kui ka teisi loomadest seltsilisi. Seni on meie haridusmaastikul levinum lemmiklooma päevade läbiviimine või aeg-ajalt teraapiakoerte külaskäigud koolidesse, kuid keegi pole justkui tulnudki selle peale, et astuda samm edasi ja kaasata loomi süsteemselt igapäevaõppesse. Samas päris uudne asi see maailma mastaabis ei ole – USAs on loodud terveid õppekomplekse, kus loomad on väga olulisel kohal. Näiteid võib veel tuua ka Saksamaalt ja Mehhikost ning küllap mujaltki. Taluloomade kaasamises olevat esirinnas Jaapan, kellega TERA Peedu kool sooviks sõprussuhteid luua. Sedalaadi õppeviis tõstab üha agaramalt pead. Selleks, et selliseid pealtnäha hullumeelseid mõtteid koolis üldse teoks teha saaks, peavad vanemad olema kooliga ühes paadis. SädeTERAs saab koostöö vanematega alguse perevestlustel juba enne lapse kooli astumist, et tutvustada kooli väärtusi ning selgitada vastastikku välja, kas need klapivad liituda sooviva pere väärtustega. Loomad ei ole sugugi ainuke aspekt, millega SädeTERA silma paistab ning mis vanemaid huvi tundma paneb – nende lähenemine õpilaste individuaalse potentsiaali arendamisele on samuti tavakooliga võrreldes teistmoodi. Mille poolest SädeTERA veel silma paistab?Andekuse leidmine, hoidmine ja edasi arendamine on SädeTERAs au sees. Kõige tähtsam samm on andekuse märkamine. Kõigi laste puhul püütakse leida tema supervõime, mida aidatakse arendada. Koolile on oluline, et laps oleks täis teotahet ning tema silm säraks. Kersti: „Anne on midagi, mis on olemas, aga kui sa seda ei arenda, siis ei ole sellest tolku. Anne tuleb üles leida ja sellega tegeleda.“ SädeTERA kool püüab kanaldada õpilaste energiat enesearendusse, mitte igavlemisesse või koeruste tegemisse. Seetõttu on fookuses näiteks noppeõpe, mida aitab sellest sügisest läbi viia Karin Konksi. Koostööd teevad nad ka Haridusministeeriumi Noorte- ja andepoliitika osakonna ning Teaduskooliga. SädeTERA üks unistus on, et reedesed päevad oleksid kõigile Tartu linnas õppivatele andekatele lastele vabad tavapärasest õppetööst, et nad saaksid üksteisega hoopis Teaduskoolis kokku ning seal isekeskis toimetada. See võiks väga andekale lapsele olla väljundiks ja paigaks, kus tunda end teistega samaväärselt, sest tavatunnis võib ka tema tunda end imelikuna. Mõelda, et see pole äkki normaalne, et ta saab kõigest lennult aru, sest enamikule ju ei ole õppimine alati nii kerge. Kui ta aga saaks võimaluse kohtuda omasugustega, võiks see kogemusena olla suisa elumuutev. Kersti: „See seltskond, kellega nad seal kokku saavad, ja need suhted, mis neil seal omavahel tekivad, on ilmselgelt sellise kullaproovi märgiga. Need inimesed võiksid olla need, kes Eesti elu kohe eriti pika sammuga edasi viivad. Ja nad peaksid üksteist tundma.“ Koolis õppides on individuaalse arengu kõrval koostööoskus samuti oluline, sest tänapäeval teisiti ei saagi. Üksteise tugevustele toetudes jõuab kogu grupp ühiselt kaugemale kui kõiki ühele pulgale seada püüdes. Kersti: „Me ei pane krokodilli puu otsa ronima, sest ta ei ole selles tugev. Las ahv läheb.“ Sädes on andekuse toetamine kolmeastmelineEsmalt saavad kõik õpilased kord nädalas osa projektitundidest, kus nad saavad teha täpselt seda, mis neid huvitab – mis iganes idee neid ka ei köidaks. Ideest teostuseni aitab ja suunab neid õpetaja Maie Kuusk, keda Kersti kirjeldab kui väga innustavat ja sütitavat inimest. Kuigi õpetaja Maie on õpilaste juhendamisel võtmeisik ja vastutaja, käivad õpilased nõu ja arvamust küsimas ka teiste õpetajate käest. Seda teevad nad ise sageli suisa vabatahtlikult ning õpetajad hea meelega võtavad sellest protsessist osa – nii saab õpilast ennast ka paremini tundma õppida. See on tore ja mõnus, kui sind õpetajana nii palju usaldatakse, et oma tööd tagasiside saamiseks jagada soovitakse. Projektiõppe etapis on väga tore ka kõrvalt vaadata, kuidas õpilastes väljendub vastutuse võtmine oma töö protsessi ja lõpptulemuse eest, sest valik sai algusest peale olla nende teha. Nende silm särab. Teise astmena nopitakse välja õpilased, kes on mingis õppeaines tugevamad ning tavatunni arvelt teevad nemad oma tundi omas tempos. Tunni sisu võib olla kas käesoleva teemaga seotud ning süvitsi minev või õpitakse hoopis uut asja. Vahel lahendatakse ka olümpiaadiülesandeid. Keeleliselt andekad õpilased saavad palju kätt harjutada loovkirjutamise läbi, osaledes muu hulgas Tähekese väljakutsetes ning kirjutades arvustusi. Maailmahariduse tundides vaatavad nad filme ning arutlevad erinevate teemade üle, laiendades nii silmaringi kui ka sõnavara. Kolmanda astmena rakendatakse individuaalset õppekava. Kõige eelneva juures hoitakse õpilaste indu ja motivatsiooni üleval lisaks loomade olemasolule ka sellega, et andekusega tegelemine on tavapärase koolipäeva osa. Leitakse lahendusi, kuidas õpilane saaks areneda omas tempos teda lisaaja rakendamisega karistamata. Kõik lapsed ei ole aga superandekad, mõned vajavad erinevatel põhjustel abi ka SädeTERAs. Sel puhul aitab eripedagoog edasisi samme astuda ja leida õpilasele sobivaim tee. Igas õpilases püütakse üles leida tema tugevus(ed) ning luua keskkond, kus ta saab katsetada ning eduelamusena näha, et ka temal õnnestub miski eriti hästi. Nii püsib õpilasel motivatsioon pingutada ja oma tugevusega tööd teha. Kersti: „Sellepärast ei pea jääma ilma õppimise mõnust, et üks lõik sul välja ei tule.“ Näiteks kui korrutustabel ei püsi peas, aga laps suudab loovalt leiutada erinevaid asju, siis leiutajasoon on see, mida kool asub toitma. Pingutatakse küll muidugi ka korrutustabeli selgeks saamisega, aga kui tulemusi lihtsalt ei tule, siis pilli lõhki ei aeta – saab ju ka kalkulaatori abi kasutada, selleks see loodud ongi. Katriin: „Püüdleme selle poole, et igal lapsel oleks võimalus olla tema ise. Tal on õigus olla tema ise.“ Lastel võiks kooli lõpetades olla võrdlemisi selge, kes nad on, mida nad oskavad ja suudavad. Kuidas on õpe koordineeritud?Nüansse, millega tunniplaani tehes arvestada, on seal ilmselgelt veidi rohkem kui tavakoolis. Tunniplaan on suures osas sätitud loomade järgi. Näiteks koer ei saa olla koolis terve pika päeva, kuna seal on palju tegevusi ja emotsioone, mis teda väsitavad. Graafiku tegemisel tuleb vaadata, kes millal oma looma tuua saab, aga ühtlasi ka seda, millised loomad omavahel läbi saavad. Kuna õpetajaidki jagatakse mitme kooli vahel, loob seegi teatud piirid. Nädalaplaan on seega üksipulgi läbi mõeldud, tagamaks õppetegevuse õnnestumine kõikidele osapooltele. Tuues siia juurde kolm andekusega tegelemise astet ja neist lähtuvaid õppe eripärasid, on kogu kooli tunniplaani haldamine paras pähkel, kuid tehtav. Kaasa aitab näiteks see, et andekad käivad oma tundides tavatundidega samal ajal. Sealjuures ei ole karta, et miski sel ajal omandamata jääb, kuna neil toimib aktiivselt õpilaselt õpilasele õpetamine, kus puudutud osa kohta teevad ülejäänud klassikaaslased vajadusel kiirelt kokkuvõtte ning aitavad olulisima info edasi anda. Viimane on eriti hea kõikidele osapooltele, sest need lapsed, kes teemat selgitama peavad, kordavad ja kinnistavad õpitud materjali ka ise. Win-win! Sedalaadi õpet saab aga ilmselt lubada vaid väike kool. Suurel koolil on see mingil määral ka tehtav, kuid nõuab õppejuhilt ilmselt üliinimlikku pingutust, et kõik ladusalt jooksma saada. Kuna klassiõpetajad teevad omavahel igapäevaselt tihedalt koostööd, planeerides näiteks üheskoos oma tunde, tuleb kõigele lisaks ka sellega arvestada. Tunniplaane tegema asudes on vaja seega alustada õpetajatele koostööaja planeerimisest, seejärel klapitada loomad. Siis jälgida, et nädala kestel oleks õpetajatel sobiv aeg teha kokkuvõtvad tööd ja selle järel jätta tunniplaani n-ö auk, millal ta saaks neid töid tagasisidestada. Kõige lõpuks peaks jääma aega klassidel oma tööde tulemuste üle ka tunni ajal arutleda. Kui õpetajate koostööks ei jäeta tööaja siseselt aega, siis on selge, et seda ka ei juhtu – keegi ei taha peale tööd pikalt koolis tiksuda. Tuleb osata ka ise ajaplaneerimises eeskujuks olla ning kasutada sealjuures ettenähtud aega maksimaalselt ära – õpetajad ei tule eelkõige kokku mitte muljetamiseks vaid tegutsetakse üheskoos eesmärgipõhiselt ja efektiivselt. Nii ei raisata üksteise aega. Ühine vastutus ja tööülesannete võrdne jagamine on oluline. Ka ausust ja otsekohesust hinnatakse. Nii nagu lapsed on ausad, tuleks ka kolleegidel omavahel rääkida asjast otse ja ausalt, keerutamata ning produktiivselt. Mida põnevat veel SädeTERAs tehakse?Kuuenda klassi õpilased teevad läbi individuaalse õpirännaku, mille nad üheskoos oma perega lapse isiklikke soove ja piire arvestades paika panevad. Mõni, kes pole käinud üksi Tartus, planeerib näiteks, mis kohti ta tahab Tartus viibides külastada ning teeb selle ära. Iseseisvalt mõeldakse läbi, kuidas sihtkohta jõuda ja mida selleks eelnevalt teha vaja on. Eelmisel aastal käis üks poiss lausa üksi Saaremaal! Rännakult tagasi tulnuna räägib õpilane teistele oma kogemusest ning analüüsib, kuidas tal üks või teine etapp rännakust läks – mis õnnestus ning mida keerulisemates/ootamatutes olukordades ette võttis. Tegu on sisuliselt kompleksse ülesandega, mille läbimisel võib kuue klassi materjalid edukalt läbinuks tunnistada – sest mis saab olla tähtsam mõõdupuu inimese teadmistele kui see, kuidas laps päris elus ette kerkivate probleemidega toime tuleb! Seda võiks tasemetöö asendusena kaaluda ka teistes koolides. Siinkohal võib õpetajale heidutavalt tunduda vastutuse osa – kuna tegu on kooli poolt suunatud ülesandega, mille laps läbib üksi, siis kes vastutab, kui midagi peaks juhtuma? Ühe vaatenurgana võiks kaaluda, et vastutabki laps ise. Peredega koostöös ei ole see kindlasti võimatu variant ning Kersti meelest laiemas mastaabis ka kindlasti tehtav. Tuleks rohkem usaldada lapsi ja anda neile võimalus end proovile panna ja asju ise teha. Kui ikka esimesest klassist peale on last kasvatatud vaimus, et tal on valik ja seeläbi ka vastutus, siis suudab laps kuuendas klassis juba ennast teades validagi talle sobiva rännaku ülesande. Nad on näinud seda töötavat juba korduvalt. Täiskasvanuks saamise erinevad riitused on olnud alati olemas ning SädeTERAs on individuaalse õpirännaku läbi tegemine üheks võimaluseks märgiliselt iseseisva(ma)sse ellu astuda. Põneva traditsioonina on SädeTERAs kanda kinnitanud ka hea sõna ring, mille jaoks tullakse kord nädalas kogu kooliga kokku, sest õpilasi pole veel palju. Kõik istuvad ringis ning ütlevad oma kõrval istujale midagi head, mida ta tema kohta sel nädalal märganud on. Hea sõnana jagatav võib olla miski, mis sõnumi saajal hästi välja on tulnud või missugune talle loomuomane joon on kuidagi positiivselt silma jäänud. Mõte on selles, et hoitaks kõigil oma kaasõpilastel silma peal ning et märgataks üksteist. Lisaks suuremale hea sõna ringile, tehakse klassiga iga koolipäeva lõppedes ka tänulikkuse ringi, kus õpilased „vajutavad“ omale vähemalt viis asja peopessa, mille üle nad sel päeval tänulikud on ja võtavad need mõtted endaga koju kaasa. Selline positiivne päeva lõpp on heaks punktiks ning loomulikult tagab koolist lahkumise hea tujuga. Õpetaja saab sellest tegevusest sageli head tagasisidet selle kohta, mis õpilastele korda läheb, vahel saab isegi mõne tegevuse eest kiita ja pai hingele. Kes ei tahaks oma tööpäeva sedasi lõpetada? Lisaks eelnimetatud traditsioonidele, on SädeTERA koolis ja klassis väga tavaline oma tegevuste eesmärgistamine. Lapsed seavad endale küllaltki läbimõelduid eesmärke, milleni jõudmise sammudki üksipulgi lahti mõtestatakse. Eesmärgist ainult aga ei piisa, olgu ta kuitahes hästi seatud ja sõnastatud – hiljem peab järgnema reflekteerimise osa, et päriselt aru saada, kuidas läks ja kuhu veel areneda saab. Just nagu tunni ülesehituses peab jääma aega tagasi vaatamisele, et mõista kas õpitu selgeks ka sai. Nende koolis on lapsed väga ausad ja ehk pisut liialt enesekriitilisedki oma arengu analüüsimisel ja sellele hinnangu andmisel. Kasutatakse valgusfoori meetodit ja mõni laps värvib oma tagasisidelehe kollaseks näiteks pelgalt selle peale, et ta unustas kellelegi tere öelda. Senist juttu kuulates jääb mulje, et SädeTERAs käivad justkui väikesed vanainimesed – hoolitsevad loomade eest, toimetavad ja vastutavad oma õppimise eest ise, reflekteerivad oma õnnestumiste ja ebaõnnestumiste üle ning praktiseerivad tänulikkust. Tekib küsimus, kas seal mängitakse ka? Aga muidugi! Ühest küljest on õppes palju mängulisi elemente, mida saab edukalt ka loomi kaasates korraldada. Aga väga olulisel kohal nii SädeTERAs kui ka Peedu koolis on just vaba mäng. Võib öelda, et selleks leitav aeg ja ruum on suisa au sees. Õpilasel peab olema võimalusi ise oma mängu koordineerida ja sealjuures ka kaaslastega tekkivate erimeelsuste iseseisvaks lahendamiseks. Selleks on lisaks vahetundidele võimaldatud pikapäevarühmas oleku aeg. Seal ei istu õpilased pinkide taha oma koolitükke tegema, vaid see ongi vaba mängu aeg, kuhu täiskasvanu ei sekku. Nii naudivad lapsed mudaköögi ja onni-ala võlusid. Seal kehtivad nende oma reeglid ja mängud, et nad saaksid ennastjuhtivat eluviisi harjutada sedasi, et täiskasvanu ei reguleeri neid igal sammul. Kuidas saavad õpilased hakkama tavakoolis?Olles pidanud oma kooliaja jooksul väga mitmekesise õppega kokku puutuma, on nad kohanemisvõimelised ja saavad kindlasti hakkama igal pool. Kool näeb maast madalast vaeva, et lapsed omandaksid erinevaid õpistrateegiaid, seega eeldused võiksid kõigil õpilastel väga head olla mistahes tulevikukeskkonnas läbilöömiseks. Õpik-töövihik ei heiduta neid ilmselt ka liialt, kuigi see võiks üldlevinud meetodina hakata mujalgi vaikselt hääbuma. Need õpilased võiksid potentsiaalselt olla suisa teerajajaks teistele – nad on avatud oma ideid ja arvamusi jagama. Neil on koolis väikesest peale lastud kaasa rääkida oma õppimises ning vaevalt nad mujal ka edaspidi passiivseks pooleks jäävad. Nad on uudishimulikud ja julged küsima. Seda viimast on eriti tihti laste käekäigu kohta tagasisidena gümnaasiumitest tulnud – öeldakse „et tulevad jälle need TERA lapsed ja kogu aeg küsivad“. SädeTERA on selle üle ainult uhke, sest kui laps küsib, siis näitab see seda, et ta mõtleb kaasa ning on aktiivselt õppetegevuses sees. Kui tunned huviSädeTERAs käib sageli külalisi teistest koolidest. Seda, et loomad koolis tööd teevad, ollakse juba ette kuuldud ning sageli neid vaatama tullaksegi. Suurima üllatusmomendina tuuakse hiljem hoopis välja seda, et kuidas on võimalik, et õpilane võib tunni ajal tulla ja minna, millal ise soovib. Tundub uskumatuna, kui vabalt lastakse lapsel iseseisvalt toimetada ning kui asjalikud lapsed sealjuures on. Tagasisidena on veel öeldud, et nende kooliseinte vahelt õhkub justkui Euroopa kooli vibe’i - see on täis rahulikku toimetamist, sealses keskkonnas puudub närvilisus.
Huvi loomade kaasamise vastu hariduses on laialdasemalt tekkimas. Üksikuid entusiaste leidub juba mitmetes koolides, kuid mastaapsemalt tegutsedes tuleb väga hoolega läbi mõelda, mis on sedalaadi tegevuse kasutegurid ning kas konkreetne kogukond päriselt usub neisse. Arvesse tuleb võtta iga osapoole heaolu, kuid nüansse on rohkemgi. Kes päriselt on huvitatud sellest teemast, võib julgelt SädeTERA poole pöörduda, sest nad on lahkelt nõus oma teadmisi ning kogemusi loomade kaasamisest hariduses koolituse vormis jagama. Nii saavad üha rohkemad lapsed, ja ka õpetajad, edaspidi kasu loomade tervendavast ja rahustavast mõjust. |
Kuula saadetArhiiv
May 2023
Kategooriad
All
|