![]()
7-osaline saatesari “Tartu Hariduse Hääl” valmib koostöös Tartu Linnavalitsuse haridusosakonnaga. Kord kuus arutlevad Tartu koolide juhid erinevate teemade üle, milles ühiselt Tartu linna koolide kvaliteedikokkuleppes kokku lepitud on.
Esimeses osas vestlevad Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson, Tartu Forseliuse Kooli direktor Jüri Sasi ja Hariduse Edendamise SA tegevjuht Urmo Uiboleht. Esindatud on seega erakoolid, riigikool ja munitsipaalkool. Nagu ikka Tartus kombeks – kõik ühe laua taga Tartu noorte jaoks ühist asja ajamas.
Sihilikult ei ole ma siin kokkuvõttes välja toonud tsitaate või viidanud iga lause juures, kes täpselt, mida ütles. Seepärast, kui Sind, hea lugeja, huvitab, mida konkreetselt Ain, Jüri või Urmo ütles, siis tuleb see hetk võtta, et saade ära kuulata.
Head mõtted mitme mehe peast kokku koondatuna on aga siin tekstis olemas. Mida võtta kaasa ja mida jätta maha, on lõpuni lugeja valik ja vastutus.
Tartu koolijuhtide koostöö - müüt või tegelikkus?
Siit ja sealt kuuleb ikka Tartu koolijuhtide koostööst. See on natukene nagu „enne ei usu, kui ise näen“ - küsitakse, kas tegemist on müüdi või tegelikkusega.
Tartu on selline linn, kus koolijuhtide seas on piisavalt nupukust, et teada, kuidas vastastiku kasulik olla. Kõige olulisem on vastastikune lugupidav suhtumine. Ei ole keegi kuskil parem või elitaarsem. Kooli ja koolijuhina on hea olla selles ringis. Tartu näeb, et ka erakool on väga sobilik pusletükk, mis aitab pilti terviklikumaks muuta ja lisada mitmekesisuse aspekti. Meil on Tartus mitmeid erakoole – Tartu Erakool, Tartu Kristlik Põhikool, Tartu Rahvusvaheline Kool, Tartu Katoliku Hariduskeskus, Tartu Luterlik Peetri Kool, Tartu Waldorfgümnaasium – kõigil on selge oluline nišš selles, mida nad teevad ja nende maailmavaates.Tartu on tark linn koos targa inimesega. Targal inimesel on tahe ja oskus koostööd teha, teiste tarkus teha enda tarkuseks ja tahe areneda. Ka üksteisest hoolimine, lugupidamine ja üksteisega arvestamine on koostöö tunnus. Urmo Uiboleht jagab saates, et ka temal tekkis Tartusse saabudes tunne, et käed võib rusikatest lahti lasta ja embusteks avada. Üks Tartu omapära on veel see, et ühes pundis on alati olnud ka õppejuhid ja see on meie silmis ainuvõimalik viis koostööks. Õppejuht suhtleb vahetult õpetajate ja õpilastega ning temata ei oleks kool selline, nagu me tahame, et ta oleks. Õppejuht on tihtipeale olulisem, kui direktor. Õppejuht on rohkem kooli sissepoole ja direktor koolist väljapoole tegutseja. Edukaks toimimiseks on nende kahe sümbioos oluline. Juhtimises ja organisatsioonis ei saa olla üksi – olgu see tandem siis kaks või kolm või enam inimest. Nii ongi algusest peale koosviibimistel alati olnud õppejuhid koos koolijuhtidega. Just seepärast, hea lugeja, tasub meeles pidada, et kui loed koolijuhtide kohta, siis selle all peame silmas tandemit direktor-õppejuht. Pärast koolivõrgu ümber tegemist, kui jäid valdavalt põhikoolid ja gümnaasiumid eraldi, siis kadus ka konkurents. Enam ei ole vaja omavahel võistelda - kõik teevad head tööd enda piirkonna lastega. Gümnaasiumidel on see konkurents muidugi endiselt olemas selles mõttes, et õpilased valivad, millisesse minna. Aga sellega on nii, et kui teed ise head tööd, siis see kannab Sind - survet või vajadust teistelt vaipa alt ära tõmmata ei ole.Lisaks on oluline tagada koolis õpetajate omavaheline koostöö ja tahe õpetada. Kui seda pole, on kliima halb ja lapsevanem ei pane oma last sinna kooli. Koolidevaheline koostöö on eluliselt tähtis, et iga kool oleks piisavalt tugev, et vanemad tahaks oma lapsi piirkonnakooli panna. Koostöö tegemiseks ei ole enamasti vaja raha - kõige rohkem on vaja tahtmist. Mõnikord on hoopis nii, et mida vähem finantsressursse on, seda tugevam on koostöö põhjus. Hakatakse mõtlema, kuidas jagada teistega, mitte endale hoida. Tuleb teha teadlikke samme ja otsuseid, et piirkonna sees ei tekiks konkurentsi. Kujutage ette omavalitsust, kus on kaks kooli. Ühele füüsikaõpetajale saaks kahe kooli peale täiskoha. Aga kuna koolid ei pane oma tunniplaane klappima, siis ei saa teda mõlemas rakendada. Kui pidaja siin ei sekku ja lahendust ei tule, siis varsti pole selles piirkonnas ka seda ühte õpetajat. Juhtide koostööd saab tugevdada võimaluste loomiste läbi. See on ühise mõtteviisi loomine. Tartus on hoiak, et meil on ühtne koolivõrk. Sealhulgas riigikoolid ja erakoolid – kõik nad on ühtsetel alustel. Nad on kõik Tartu laste teenistuses ja seepärast on oluline, et kõik oleks ühes paadis. Aegu ja kohti koolijuhtide koostööks ja arenguks on Tartu linnas küll ja veel - regulaarsed koosolekud ning sügis- ja kevadseminarid. Ka koolijuhtide õpiringid, mis on vabatahtlikud ja mille teemapüstitused on aktuaalsed. Enamasti on huviliste hulk isegi suurem, kui ühe õpiringi jaoks oleks mõistlik. Kõik need koostöökohtumised on alati teemakesksed – kindel probleem või küsimus, mida ühiselt hakatakse lahendama. Ei saa öelda, et pole erimeelsusi, aga koos rääkimine ja mõtlemine tasandab neid erinevusi ja suurendab ühtekuuluvustunnet. Kui mõni piirkond veel ei kasuta, siis need koostöövormid on küll need, mille võiks esimesel võimalusel kasutusse võtta. Mis peamine – ka need on tasuta. Kui nüüd jäi mulje, et kõik ongi ilus ja hästi ning mitukümmend koolijuhti on alati üksmeelel, siis seda muljet me kindlasti jätta ei taha. Neil kohtumistel on vaidlusi, mis vaieldakse lõpuni. Need on vaidlused, kus on koolijuhtide sõnul lust olla. Neist erimeelsustest tekibki ühisus ja kui vaidlus lõpeb kokkuleppega, siis sellest peetakse kinni. Siit edasi enam omaloomingut ei tehta. Jah, meie koolijuhte ühendab see, et saadakse hariduse olemusest ja põhimõtetest üsna sarnaselt aru. Koolijuhtimises ei ole Tartus üksikuid staare - oleme koos tugevad mitmetel tasanditel – nii koolis kui linnas. Mis peamine need koostööajad on alati asjalikud, mis on viinud selleni, et kui igapäevaselt läheb nõu vaja, siis võtad telefoni ja helistad kolleegile. Suhtlemisviis on koostöine ja nii ei võta arutelu liiga palju aega. Sageli on ikka nii ka, et vaatad kolleegile otsa ja mõtled, et vot seda ta teeb küll hästi. Sa tead, et siin on sul endal arenguruumi. Ja kui kõik sellist suhtumist omavad, on selle pealt hea edasi minna. Ei ole kõrgliigat, esiliigat ja mudaliigat. On ühisliiga. Siinkohal tooks välja ka HARNO tagasisideküsitlused, mida ei tohiks lihtsalt üle vaadata ja end Eesti keskmisega võrrelda, vaid võrrelda end konkreetse teise kooliga. Suhelda omavahel, et mida nemad siis teevad ühes või teises punktis teistmoodi. Mida rohkem niimoodi omavahel jagame, seda rohkem me kõik võidame. Koolijuhid ütlevad, et kui kunagi andsid õppejuhid ja direktorid tunde ka, siis kvaliteet kannatas nii õppetöös kui juhtimises. Täna seda õnneks ei ole. Kui täna millestki puudust tuntakse, siis ajast, et pidada koolisiseseid arutelusid kolleegidega. Head praktikad ja edulood
Kool vs lapsevanemad
Selge on see, et ilma lapsevanemata ei saa mitte midagi teha. Kui lapsevanem kaasa ei tule, siis võid üldse kooli kinni panna. Ja täna lapsevanem tunneb siirast huvi koolis toimuva vastu.
Tahame, et lapsevanem teaks - koole, juhte ja õpetajaid tuleb usaldada. Hea on, kui kõik osapooled suudavad saada aru, et kõige olulisem on üksteise toetamine ja mõistmine, mitte hukkamõist ja tagakirumine. Koolides on tööl väga head eksperdid ja nad on laste teenistuses, et luua parim keskkond, mis täna võimalik on. Selleks, et vanem saaks usaldada, peab kool olema avatud. Hea kommunikatsioon on kõige alus. Vanem peaks olema teadlik kõige olulisemast, mis koolis toimub veel enne, kui ta ise küsida jõuab. Liialt ei tasu üle koormata, aga ennatlik infojagamine hoiab ära hilisemad pretensioonid ja vaidlused. Seda näitasid viimased aastad Covidiga eriti. Infosulg ei meeldi kellelegi. Gümnaasiumiastmes on koostöö koduga mõnevõrra keerulisem küsimus. Muidugi tahaks koostööd teha ja tihedamini suhelda, aga teisalt üritame kasvatada noort ennastjuhtivaks ja vastutustundlikuks. Muutuste juhtimine koolis
Mõnikord on nii, et kollektiivis ei panda küll eraldi eesmärgina kirja, et tahame üht rutiinset kooliaastat, aga pärast keerulisi aegu on ellujäämiseks rahu vaja, nii et ühine kokkulepe aegajalt võiks see olla küll. Koolijuhi ülesanne on kaaluda, kui suur ja missugune on see järgmine muutus. Seda tuleb teha koos kolleegidega hästi ausas võtmes. See on vajalik selleks, et inimesed üldse kaasa tuleks.
Koolijuhtidest tihti luuakse seda eestvedaja ja eeskujuks olija kuvandit, aga toome siia kõrvale paralleelselt mõttemustrite mudija kuvandi. Juht peab suutma oma organisatsiooni mudida nii, et mõtteviis muutuks. Mida väiksem ja homogeensem rühm, seda lihtsam on muutusi ellu viia. Kaasatud ja jagatud juhtimine on vajalik, et ka suurema kollektiiviga saaks muutusi ellu viia. Jaga vastutust tiimijuhtide või mentorite näol. Ainult nii jõuad suures kollektiivis päriselt kõikide inimesteni. Iga uus asi tekitab kahtlusi. Tuleb anda oma inimestele aega, arutada läbi, kas ja miks see on hea mõte. Mõelda, kuidas saaks teha, mitte kas saaks teha – ka see on mõtteviisi küsimus. Tuleb päriselt ära kuulata, mida arvavad õpetajad ühest või teisest asjast. Ja kui nende argumendid on veenvad ja tugevad, siis juhina tunnistadki, et praegu pole see aeg ja võtadki selle ettepaneku tagasi. Ega koolijuhil ei ole ka alati kõige paremad ideed - ka selle tunnistamine on oluline oskus. Kui üldiselt peaksime koolis toimetama selliselt, et õpilane võib teha vigu, siis on oluline ka see, et õpetaja võib teha vigu ja siis muidugi võib ka koolijuht teha vigu – aga neid viimaseid ei tasu palju teha, sest need võivad teistele kalliks maksma minna. Aga üldiselt võiksime elada mõttega, et vigade tegemine on okei. See annab arengule palju juurde. Kuidas töökeskkond TASUTA atraktiivseks muuta?
Siia lõppu jagas Ain lugu ühest psühholoogist, kes kord ütles: „Need õpetajad, kes peavad vaheajal tööd tegema, käivad siin minu juures“. Igaüks saab teha sellest omad järeldused!
Vahepalaks mängisid koolijuhid haridusteemalist sõnaseletusmängu. Seletada oli muu hulgas tarvis sõnu nagu arenguvestlus, tööõnn, koolikultuur, õmblusteta õpiruum ja ennastjuhtiv õpilane. Seda kuulates saab mõnusalt ise ajusid ragistada ja nuputada, mida parasjagu seletatakse. Samas saab ka naerda nii, et nutad! Et seda siirast emotsiooni on keeruline kirjalikult edasi anda, siis toon välja mõned punktid, mis võiksid sind veenda seda osa ikkagi ise kuulama.
Klassijuhataja eile, täna ja homme
Tartu linnas on sel õppeaastal klassijuhataja aasta. See tähendab, et õppeaasta vältel on klassijuhatajatele erinevad pakkumised – koolitusampsud, meelelahutust ja tunnustust. Seepärast on oluline koolijuhtidega rääkida ka klassijuhatajatest.
Koolijuhid tõid välja, et klassijuhataja peab olema ennekõike inimlik. Ta peab oskama märgata probleemides suuremat pilti, aga samas pidada silmas detaile. Klassijuhataja on hooliv, seetõttu on see töö ka emotsionaalselt kurnav, sest keeruline on noori mitte südamesse võtta. Sa pead olema lapse jaoks see, kellele saab rääkida oma muredest ja rõõmudest ning pead suutma jõuda iga õpilaseni. Selle töö keerukust näitab asjaolu, et üheski seadusandlikus aktis ei ole sellest tööst juttu. See näitab, et riik ei ole suutnud ära defineerida klassijuhataja tööd. Me oleme kimbatusse jäänud defineerimise ja mõtestatuse osas. Seda tööd võetakse kui millegi lisaks tegemist. Et põhitööna annad oma ainetunde ja siis teed klassijuhataja tööd juurde. Järgmistes õppekavades ja muudes olulistes dokumentides võiks tegelikult seda tööd avada. Tahame või ei, koolidel on suur roll lisaks noore õpetamisele ka noore kasvatamises. Täna võiks vaadata klassijuhataja töö sisse – mis see on, mida me ootame ja tahame klassijuhatajalt. On aeg, et näeksime klassi juhatamist õpetaja tööga kaasneva normaalsusena. Juba õpetajakoolituses peaks rohkem õpetama seda, kuidas seda klassi ehk meeskonda juhtida, kuidas ennastjuhtivat ning vaimselt ja füüsiliselt tervet õpilast toetada. Küsimusele, mida koolijuht klassijuhatajalt ootab, vastavad koolijuhid, et täna ei ole enam kõige olulisem see, et kõik info oleks õigel ajal kohal ja käidaks reisidel. Klassijuhataja töö headust ei näita see, kuhu ta on ekskursioonile läinud vaid see, kuidas see klass rühmana toimib. Oluline on, et klass (sh klassijuhataja) toimiks ühtse meeskonnana, kus toetatakse üksteist ja ei lasta ühelgi noorel kraavi minna. Kõik õpilased peavad olema märgatud. Klassijuhataja töö on õpilasel pilk peal hoida ja vajadusel toetada. Muidugi tuleb tunnistada, et alati ei saa klassi toimivuse järgi hinnata klassijuhataja tööd. Mõnikord on klass keerulisem ja õpetaja on teinud ära tohutu töö, aga lõpptulemusena klass ei toimi. Siiski, selle tohutu töö tulemusena on noored päästetud kõige hullemast. Kui hakata üles lugema, mida üks klassijuhataja peab tegema, siis – nagu Köster „Kevade“ filmis ütleb - Issanda päike läheb enne looja, kui jõuame seda kõike üles lugeda. Investeerimine klassijuhatajasse annab meile tulevikus väga selge kokkuhoiu teistelt ametikohtadelt nagu sotsiaalpedagoog, psühholoog, õpilasnõustaja, karjäärispetsialist jne. Kutsume riiki ja üldsust üles mõtestama klassijuhataja ametit investeeringu vaatenurgast - see annab meile kindla oodatud tulu. Hetkel peame tegelema tagajärgedega, mida klassijuhataja saaks ennetada. Selle arutelu peale esitas saatejuht Signe intrigeeriva küsimuse, mis mind väga kõnetas. Ta küsis, kas kooli saaks tulla ainult klassijuhatajaks – kas siis üht või mitut klassi korraga juhtima. See kõnetas mind, kuna ka mina näen klassijuhataja töös suurt väärtust ja mulle on alati meeldinud klassijuhatamise osa õpetaja töös. Kui saaks, siis ma läheks kooli klassijuhatajaks tööle küll, mõtlesin! Aga mida koolijuhid arvasid? Üldjuhul nõustusid nad kõik, et tegelikult saaks. Võib-olla vajamegi eraldi tulevikuametit – klassijuhataja, tiimijuht, arengutreener vms. Meie ühiskond vajab neid koolis üha rohkem. Teisalt näevad koolijuhid, et ka aineõpetaja jaoks on oluline, et tal oleks klassijuhataja kogemus seal kõrval – see annab teistsuguse pildi. Koolijuhid tõdevad, et kõige keerulisemad vestlused on tihtipeale nende õpetajatega, kes ei ole olnud klassijuhatajad. Õpilaste tabamise tarkus tuleb klassijuhatamisega paremini kätte, kui ainult ainetunde andes. Teatavasti ei ole klassijuhataja kohale kunagi koolisiseselt suurt konkurentsi, nii et miks mitte luua eraldi ametikoht kellelegi, kes päriselt tahab seda tööd teha. See ei välista, et ka aineõpetajatele jätkuvalt seda kogemust anda ei saaks. Tööpõld siin klassijuhatamises on lai! Kokkuvõtteks
Vaatamata sellele, et meil on kõik hästi, ei pruugi see jääda niimoodi. Me peame mõtlema mitu aastat ette. Seepärast on kiiduväärt õpetajate palgatõus. Väga hea, et 23,9% tõstetakse järgmine aasta, aga sellele ei tohi pidama jääda. See peab olema 120% kõrgharidusega töötaja palgast. Mida kiiremini see ära tehakse, seda kindlam on õpetajatöö tulevik. Mõistlik palk on hädavajalik, et õpetaja saaks pühenduda oma tööle, mitte ei peaks vaheaegadel või õhtuti midagi juurde tegema. Ei tohiks tekkida seda, et kõik on nii kalliks läinud, et ei saa endale teatripiletit lubada.
Küsimus pole täna enam ainult palgas, vaid selles, kuidas koolis asju tehakse. Mismoodi me haridussüsteemi üleval hoiame ja pikas perspektiivis rahastame. Tegelikult meil ei olegi kuskilt võtta nii palju õpetajaid nagu meil vaja oleks, ükskõik kui palju me maksame. Eesti haridus ongi kõige parem. Me peame olema enda üle uhked. Inimesed teevad väga head ja missioonitundega tööd. Muidugi võime mõelda mis on meie järgmine plaan, aga minna nende inimestega luurele.. või ka haridust andma.. pole mingi probleem. Küsimuse peale, kas koolijuhid saavad väärilist palka, tuli juttu sellest, kuidas Tartu Koolijuhtide Ühenduse 30. juubeli puhul on koolijuhid tutvunud vanade dokumentidega. Neist kuvab, et on olnud aegu, kui koolijuht on saanud kolmekordset õpetajate miinimumi, täna on see ehk poolteist korda õpetajate palgast. Küsimus on, kas see on jätkusuutlik, kus need fookused olema peaksid ja kas see motiveerib õpetajaid kasvama juhiks? Juhtidel on alati olnud ja on ka edaspidi võimalus mõtted välja öelda. Juhi roll on mitte väsida rääkimisest. Kui väljaöeldud asjad kasvõi natukene mõttemustreid muudavad, siis oleme täitnud oma eesmärgi. See on ka üks põhjus, miks selline saatesari on väga oluline. See annab võimaluse jagada edulugusid ja põrumisi ning luua hea pinnas koostööks.
Saade lõpeb sellega, et iga koolijuht peab viie raamatu seast endale ühe kingituseks valima, aga selle saamiseks on vaja ka põhjendust.
Ain valib raamatu „Coaching'u harjumus“, sest peal on suurelt kirjas „räägi vähem, küsi rohkem„. Ainil nimelt tekib koguaeg see küsimus, et ega ta ei lähe eetrit täis rääkima jälle. Selle saate eetris läks sellega küll päris hästi, mulle tundub! Urmo leiab endale laualt kaks meeldivat raamatut. Valib „Ei ühtki einet üksi. Ja teisi nippe, et suhete loomise abil edu saavutada“, ilmestamaks KOOSõppimise ja KOOStegemise olulisust. Teist raamatut, „Radikaalne siirus“, lubab ta minna raamatupoodi ostma. Jüri tunnistab, et on kaksik – pidev kahtleja. Ta mõtleb tihti, kas see, mida teeb, on õige. Ega ta kellelegi haiget ei tee või ega keegi ei tunne end mahajäetuna. Ta valib raamatu „Juhi mõtteviis“ – kuidas iseennast, oma inimesi ja organisatsiooni erakordsete tulemusteni juhtida. Jüri loodab, et see aitab sel teekonnal natuke kaasa. Põnev on teada, et kui kord need raamatud loetud, küllap siis parimaid palasid ka teistega jagatakse! Sest jagamine on Tartu koolijuhil veres.
Nüüd, kus oled looga lõppu jõudnud, siis kuidas Sulle tundub - kas koostöö Tartu koolijuhtide vahel on müüt või tegelikkus? Kas see võiks olla üleriigiliselt võimalik? Ajame ju tegelikult ühte asja meie endi noorte jaoks - Eesti noorte jaoks.
Kutsume Sind üles kommenteerides kaasa rääkima ja oma mõtteid avama!
0 Comments
Leave a Reply. |
|