Katrin Hommik - Headust või lahkust sa ei saa googeldada

Seekordses Õpime koos taskuhäälingu saates kuuled vestlust Katrin Hommikuga, alustava klassiõpetajaga Kuressaare Hariduse Koolist, kes oma noorele eale vaatamata kõlab väga elukogenuna. Mida arvab kooliellu sisseelamisest üks alustav õpetaja, kes naaseb kooli, mille ta ise õpilasena lõpetas? Milliseks soovib Katrin oma esimest lendu kujundada ning kuidas olla toeks ka teistele noortele läbi tänapäevaste suhtluskanalite?  ​

---

Katrini teekond õpetajaametisse

Oma kooliaega meenutab Katrin positiivsete emotsioonidega ning igati vahva ajana. Õpilasena oli ta väga usin ka väljaspool koolitunde, võttes osa mitmetest erinevatest huviringidest. Talle meeldis olla tegus ning seeläbi luua pikaaegseid ja sügavaid sõprussuhteid, mis on kestnud tänaseni. Õpetajaametisse suunas teda märkamatult ilmselt kodune taust – pedagoogid olid ja on nii tema Mamma, ema kui ka õde. Algselt tahtis ta saada küll hoopis psühholoogiks, kuid juhtus nii, et sisse sai ta just klassiõpetaja erialale. See ei ole aga ülemäära morjendav tulem, sest paratamatult saab üks õpetaja oma ametis olla ka poole kohaga psühholoogi eest.

Mul on kodus kõik pedagoogid põhimõtteliselt. Ja ma ütleks, et õpetajaamet on suht sama nagu arstiamet, et kui see kodus juba on, siis see kuidagi kandub edasi.

Katrin lõpetas õpingud juba aastal 2018, kuid tundes, et enne uuesti koolikeskkonda sukeldumist võiks aja maha võtta, suundus ta hoopis paariks aastaks välismaale. Olles just läbinud pika integreeritud õppe kohe peale gümnaasiumit, polnud ta lihtsalt valmis veel õpetajana tööle asuma. Tal oli vaja aega enesele. Puhata ja teha tööd, kus midagi n-ö mõtlema ei pea. Need aastad oli täpselt paras aeg, et end laadida ning entusiastlikult ja täis teotahet tagasi kodumaale naasta.

Katrini meelest oli tema kogemusel tööle asumine alguses naljakas, sest tegu oli sama kooliga, kus ta ise õpilasena käinud oli ning kus oli töötanud ka tema ema. Pea kõik tema kolleegid olid seega tema endised õpetajad ning paljud neist ei olnud ka üllatunud, et Katrinist õpetaja sai. Küllap olid nad juba koolieas märganud tüdruku õpetajapotentsiaali. Mentoriks sai talle tema endine algklasside õpetaja, kes oli suureks toeks kõikidele rumalatele küsimustele vastuste leidmisel, mida Katrinil enda meelest küllaga jagus. Tuli ette aga ka seda, et mida Katrin ise ei osanud küsida, seda ei märgatud talle alati ka jagada, sest mitmel juhul eeldati, et endise õpilasena teab Katrin korraldusliku poole pealt kõike. Nii juhtus näiteks, et enne vaheajale minekut ei olnud tema klassil traditsioonilist kringlit laual, sest ta ei teadnud, et selle kringli peab iga õpetaja eraldi tellima. Kui ta selle kohta küsima oli läinud, sai vastuseks: “Me oleme alati ju nii teinud!”.

Nüüdseks on selles koolis reipalt tiksumas juba kolmas aasta. Kui selle peale küsida, kas ta peab ennast ikka veel alustavaks õpetajaks või on juba vana kala, arvab ta, et ta on vähemalt senikaua alustav õpetaja, kuni ta oma esimese lennu ära saadab. Sealt edasi ehk võib end juba kogenumaks nimetada, kuid kas see ka nii on, näitab aeg.​

Alustava õpetaja võlu ja valu

Kui mõelda tagasi esimeste aastate murekohtadele, siis esmalt toob Katrin välja, et alustavalt õpetajalt oodatakse väga palju korraga. Samuti peab ta suurimaks raskuseks enese näitel seda, et väga sageli viib ta tööd koju kaasa – seda siis mitte tingimata füüsiliselt, vaid just vaimselt. Väga raske on lahti lasta õpilastega seonduvatest muredest ning eristada töö- ja vaba aega. Ta tunneb, et klassiõpetajana sai ta justkui üleöö 23 lapse teiseks emaks – paljudele rõõmudele leidub seega igapäevaselt ka muresid, millest koduses keskkonnas lahti laskmata saab lõpuks jaks otsa.

Meie maskott on panda. Nemad on minu pandapojad ja mina olen nende pandaema.

Aga see pole veel kõik. Algaja õpetaja on üleüldse sageli koolielus liiga palju sees, püüdes end jagada igal hetkel lisaks koolitundidele ka sotsiaalmeediasse. Nüüdseks, kolmanda õppeaasta alguseks, on Katrin lõpuks teinud endaga kokkuleppe, et õhtuti ning nädalavahetusel ta ei ava koolipoolseid kirju. Seda siis juhul, kui just ei ole mingit väga pakilist mure päevakorral, mis vajaks kiiret sekkumist. Kusjuures seda soovitust jagasid tema klassi laste vanemad talle tegelikult juba üsna alguses, tal läks lihtsalt aega, et selle tõdemuseni ka ise jõuda ja tasakaal leida.
​
Rõõmudena toob Katrin välja, et alustav õpetaja on entusiastlik ning omab suurt soovi südamega oma tööd teha. Loomulikult leidub selliseid inimesi palju ka kogenud õpetajate seas, aga ilmselt on nende kahe grupi võrdluses energia siiski veidi teine. Alustav õpetaja pole veel ämbritest läbi kolistanud ning on kõigeks valmis. Uue põlvkonna noorte eeliseks on ilmselt ka see, et ollakse väga kodus tehnikaga ning tuttav paljude äppidega, millega õpilaste meeli köita. Kuid seda nippi, kuidas päris ära kaotada näiteks tööde parandamist, mida Katrin oma ametis vist kõige vähem naudib, ta veel leidnud ei ole. Tuleb välja, et see õpetajatöö osa ei olegi nii äge kui ta varasemalt arvata oskas.

Katrini klassiruum - nii füüsiline kui vaimne

Klassiõpetaja igapäevaelu üheks lahedaimaks  ja nauditavamaks aspektiks peab Katrin seda, et tal on võimalus oma klassi päeva vabalt kujundada. Neil ei ole koolis üldõpetust, kuid ainete lõimimist saab ta sellegipoolest rakendada. Samuti jälgib ta sageli klassi dünaamikat ja vajadusel teeb näiteks eesti keele asemel matemaatikat, kui ta näeb, et sel hetkel on õpilased väga entusiastlikult meelestatud hoopis arvude suhtes. Alustava õpetajana toetus ta päris alguses pea täielikult õpikutele ja töövihikutele, ent juba lühikese ajaga on see muutunud. Õppematerjalid on küll heaks orientiiriks, kuid nüüdseks paneb ta enim rõhku käelistele ja praktilistele ülesannetele, mida ise lisaks otsib. Teiste klassiõpetajatega kahjuks koostööd väga tihedalt ei ole, nii et paratamatult tuleb üksi nokitseda. Sealjuures suurimaks abimeheks ideede genereerimisel on tema jaoks Pinterest.
​
Päris kõik ainetunnid ei ole teadagi siiski Katrini enda anda ning see tõsiasi talle endale pigem meeldib. See annab õpilastele varakult järkjärgult kogemusi ka teiste õpetajatega, sest õpetamisstiilid ja isiksused on paljudel erinevad ning nii ei tule see ehmatus neile teises kooliastmes liialt suur. Tema enda klassi puhul võib eriti keeruliseks osutuda senine küllaltki vaba suhtlusstiil oma õpetajaga, mida kõik ehk ei soovi ega oota õpilastelt. Seda on Katrin neile ka selgitanud ning lapsed mõne õpetajaga ka juba kogenud.

Õppekäike planeerides ja läbi viies on Katrin läinud seda teed, et mitte tema üksi ei vali, kuhu minna ja mida teha, vaid õpilased annavad märku, mis neile huvi pakuks. See garanteerib, et õpilased tahavad päriselt õppekäikudel käia ja aktiivselt osa võtta. Katrin sealjuures loomulikult suunab neid õpetajana ning, tundes juba oma õpilasi, korraldab aeg-ajalt ka üllatusretki, mida klass on väga nautinud.

Suurimaks väljakutseks peab Katrin enda klassi juures väga erinevate natuuridega lastes ühtsustunde loomist. Ühtsustunde tekitamise ning hoidmise nimel tuleb tal pidevalt pingutada ning olla järjepidev. Katrin on võtnud eesmärgiks kujundada lahkeid ja teineteise vastu heatahtlikke õpilasi. Nii peab ta oma suurimaks võiduks ka seda, et kuigi raskusi ja muresid nendega jagub, saab neist alati ühtne klass, kui kellelgi neist on abi vaja.

Kunagi täiskasvanuna sa võid googeldada, millal teine maailmasõda oli, aga headust või lahkust sa ei saa googeldada, vaid see peab tulema väiksest peale.

Lahkuse kõrval sama olulise märksõnana on neil klassis ka ausus. Tema õpetajana on alati õpilastega aus ning eeldab seda ka neilt. Nii ei jäta ta ka võimalust kasutamata, kui näeb, et lapsed püüavad tema headust mingil viisil ära kasutada. Siis tuleb aeg maha võtta. Ta istub õpilastega vaibale maha, kirjeldab, kuidas nende käitumine teda tundma pani ning arutleb õpilastega vahetult ja avameelselt selle teema üle. Mis sest, et õppetükid vajavad tegemist – las need sel hetkel jääda! Õpilaste ja õpetajate vahel peab olema turvaline ja siiras suhtlus, et õpilased julgeksid vajadusel õpetajate poole pöörduda. See on oluline aspekt, mille ma ise veel aineõpetajana õppekava kiire läbimise tuhinas sageli kipun ära unustama.

Suhtlemine on Katrini jaoks oluline märksõna ka ainetundide raames. Tema klassist möödudes ja kuulatama jäädes ei jää ilmselt kunagi kõrvu haudvaikust. Ta soosib õpilaste endi aktiivsust ja oma näidete jagamist, sest ta on märganud, et läbi enese kogemustega seoste loomise jääb neile ka materjal paremini meelde. Sealjuures ei räägi nad siiski läbisegi, vaid on õppinud üksteist kuulama ning oma soovist enda mõtteid jagada käega märku andma. Klassi töörahu aitas teises klassis hoida ka näiteks topsidega valgusfoori meetod, millega õpilased said märku anda, kas nad saavad ülesandega iseseisvalt hakkama (roheline), vajavad ilmselt varsti abi (kollane) või ootavad õpetajat endale kohe appi (punane). Nüüdseks on see meetod neil unustustehõlma vajunud.

Oma füüsilises klassiruumis lähtub Katrin õpilaste mugavusest. Hetkel on nad asenduspinnal ning ruumiga ei ole priisata, kuid sellegipoolest on ta leidnud lahenduse, kuidas lisaks laudadele ja toolidele ära mahutada ka mõnus lebonurk raamatute, tekkide ja patjadega. See ei ole ehk iga päev kõige populaarsem koht, kus olla, kuid suure osa ajast lapsed oma tee sinna siiski leiavad. Samuti on see imehea rahunemisnurk, kus aidata õpilastel oma suurte tunnetega toime tulla või kus lihtsalt pisut vedeleda, kui on kehv tuju. Nii mõnigi õpilane on oma krõbedamad sõnumid just nendesse patjadesse karjunud, mitte pahameelt klassikaaslastele suunanud. Patju loopinud ega löönud nad sealjuures ei ole. Need on kaisutamiseks mõnusamad kaaslased.

Koostöö lapsevanematega

Suhe lapsevanematega on kujunenud koostöös ning samamoodi otsekohesuse ja aususe najal üles ehitatud. Katrin ütles lapsevanematele algusest peale, et ta on noor ja alustav õpetaja ning kindlasti teeb ta milleski vigu, nii et ootab vanematelt mõistmist ja tagasisidet, mida muuta või paremini teha. Seni on nende tagasiside olnudki edasiviiv ning üheskoos on leitud ka põnevaid viise, kuidas vanemaid veelgi rohkem kooliellu kaasata. Parima näitena on ehk ürituste korraldamine – selle ülesande andis Katrin lapsevanematele! Nad on loositud rühmadesse ning iga rühm korraldab kooliaasta vältel mingi klassiürituse. Päris kõik vanemad ei olnud algselt selle juures ehk kõige entusiastlikumad, kuid tulemusena on juba toimunud väga ägedaid ja meeldejäävaid koosviibimisi. Imeline idee, mis ühest küljest võtab õpetajalt koormust veidigi vähemaks ning teisest küljest toob lapsevanemaid koolile palju lähemale. Suurepärane võimalus kvaliteetaja veetmiseks kõikidele osapooltele. Hoidke alt, kõik minu järgmiste klasside lapsevanemad, ilmselt ootab ka teid see ees! 😊

Katrin kui sisulooja

Katrin pole seni ennast identifitseerinud sotsiaalmeedia sisuloojana, sest ta ei teinud oma Instagrami kontosid otseselt kellelegi silma jäämise eesmärgil. Alustas ta siiski iseenda jaoks, sest ta tundis, et ta vajab väljundit oma tunnete ja mõtete edastamiseks. Ta tahtis olla keegi, keda ta noorena ise oleks vajanud, sest sel ajal ei olnud sotsiaalmeediat. Inimesed ei rääkinud avameelselt vaimse tervise probleemidest, söömishäiretest ja muust säärasest, nii et Katrin tundis, et mis oli puudu tema ajal, võiks ehk olla olemas nüüd. Tõsiasi, et nii tema isiklik kui ka õpetajakonto on laiemat tähelepanu saanud, ilmnes talle suvel, kui ta lisaraha teenimiseks baaris töötas ning inimesed teda muudkui ära tundma hakkasid. Ta peab seda ägedaks ning kui keegi saab tema kontodelt mingigi nipi või mõtte, mida oma elus rakendada, siis see ongi juba tema jaoks suur võit. Samuti on jälgijad oodatud talle julgelt kirjutama ja seda nad ka sageli teevad. Suurim soov on Katrinil olla olemas hädas teismeliste jaoks, lootes neile olla justkui suur õde, kellelt nõu ja tuge saada.

Ma tahtsin olla keegi, keda ma ise oleksin vajanud noorena.

Talle on enese haavatavaks tegemine olnud pigem positiivne, sest ta on saanud ennast avada ning leidnud kogukonna, kellele jagada oma mõtteid ja kogemusi. Tunne, et ta ei ole üksi, on suurim aspekt, mis on teda ennast sellel teekonnal varem edasi aidanud ning ta loodab, et ta suudab oma jälgijates tekitada samasugust kuuluvustunnet. Kui küsida, mida ta teeb, et mitte end teistega liialt võrdlema hakata ja end sealjuures halvasti tunda, toob Katrin välja lihtsa lahenduse – ta lihtsalt ei jälgi neid kontosid, mis temas kuidagi negatiivseid tundeid tekitavad. Ja soovitab seda ka teistele. Vahet ei ole, kas konto haldajaks on võõras või tuttav – kui tunned end teda jälgides halvasti, tee sellest kasvõi paus.

See võib-olla tundub hästi karm või ülbe, eksole, aga lõppkokkuvõttes sa pead siin elus hakkama saama ja siin suures kirjus maailmas ellu jääma. Mina olen arvanud, et see võib-olla on üks viisidest, mida teha.

Sama soovitus kehtib ka tema enda kontode kohta – ta leiab, et tal võib selle võrra olla pigem vähem jälgijaid, aga nad on siis vähemalt inimesed, kes teda jälgides end hästi tunnevad.

Mis täidab Katrini tassi?

1. Tikker! Ei, mitte see karusmari, mis suvel põõsast vastu vaatab – hoopis rõõmus husky-poiss, kelle tegemisi saate soovi korral omakorda Instagramist jälgida, muide. Tema on see, kes viib Katrini diivanilt tegutsema ja teeb tuju paremaks. Ta on parajalt väsimatu ja püsimatu seltsiline. Tikrist on saanud ka Katrini õpilaste sõber, kes on nendega nii mõnelgi väljasõidul kaasas käinud. Ta sobiks lausa teraapiakoeraks, kuid Katrinil ei ole seni veel mahti olnud, et vajalikud koolitused koos neljajalgse sõbraga läbida.
2. Lisaks koeraga tegelemisele on Katrini jaoks ka liikumine väga tähtis. Eelmisel aastal käis ta näiteks kickpoksi trennis, mis oli töömõtetest väljaraputamise eesmärgil väga efektiivne, sest peas kõlas vaid üks soov: “Palun, ma tahan ellu jääda täna!” Kusjuures just see trenn innustas ka tema õpilasi spordiala proovima. Sel aastal käib ta vahelduseks üldtrennis, kus tehakse erinevaid asju – nii jõuharjutusi kui ka kardiot.
3. Üheks efektiivseks enese välja lülitamise viisiks peab Katrin täiesti ausalt ja valehäbita ka Netflixi vaatamist. Varasemalt on ta püüdnud end alatasa piitsutada, et kasulikum oleks mõnda psühholoogiaraamatut lugeda, kuid nüüdseks on ta aru saanud, et kui aju tahab vaadata komöödiat, siis seda peab see saama. Mõnel teisel õhtul teeb ta siis midagi asjalikumat – ikka selle järgi, kuidas keha ja vaim parasjagu meelestatud on.

Kas õpetajaamet on karjäärivalik kogu eluks?

Katrini arvamus selles osas on ajas muutunud. Kui varem oleks ta öelnud, et pigem jah, siis nüüd arvab ta hoopis, et see sõltub ikka inimesest endast. Kui on tunne, et soovid olla kogu elu õpetaja ning sealjuures päriselt silm särab, siis see on lahe. Aga täpselt sama on ka inimesega, kes tunneb, et sooviks midagi muud vahelduseks teha ja võib-olla naasta kunagi õpetajaametisse, aga võib-olla ka mitte. Igal juhul on kõik need valikud okeid. Tuleb lähtuda endast ja kuulata oma keha ja mõtteid, et leida see, mis kõnetab ja õnnelikuks teeb. Ja seda tuleks teha tegelikult absoluutselt igas aspektis oma elus. Mulle see mõttekäik meeldib, sest lõppkokkuvõttes elame me iseendaga siin maamunal kõige pikemalt ja lähedasemalt koos, miks mitte luua sellest võimalikult meeldiv seiklus ning õppida enda soove kuulama ja järgima. Seda siis loomulikult viisakaks ja enese ning teiste suhtes lahkeks jäädes, eksole.

Kui Sind, hea lugeja, hakkas lähemalt huvitama, kes on Katrin Hommik oma igapäevaelus, võid teda jälgida tema isiklikul Instagrami kontol @katrinhommik. Kui aga tunned pigem huvi tema töiste tegemiste vastu, viska pilk peale @opetaja.katrin lehele. Ja kui tunned, et pole siiski päris sinu inimene, siis liigu edasi! Teadmise võrra rikkam oled ikka! 😊
​Lugemiseni!