Videotervitus vaadatud, jagame sulle lühidalt ülevaadet taskuhäälingu ja Õpetajate Lehe omavahelisest koostööst. Hariduselu häälekandjatena on meie ühine eesmärk haridusinimeste seas kõlapinda luua, haridusteemad avalikkuse ette tuua, diskussiooni tekitada ja seeläbi hariduselu edendada. Õpetajate Leht tutvustas sulle Õpime koos ja teisi haridusteemalisi taskuhäälinguid esimest korda 2021. aastal nii:
„Õpime koos“ jälgijas- ja kuulajaskond on ajaga kasvanud ning praegu kuulatakse ühte saadet keskmiselt 300 korda. Populaarsematel saadetel on üle 1000 kuulamise. Nendeks on „Õppimist toetav hindamine“ (Helina Mugra), „Mehed koolis“ (Eerik Säre ja Indrek Pajur), „Kuidas alustada insvesteerimisega“ (Kristi Saare). Loe kogu artiklit Õpetajate Lehest: https://opleht.ee/2021/04/haridusteemaliste-taskuhaalingute-valimaaraja/ Seejärel kutsusime pikaajalise Õpetajate Lehe ajakirjaniku ja toimetaja Sirje Pärismaa Õpime koos saatesse ning kirjeldame seda nii: Taskuhäälingu “pime koos tegijad, Karin ja Signe tegid proovi, ampsasid suurema tüki kui tavaliselt ja kutsusid endale külaliseks Sirje Pärismaa. Sirje on endine õpetaja, kes täna töötab Õpetajate Lehe toimetaja ja ajakirjanikuna. Sirje meenutused õpetajaametist paljastavad seiku minevikust ning tore on taaskord tõdeda, et Eesti on ikka nii väike. Millised ühendusniidid leiad saatest sina: oled ehk samast generatsioonist ja leiad äratundmist, et sinu kooliajal oli samuti; oled alustav õpetaja; karjääri pööraja või kordki elus sirvinud/skrollinud/lugenud Õpetajate Lehte või hoopis …? Mõnusa kuulamise leiad siit igal juhul. Saade kuulatud, juhatame sind järgmise Õpime koos kajastuseni Õpetajate Lehes, et teada saada, mida uut tõi meile varsti lõppev 2022. aasta. https://opleht.ee/2022/12/taskuhaalingust-hariduse-haalekandjaks/ Head lugemist!
0 Comments
7-osaline saatesari “Tartu Hariduse Hääl” valmib koostöös Tartu Linnavalitsuse haridusosakonnaga. Kord kuus arutlevad Tartu koolide juhid erinevate teemade üle, milles ühiselt Tartu linna koolide kvaliteedikokkuleppes kokku lepitud on.
Esimeses osas vestlevad Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson, Tartu Forseliuse Kooli direktor Jüri Sasi ja Hariduse Edendamise SA tegevjuht Urmo Uiboleht. Esindatud on seega erakoolid, riigikool ja munitsipaalkool. Nagu ikka Tartus kombeks – kõik ühe laua taga Tartu noorte jaoks ühist asja ajamas.
Sihilikult ei ole ma siin kokkuvõttes välja toonud tsitaate või viidanud iga lause juures, kes täpselt, mida ütles. Seepärast, kui Sind, hea lugeja, huvitab, mida konkreetselt Ain, Jüri või Urmo ütles, siis tuleb see hetk võtta, et saade ära kuulata.
Head mõtted mitme mehe peast kokku koondatuna on aga siin tekstis olemas. Mida võtta kaasa ja mida jätta maha, on lõpuni lugeja valik ja vastutus.
Tartu koolijuhtide koostöö - müüt või tegelikkus?
Siit ja sealt kuuleb ikka Tartu koolijuhtide koostööst. See on natukene nagu „enne ei usu, kui ise näen“ - küsitakse, kas tegemist on müüdi või tegelikkusega.
Tartu on selline linn, kus koolijuhtide seas on piisavalt nupukust, et teada, kuidas vastastiku kasulik olla. Kõige olulisem on vastastikune lugupidav suhtumine. Ei ole keegi kuskil parem või elitaarsem. Kooli ja koolijuhina on hea olla selles ringis. Tartu näeb, et ka erakool on väga sobilik pusletükk, mis aitab pilti terviklikumaks muuta ja lisada mitmekesisuse aspekti. Meil on Tartus mitmeid erakoole – Tartu Erakool, Tartu Kristlik Põhikool, Tartu Rahvusvaheline Kool, Tartu Katoliku Hariduskeskus, Tartu Luterlik Peetri Kool, Tartu Waldorfgümnaasium – kõigil on selge oluline nišš selles, mida nad teevad ja nende maailmavaates.Tartu on tark linn koos targa inimesega. Targal inimesel on tahe ja oskus koostööd teha, teiste tarkus teha enda tarkuseks ja tahe areneda. Ka üksteisest hoolimine, lugupidamine ja üksteisega arvestamine on koostöö tunnus. Urmo Uiboleht jagab saates, et ka temal tekkis Tartusse saabudes tunne, et käed võib rusikatest lahti lasta ja embusteks avada. Üks Tartu omapära on veel see, et ühes pundis on alati olnud ka õppejuhid ja see on meie silmis ainuvõimalik viis koostööks. Õppejuht suhtleb vahetult õpetajate ja õpilastega ning temata ei oleks kool selline, nagu me tahame, et ta oleks. Õppejuht on tihtipeale olulisem, kui direktor. Õppejuht on rohkem kooli sissepoole ja direktor koolist väljapoole tegutseja. Edukaks toimimiseks on nende kahe sümbioos oluline. Juhtimises ja organisatsioonis ei saa olla üksi – olgu see tandem siis kaks või kolm või enam inimest. Nii ongi algusest peale koosviibimistel alati olnud õppejuhid koos koolijuhtidega. Just seepärast, hea lugeja, tasub meeles pidada, et kui loed koolijuhtide kohta, siis selle all peame silmas tandemit direktor-õppejuht. Pärast koolivõrgu ümber tegemist, kui jäid valdavalt põhikoolid ja gümnaasiumid eraldi, siis kadus ka konkurents. Enam ei ole vaja omavahel võistelda - kõik teevad head tööd enda piirkonna lastega. Gümnaasiumidel on see konkurents muidugi endiselt olemas selles mõttes, et õpilased valivad, millisesse minna. Aga sellega on nii, et kui teed ise head tööd, siis see kannab Sind - survet või vajadust teistelt vaipa alt ära tõmmata ei ole.Lisaks on oluline tagada koolis õpetajate omavaheline koostöö ja tahe õpetada. Kui seda pole, on kliima halb ja lapsevanem ei pane oma last sinna kooli. Koolidevaheline koostöö on eluliselt tähtis, et iga kool oleks piisavalt tugev, et vanemad tahaks oma lapsi piirkonnakooli panna. Koostöö tegemiseks ei ole enamasti vaja raha - kõige rohkem on vaja tahtmist. Mõnikord on hoopis nii, et mida vähem finantsressursse on, seda tugevam on koostöö põhjus. Hakatakse mõtlema, kuidas jagada teistega, mitte endale hoida. Tuleb teha teadlikke samme ja otsuseid, et piirkonna sees ei tekiks konkurentsi. Kujutage ette omavalitsust, kus on kaks kooli. Ühele füüsikaõpetajale saaks kahe kooli peale täiskoha. Aga kuna koolid ei pane oma tunniplaane klappima, siis ei saa teda mõlemas rakendada. Kui pidaja siin ei sekku ja lahendust ei tule, siis varsti pole selles piirkonnas ka seda ühte õpetajat. Juhtide koostööd saab tugevdada võimaluste loomiste läbi. See on ühise mõtteviisi loomine. Tartus on hoiak, et meil on ühtne koolivõrk. Sealhulgas riigikoolid ja erakoolid – kõik nad on ühtsetel alustel. Nad on kõik Tartu laste teenistuses ja seepärast on oluline, et kõik oleks ühes paadis. Aegu ja kohti koolijuhtide koostööks ja arenguks on Tartu linnas küll ja veel - regulaarsed koosolekud ning sügis- ja kevadseminarid. Ka koolijuhtide õpiringid, mis on vabatahtlikud ja mille teemapüstitused on aktuaalsed. Enamasti on huviliste hulk isegi suurem, kui ühe õpiringi jaoks oleks mõistlik. Kõik need koostöökohtumised on alati teemakesksed – kindel probleem või küsimus, mida ühiselt hakatakse lahendama. Ei saa öelda, et pole erimeelsusi, aga koos rääkimine ja mõtlemine tasandab neid erinevusi ja suurendab ühtekuuluvustunnet. Kui mõni piirkond veel ei kasuta, siis need koostöövormid on küll need, mille võiks esimesel võimalusel kasutusse võtta. Mis peamine – ka need on tasuta. Kui nüüd jäi mulje, et kõik ongi ilus ja hästi ning mitukümmend koolijuhti on alati üksmeelel, siis seda muljet me kindlasti jätta ei taha. Neil kohtumistel on vaidlusi, mis vaieldakse lõpuni. Need on vaidlused, kus on koolijuhtide sõnul lust olla. Neist erimeelsustest tekibki ühisus ja kui vaidlus lõpeb kokkuleppega, siis sellest peetakse kinni. Siit edasi enam omaloomingut ei tehta. Jah, meie koolijuhte ühendab see, et saadakse hariduse olemusest ja põhimõtetest üsna sarnaselt aru. Koolijuhtimises ei ole Tartus üksikuid staare - oleme koos tugevad mitmetel tasanditel – nii koolis kui linnas. Mis peamine need koostööajad on alati asjalikud, mis on viinud selleni, et kui igapäevaselt läheb nõu vaja, siis võtad telefoni ja helistad kolleegile. Suhtlemisviis on koostöine ja nii ei võta arutelu liiga palju aega. Sageli on ikka nii ka, et vaatad kolleegile otsa ja mõtled, et vot seda ta teeb küll hästi. Sa tead, et siin on sul endal arenguruumi. Ja kui kõik sellist suhtumist omavad, on selle pealt hea edasi minna. Ei ole kõrgliigat, esiliigat ja mudaliigat. On ühisliiga. Siinkohal tooks välja ka HARNO tagasisideküsitlused, mida ei tohiks lihtsalt üle vaadata ja end Eesti keskmisega võrrelda, vaid võrrelda end konkreetse teise kooliga. Suhelda omavahel, et mida nemad siis teevad ühes või teises punktis teistmoodi. Mida rohkem niimoodi omavahel jagame, seda rohkem me kõik võidame. Koolijuhid ütlevad, et kui kunagi andsid õppejuhid ja direktorid tunde ka, siis kvaliteet kannatas nii õppetöös kui juhtimises. Täna seda õnneks ei ole. Kui täna millestki puudust tuntakse, siis ajast, et pidada koolisiseseid arutelusid kolleegidega. Head praktikad ja edulood
Kool vs lapsevanemad
Selge on see, et ilma lapsevanemata ei saa mitte midagi teha. Kui lapsevanem kaasa ei tule, siis võid üldse kooli kinni panna. Ja täna lapsevanem tunneb siirast huvi koolis toimuva vastu.
Tahame, et lapsevanem teaks - koole, juhte ja õpetajaid tuleb usaldada. Hea on, kui kõik osapooled suudavad saada aru, et kõige olulisem on üksteise toetamine ja mõistmine, mitte hukkamõist ja tagakirumine. Koolides on tööl väga head eksperdid ja nad on laste teenistuses, et luua parim keskkond, mis täna võimalik on. Selleks, et vanem saaks usaldada, peab kool olema avatud. Hea kommunikatsioon on kõige alus. Vanem peaks olema teadlik kõige olulisemast, mis koolis toimub veel enne, kui ta ise küsida jõuab. Liialt ei tasu üle koormata, aga ennatlik infojagamine hoiab ära hilisemad pretensioonid ja vaidlused. Seda näitasid viimased aastad Covidiga eriti. Infosulg ei meeldi kellelegi. Gümnaasiumiastmes on koostöö koduga mõnevõrra keerulisem küsimus. Muidugi tahaks koostööd teha ja tihedamini suhelda, aga teisalt üritame kasvatada noort ennastjuhtivaks ja vastutustundlikuks. Muutuste juhtimine koolis
Mõnikord on nii, et kollektiivis ei panda küll eraldi eesmärgina kirja, et tahame üht rutiinset kooliaastat, aga pärast keerulisi aegu on ellujäämiseks rahu vaja, nii et ühine kokkulepe aegajalt võiks see olla küll. Koolijuhi ülesanne on kaaluda, kui suur ja missugune on see järgmine muutus. Seda tuleb teha koos kolleegidega hästi ausas võtmes. See on vajalik selleks, et inimesed üldse kaasa tuleks.
Koolijuhtidest tihti luuakse seda eestvedaja ja eeskujuks olija kuvandit, aga toome siia kõrvale paralleelselt mõttemustrite mudija kuvandi. Juht peab suutma oma organisatsiooni mudida nii, et mõtteviis muutuks. Mida väiksem ja homogeensem rühm, seda lihtsam on muutusi ellu viia. Kaasatud ja jagatud juhtimine on vajalik, et ka suurema kollektiiviga saaks muutusi ellu viia. Jaga vastutust tiimijuhtide või mentorite näol. Ainult nii jõuad suures kollektiivis päriselt kõikide inimesteni. Iga uus asi tekitab kahtlusi. Tuleb anda oma inimestele aega, arutada läbi, kas ja miks see on hea mõte. Mõelda, kuidas saaks teha, mitte kas saaks teha – ka see on mõtteviisi küsimus. Tuleb päriselt ära kuulata, mida arvavad õpetajad ühest või teisest asjast. Ja kui nende argumendid on veenvad ja tugevad, siis juhina tunnistadki, et praegu pole see aeg ja võtadki selle ettepaneku tagasi. Ega koolijuhil ei ole ka alati kõige paremad ideed - ka selle tunnistamine on oluline oskus. Kui üldiselt peaksime koolis toimetama selliselt, et õpilane võib teha vigu, siis on oluline ka see, et õpetaja võib teha vigu ja siis muidugi võib ka koolijuht teha vigu – aga neid viimaseid ei tasu palju teha, sest need võivad teistele kalliks maksma minna. Aga üldiselt võiksime elada mõttega, et vigade tegemine on okei. See annab arengule palju juurde. Kuidas töökeskkond TASUTA atraktiivseks muuta?
Siia lõppu jagas Ain lugu ühest psühholoogist, kes kord ütles: „Need õpetajad, kes peavad vaheajal tööd tegema, käivad siin minu juures“. Igaüks saab teha sellest omad järeldused!
Vahepalaks mängisid koolijuhid haridusteemalist sõnaseletusmängu. Seletada oli muu hulgas tarvis sõnu nagu arenguvestlus, tööõnn, koolikultuur, õmblusteta õpiruum ja ennastjuhtiv õpilane. Seda kuulates saab mõnusalt ise ajusid ragistada ja nuputada, mida parasjagu seletatakse. Samas saab ka naerda nii, et nutad! Et seda siirast emotsiooni on keeruline kirjalikult edasi anda, siis toon välja mõned punktid, mis võiksid sind veenda seda osa ikkagi ise kuulama.
Klassijuhataja eile, täna ja homme
Tartu linnas on sel õppeaastal klassijuhataja aasta. See tähendab, et õppeaasta vältel on klassijuhatajatele erinevad pakkumised – koolitusampsud, meelelahutust ja tunnustust. Seepärast on oluline koolijuhtidega rääkida ka klassijuhatajatest.
Koolijuhid tõid välja, et klassijuhataja peab olema ennekõike inimlik. Ta peab oskama märgata probleemides suuremat pilti, aga samas pidada silmas detaile. Klassijuhataja on hooliv, seetõttu on see töö ka emotsionaalselt kurnav, sest keeruline on noori mitte südamesse võtta. Sa pead olema lapse jaoks see, kellele saab rääkida oma muredest ja rõõmudest ning pead suutma jõuda iga õpilaseni. Selle töö keerukust näitab asjaolu, et üheski seadusandlikus aktis ei ole sellest tööst juttu. See näitab, et riik ei ole suutnud ära defineerida klassijuhataja tööd. Me oleme kimbatusse jäänud defineerimise ja mõtestatuse osas. Seda tööd võetakse kui millegi lisaks tegemist. Et põhitööna annad oma ainetunde ja siis teed klassijuhataja tööd juurde. Järgmistes õppekavades ja muudes olulistes dokumentides võiks tegelikult seda tööd avada. Tahame või ei, koolidel on suur roll lisaks noore õpetamisele ka noore kasvatamises. Täna võiks vaadata klassijuhataja töö sisse – mis see on, mida me ootame ja tahame klassijuhatajalt. On aeg, et näeksime klassi juhatamist õpetaja tööga kaasneva normaalsusena. Juba õpetajakoolituses peaks rohkem õpetama seda, kuidas seda klassi ehk meeskonda juhtida, kuidas ennastjuhtivat ning vaimselt ja füüsiliselt tervet õpilast toetada. Küsimusele, mida koolijuht klassijuhatajalt ootab, vastavad koolijuhid, et täna ei ole enam kõige olulisem see, et kõik info oleks õigel ajal kohal ja käidaks reisidel. Klassijuhataja töö headust ei näita see, kuhu ta on ekskursioonile läinud vaid see, kuidas see klass rühmana toimib. Oluline on, et klass (sh klassijuhataja) toimiks ühtse meeskonnana, kus toetatakse üksteist ja ei lasta ühelgi noorel kraavi minna. Kõik õpilased peavad olema märgatud. Klassijuhataja töö on õpilasel pilk peal hoida ja vajadusel toetada. Muidugi tuleb tunnistada, et alati ei saa klassi toimivuse järgi hinnata klassijuhataja tööd. Mõnikord on klass keerulisem ja õpetaja on teinud ära tohutu töö, aga lõpptulemusena klass ei toimi. Siiski, selle tohutu töö tulemusena on noored päästetud kõige hullemast. Kui hakata üles lugema, mida üks klassijuhataja peab tegema, siis – nagu Köster „Kevade“ filmis ütleb - Issanda päike läheb enne looja, kui jõuame seda kõike üles lugeda. Investeerimine klassijuhatajasse annab meile tulevikus väga selge kokkuhoiu teistelt ametikohtadelt nagu sotsiaalpedagoog, psühholoog, õpilasnõustaja, karjäärispetsialist jne. Kutsume riiki ja üldsust üles mõtestama klassijuhataja ametit investeeringu vaatenurgast - see annab meile kindla oodatud tulu. Hetkel peame tegelema tagajärgedega, mida klassijuhataja saaks ennetada. Selle arutelu peale esitas saatejuht Signe intrigeeriva küsimuse, mis mind väga kõnetas. Ta küsis, kas kooli saaks tulla ainult klassijuhatajaks – kas siis üht või mitut klassi korraga juhtima. See kõnetas mind, kuna ka mina näen klassijuhataja töös suurt väärtust ja mulle on alati meeldinud klassijuhatamise osa õpetaja töös. Kui saaks, siis ma läheks kooli klassijuhatajaks tööle küll, mõtlesin! Aga mida koolijuhid arvasid? Üldjuhul nõustusid nad kõik, et tegelikult saaks. Võib-olla vajamegi eraldi tulevikuametit – klassijuhataja, tiimijuht, arengutreener vms. Meie ühiskond vajab neid koolis üha rohkem. Teisalt näevad koolijuhid, et ka aineõpetaja jaoks on oluline, et tal oleks klassijuhataja kogemus seal kõrval – see annab teistsuguse pildi. Koolijuhid tõdevad, et kõige keerulisemad vestlused on tihtipeale nende õpetajatega, kes ei ole olnud klassijuhatajad. Õpilaste tabamise tarkus tuleb klassijuhatamisega paremini kätte, kui ainult ainetunde andes. Teatavasti ei ole klassijuhataja kohale kunagi koolisiseselt suurt konkurentsi, nii et miks mitte luua eraldi ametikoht kellelegi, kes päriselt tahab seda tööd teha. See ei välista, et ka aineõpetajatele jätkuvalt seda kogemust anda ei saaks. Tööpõld siin klassijuhatamises on lai! Kokkuvõtteks
Vaatamata sellele, et meil on kõik hästi, ei pruugi see jääda niimoodi. Me peame mõtlema mitu aastat ette. Seepärast on kiiduväärt õpetajate palgatõus. Väga hea, et 23,9% tõstetakse järgmine aasta, aga sellele ei tohi pidama jääda. See peab olema 120% kõrgharidusega töötaja palgast. Mida kiiremini see ära tehakse, seda kindlam on õpetajatöö tulevik. Mõistlik palk on hädavajalik, et õpetaja saaks pühenduda oma tööle, mitte ei peaks vaheaegadel või õhtuti midagi juurde tegema. Ei tohiks tekkida seda, et kõik on nii kalliks läinud, et ei saa endale teatripiletit lubada.
Küsimus pole täna enam ainult palgas, vaid selles, kuidas koolis asju tehakse. Mismoodi me haridussüsteemi üleval hoiame ja pikas perspektiivis rahastame. Tegelikult meil ei olegi kuskilt võtta nii palju õpetajaid nagu meil vaja oleks, ükskõik kui palju me maksame. Eesti haridus ongi kõige parem. Me peame olema enda üle uhked. Inimesed teevad väga head ja missioonitundega tööd. Muidugi võime mõelda mis on meie järgmine plaan, aga minna nende inimestega luurele.. või ka haridust andma.. pole mingi probleem. Küsimuse peale, kas koolijuhid saavad väärilist palka, tuli juttu sellest, kuidas Tartu Koolijuhtide Ühenduse 30. juubeli puhul on koolijuhid tutvunud vanade dokumentidega. Neist kuvab, et on olnud aegu, kui koolijuht on saanud kolmekordset õpetajate miinimumi, täna on see ehk poolteist korda õpetajate palgast. Küsimus on, kas see on jätkusuutlik, kus need fookused olema peaksid ja kas see motiveerib õpetajaid kasvama juhiks? Juhtidel on alati olnud ja on ka edaspidi võimalus mõtted välja öelda. Juhi roll on mitte väsida rääkimisest. Kui väljaöeldud asjad kasvõi natukene mõttemustreid muudavad, siis oleme täitnud oma eesmärgi. See on ka üks põhjus, miks selline saatesari on väga oluline. See annab võimaluse jagada edulugusid ja põrumisi ning luua hea pinnas koostööks.
Saade lõpeb sellega, et iga koolijuht peab viie raamatu seast endale ühe kingituseks valima, aga selle saamiseks on vaja ka põhjendust.
Ain valib raamatu „Coaching'u harjumus“, sest peal on suurelt kirjas „räägi vähem, küsi rohkem„. Ainil nimelt tekib koguaeg see küsimus, et ega ta ei lähe eetrit täis rääkima jälle. Selle saate eetris läks sellega küll päris hästi, mulle tundub! Urmo leiab endale laualt kaks meeldivat raamatut. Valib „Ei ühtki einet üksi. Ja teisi nippe, et suhete loomise abil edu saavutada“, ilmestamaks KOOSõppimise ja KOOStegemise olulisust. Teist raamatut, „Radikaalne siirus“, lubab ta minna raamatupoodi ostma. Jüri tunnistab, et on kaksik – pidev kahtleja. Ta mõtleb tihti, kas see, mida teeb, on õige. Ega ta kellelegi haiget ei tee või ega keegi ei tunne end mahajäetuna. Ta valib raamatu „Juhi mõtteviis“ – kuidas iseennast, oma inimesi ja organisatsiooni erakordsete tulemusteni juhtida. Jüri loodab, et see aitab sel teekonnal natuke kaasa. Põnev on teada, et kui kord need raamatud loetud, küllap siis parimaid palasid ka teistega jagatakse! Sest jagamine on Tartu koolijuhil veres.
Nüüd, kus oled looga lõppu jõudnud, siis kuidas Sulle tundub - kas koostöö Tartu koolijuhtide vahel on müüt või tegelikkus? Kas see võiks olla üleriigiliselt võimalik? Ajame ju tegelikult ühte asja meie endi noorte jaoks - Eesti noorte jaoks.
Kutsume Sind üles kommenteerides kaasa rääkima ja oma mõtteid avama! Raini Jõks on olnud Tartu Rakendusliku Kolledži (VOCO) direktor natuke üle kolme aasta. Sügisvaheajal toimunud Tartu haridusfestivalil rääkis ta sellest, mida ja kuidas VOCO-s tehakse. Varasemalt on Raini seitse aastat töötanud Tartu Vanglas ning seetõttu küsitakse temalt tihtipeale, mis on vangla ja haridusasutuse juhtimise vahe - ka sellele saad saate lõpus vastuse. 2022. aasta kevadel oli Raini haridusjuhtide praktikaprogrammi kaudu praktikal Pipedrive-s. Terve elu on ta töötanud avalikus sektoris, mistõttu oli tal põnev tajuda seda, kuidas ettevõtet juhitakse. Juhiks kasvamise teekonnal on Rainit toetanud üks nipp - ta on alati analüüsinud enda olemasolevat juhti ning võtnud kaasa need asjad, mida juht on teinud hästi ja õppinud selgeks, mis on see, mida kindlasti järgi teha ei tohi.
Tartu Rakenduslik Kolledž kui õppija asutus Täna õpib VOCO-s orienteeruvalt 3000 õpilast - see on pidevas muutuses. Eelmisel aastal oli õppijaid 3106. Selleks, et õppijad leiaks oma tee nendeni, on Tartu Rakenduslik Kolledž kaardistanud ära viis põhilist sihtgruppi, kelleni neil on vaja oma infoga jõuda - põhikooli lõpuklassid ja põhikooli õpetajad, gümnaasiumi lõpetajad, lapsevanemad ja täiskasvanud. Sel õppeaastal jäi avamata kuus õppegruppi, sest täiskasvanud õppijaid ei olnud piisavalt. Raini sõnul võib murekoht olla selles, et inimestel on iga sent praegu arvel ja nad ei saa endale töö kõrvalt õppimist lubada (st neil on vaja võimalikult palju käia tööl, et sissetulek säiliks). Võimalust arenguks näeb Raini ka suhtluses lapsevanematega. Kursusejuhatajad loomulikult hoiavad kontakti, aga kuna õpilased on 16+ vanuses, siis on seda oluliselt vähem vaja, kui näiteks põhikoolis. Ka täiskasvanud õppijat tuleb hoida. Nende jaoks on oluline, et õpe oleks paindlik ja huvitav. Sessioonõpe on vaid üks võimalus. Ja mingid tunnid peavad olema e-õppes - aga täielikult e-õppesse VOCO ühtki eriala viia ei plaani. Tartu Rakendusliku Kolledži töötajate jaoks on oluline, et õppija võtaks rohkem vastutust ja oleks ennastjuhtiv. VOCO-s on peaaegu kõikidele 1. kursustele määratud oma mentor, kes toetab õpilaste arengut. Suurim väljakutse on õpetada just neid erialasid, mida on tööturul vaja ja anda õppijale tulevikuks vajalikud oskused. Nad on loonud kaasaegse õpikeskkonna ja direktori sõnul on kõige olulisem, et kõigil oleks turvaline. Õpilased peavad olema rahul, õnnelikud ja edukad. Õpilaste arvamust küsitakse aina rohkem ja nende ettepanekutele ollakse avatud. Tartu Rakenduslik Kolledž kui tööandja 2020. aastal pälvis VOCO peresõbraliku tööandja hõbemärgise. Töötajate seas on tööstaaž 1-20 aastat. Direktor peab oluliseks, et oleks stabiilsus, aga aegajalt tuleks ka uusi inimesi juurde. Üldjuhul töökohtade täitmisega muret ei ole. VOCO-sse tahetakse tööle tulla - keerulisem on IT valdkonnas ja ka näiteks keevituseriala õpetajatega. Palju rõhku pannakse ühisüritustele. Näitena tõi Raini selle, kui spordijuht tegi ettepaneku 100 km matk teha - kogu kollektiiviga üritati kolleeg mõistusele tuua ning jõuti kompromissini, et igaüks valib distantsi ise ja lõpptulemusse panustatakse üheskoos. Ka Raini kõndis ümber Tartu (kui Sa veel ei tea, siis Tartule saab ringi peale teha 25 km kõnniga). Spordijuht aga võttis oma 100 km siiski ette ja tegi ka ära - vot nii sihikindlad inimesed on VOCO-s! Raini toob välja, et oluline on arendav töökeskkond ja see, et inimesed oleksid õnnelikud. Üks huvitav aspekt, mis Raini sõnul on võimalik tänu piisavalt suurele töötajaskonnale, on see, et õppeaastas on neil võimalik tagada kahele õpetajale vaba semester. Ka töö- ja pereelu ühildamine on au sees - nii on aeg-ajalt majas näha ringi jooksmas nii lapsi kui loomi. Raini Jõks kui (kooli)juht Juhina peab Raini oluliseks valikuvabaduse andmist ning võimalust inimestel endil otsustada. Samuti tõdeb ta, et täna ootab töötaja paindlikkust (nt õpetaja võib soovi korral teha videotunde) ja head töökeskkonda. Ka maine kujundamisest ei saa ükski juht mööda vaadata. Juhina näeb Raini end kui eeskuju ja eestvedajat - väärtuspõhist käitujat. Tema sõnul ei saa üheski organisatsioonis olla topeltstandardeid - kõigile olgu võrdsed reeglid - mitte nii, et juht võib, aga töötaja ei või. Töötajatel on erinevad rollid, aga kõigil on ühised eesmärgid ja ennekõike ollakse ühtmoodi inimesed. Seejuures tuleb endale ka tunnistada, et juht ei pea kõike teadma, aga tal peab olema oskus kuulata neid töötajaid, kes teavad. Koosolekuid püüab ta mitte väga palju teha, sest see on väga kallis meetod (kui korrutad osalejate arvu koosolekule kuluva ajaga ja saad aimu kui palju tööaega just kulutasid..). Seega on nädalas täpselt kaks koosolekut - üks tugiteenuste meeskonnaga ja teine õppetööd puudutav. Tööle asudes sai Raini aru, et tema inimesed ootavad avatust ja selget infot. Seega alustati iganädalase infokirjaga ja tema uks on alati avatud. Kui varasemalt viis ta kord aastas arenguvestlusi läbi, siis Pipedrive-s praktikal olles muutis ta enda mõtteviisi - nähes, kuidas on võimalik iga töötajaga kord nädalas vestelda. Olgugi, et Raini tunnistab, et kõigiga iganädalaselt ei jõua, siis ta on arenemisfaasis ja vestlused on juba tihedamalt kui kord aastas. Ta tahaks ka rohkem majas ringi käia, aga ikka vajub liiga tihti oma kabinetti erinevate tööülesannete taha ära. Kuna Raini töötajad on jaotunud mitme maja vahel, siis peab ta väga oluliseks seda, et ka teise maja inimesed näeksid tema kohalolu, et ta ei jääks ühe maja keskseks. Ka iga osakonna (neid on seitse) koosolekule püüab ta vähemalt kord aastas jõuda, et töötajad saaksid oma küsimused talle otse esitada. Oma töötajaid tuleb igapäevaselt tunnustada. Aitäh, kiitus, aasta õpetaja ja aasta teo valimine jms - on oluline meeles pidada, et inimesed tahavad toetust ja kiitust saada. Üks soovitus juhilt-juhile? Kõige vääram asi juhtimises on eeldamine. Ole kindel, et Sinu sõnum jõudis kohale igaüheni! Ei saa nii, et teed käskkirja enne jaanipäeva valmis ja eeldad, et inimesed suvel loevad seda.
Tere-tere, hea lugeja! Meil on hea meel, et oled jõudnud taskuhäälingu Õpime koos blogisse, kuhu püüame edaspidi koondada kirjalikud kokkuvõtted Signe ja Karini lindistatud saadetest. Seda tehes soovime anda laiemale hulgale võimaluse osa saada haridusmaastikul leiduvate inimeste inspireerivatest kogemustest ja omanäolistest lahendustest pedagoogika valdkonnas.
Kaidy kirjeldab, et tema teekond õpetajaks saamisel sai alguse üsna ootamatult, sest tema enda plaanides sellist karjäärisuunda abituriendina üldse polnudki. Gümnaasiumis Rajaleidja karjäärinõustamisel osalemise läbi ilmnesid aga tema mitmed tugevused, mis andsid eelduse heaks õpetajaks saamisele ja nii see mõte tema peas idanema hakkas. Ristiema ja vanematega üheskoos arutledes sündis kindlustunne, et just haridus on valdkond, kuhu astuda. Ta pani oma panused enesekindlalt üksnes klassiõpetaja õppekavale ning sai edukalt sisse. Ka kooli tööle saamine tuli arvatust kiiremini kui tekkis ootamatu võimalus kandideerida Haabneeme Kooli abiõpetajaks juba esimese kursuse tudengina. Olles nüüdseks seal töötanud juba seitsmendat aastat, on Kaidy väga tänulik võimaluse üle alustada abiõpetajana, sest just see võimaldas tal saada osa väga paljudest väärtuslikest tundidest vaatlejana viisil, mida õpetajakoolituses päris nii intensiivsel moel üldiselt ei koge. Samuti tutvus ta kõrvalseisjana selle kooli kultuuri ja kommetega ning tundis end hiljem klassiõpetajana tööle asudes enesekindlamana ja rahulikumana, sest sulandumine oli toimunud järk-järgult.
Väljastpoolt kooli haridusmentori teenuste kasutamine on hetkel veel pigem uueks suunaks hariduses, nii et õpetaja, kes tunneb, et millegi vastu on hakanud trots tekkima või kellel lihtsalt kriibib südames soov hakata midagi teisiti tegema, peab sageli ise püüdma astuda oma mugavustsoonist välja. Mõnikord on selle juures abiks tõuge kaasõpetaja poolt. Kuna rahutus ja peas küpsev mõte, kuidas algõpetuses üheskoos asju palju ägedam teha oleks, ei andnud enam asu, utsitas Kaidy kolleege omavahel tihedamale koostööle. Sedasi sündis nende koolis klassijuhatajate koostöökoda. Esmaseks ajendiks oli tunne, et paralleelklassides õpetades oleks mõistlik ühiselt õppetegevusi või lõiminguid luua ja läbi viia. Seni toimetas iga õpetaja eraldiseisvalt ja omas rütmis. Ta tunnistab, et tema entusiasm ilmselt heidutas kolleege pisut, sest Kaidy enda nägemus veel täitunud ei ole, kuid kokku nad saama hakkasid ning materjale jagatakse omavahel juba aktiivsemalt kui varem. Samuti võttis Kaidy veidi omapoolset survet vähemaks ega külva enam kolleege kõikide oma lennukate ideedega korraga üle, lootes, et sammhaaval hakkavad nad siiski ühte jalga astuma. Koostöö sisulise poole pealt on Kaidyle silma jäänud tendents, et kogenud kolleegid kalduvad arvama, et neil pole noortele tulijatele midagi pakkuda. On mõistetav, et nad ei soovi palju kaasa rääkida rohkete õppemängude ja värvikirevate töölehtede vaimustuses kui neid enda klassiruumis on pigem tagasihoidlikumalt kasutatud, kuid need pole ainsad elemendid klassiruumis, millega õppetööd elavdada saaks. Nende pikaajalise kogemuse väärtus võib peituda kasvõi pisiasjades – näiteks erinevate liisusalmide kasutamine tundides, millega noorem generatsioon pole kokku puutunud, kuid mis annaksid õpilastele nutika viisi mõnda konkreetset teadmist meelde jätta. Olgem ausad – mitmekülgsus õppes on see, mis nii õpetajal kui õpilasel vaimu virgena aitab hoida ning seda saabki üheskoos luua. Koostöö ja kogemuste jagamine võiks olla võrreldav justkui taaskasutusega – ülesanne või tegevus, mis ühele võib tema enda praktikas tunduda juba igava võttena, võib teise jaoks olla suureks ahhaa-momendiks ja sütitajaks tuua sellega oma klassiruumi värskust.
Mängude kasutamises on siiski omad nüansid, millega arvestada. Näiteks sõltub nende valik õpilaste vanusest – Kaidy kogemusel armastavad nooremad õpilased väga liikumisega mänge, kus nad saavad füüsiliselt aktiivsed olla; vanemates klassides seevastu tundub, et eelistatakse rahulikumaid, liikumist pigem välistavaid mänge. Ettevaatlik tuleks olla ka võistluslike mängudega, kus teadmistele rõhumise asemel võiks võiduvõimalus olla pigem seotud mänguõnnega, et motivatsioon kaasa lüüa ei kaoks ära nendel õpilastel, kes end vastava teema raames ehk kõige tugevamana ei tunne. Ja preemiana kaasalöömise eest võiksid mängu järel kommi saada ühtviisi kõik asjaosalised! Mänge või ideid mängudeks leiab Kaidy palju internetist, kus valik on lõputu, kuna matemaatika on n-ö universaalne ning mängud ei sõltu niivõrd palju sellest, mis keeles nad loodud on – numbrid on ikka samad. Mängude ettevalmistamine ise on tema jaoks kui lõõgastav loomeprotsess, mida nautida ning ühte algideed püüab ta kujundada mitmeti kasutatava põhjana, et kohandada seda mugavalt kõikide oma õpetatavate klasside erinevate teemade jaoks. See on suurepärane lahendus, mis säästab kokkuvõttes õpetaja aega ja energiat, andes sealjuures võimalikult paljudele õpilastele võimaluse kogeda tundides vaheldusena midagi lõbusat. Kõige selle juures ei ole takistuseks tõsiasi, et kõik vahendid tuleb tal soetada oma raha eest, sest pole kahju luua midagi sellist, mis lamineerimise järel kestab kaua ning mida saab järgnevatel aastatel üha uuesti ja uuesti kasutada. Mis puutub ajalisse ressurssi, mida õpetajal teatavasti ei ole rohkem kätte jagatud kui teistele inimestele, siis tuleb ettevalmistustöödeks sageli näpistada aega koduste õhtute arvelt ning teinekord ka pere ja sõprade abistavaid käsi kaasates. Samas on see olnud Kaidy teadlik valik ning tegevusena justkui nauditav hobi. Unistusena näeb Kaidy oma loomingut ka ühel või teisel viisil köidetuna, kuid kuidas jagada maailmaga võimalikult kompaktselt kogu seda pidevalt täienevat kraami, mida ta peamiselt kaustades ja karpides-kastides hoiustab, ei ole ta veel suutnud välja mõelda. Ja las jäädagi midagi ka tulevikuväljakutseks!
On tarvis teadvustada, et sotsiaalmeedias jagatav ei ole 24/7 kestev reaalsus, vaid üksnes hetk, mis õnnestus piisavalt hästi, et seda sooviti jagada. Sellest võiks leida innustust, mitte tunda end kehvasti kuvandi tõttu justkui jõuaksid kõik teised palju enam ja ägedamaid asju teha. Kehvemaid hetki lihtsalt ei olda aldis jagama ning kas tingimata peakski? Kaidy tundub oma töö juures pea kõiki tahke armastavat – kuidas muidu tõlgendada aeganõudva ettevalmistustöö nautimist kui omamoodi loominguprotsessi, mis ühel õpetajal tegelikult kunagi otsa ei lõpe. Mida kõrvaltvaatajad sageli ei mõista, on see, et õppetund ise on vaid jäämäe tipp, sest see, mida õpetaja selle tunni läbiviimiseks eelnevalt tegema peab, on kordi suuremat ajalist – aga sageli ka materiaalset ja vaimset – ressurssi nõudev. Sestap peaks õpetaja end rohkem väärtustama ja hoidma, julgema teha koostööd koormuse jagamiseks ja leidma tuge ning innustust nii kolleegide kui ka mõttekaaslaste seast laiemas ringis sotsiaalmeedia vahendusel. Hinnakem iseenda kogemusi kui väärtust, mida teistega jagada ning väestagem üksteist läbi koostöö ja edasiviiva tagasisidestamise! NB! Kui sul tekkis seda kirjatükki lugedes huvi haridusmentorluse sisu ja olemuse vastu, oled väga oodatud kuulama Õpime koos taskuhäälingu eelmist osa Triinu Pääsikuga. Tegu ei ole nimelt sedalaadi mentoritega, kes määratakse äsja kooli tööle tulnud alustavale õpetajale oma kolleegide seast. Pigem on tegu nõustamislaadse teenusega, mida Triinu ise kirjeldab põnevust tekitavalt näiteks järgnevalt: „Haridusmentor on õpetajate jaoks ja tema professionaalse arengu partneriks.“ Kuidas tema tööprotsess täpsemalt toimib ja mida see endas hõlmab, saab kuulata SIIT.
Anna endast märku, kui:
Kirjuta meile Facebookis või Instagramis ja põrgatame ideid. Aitäh, et oled meiega, kuulmiseni! Karin ja Signe |
Kuula saadetArhiiv
May 2023
Kategooriad
All
|