Õpime koos Euroopas sarja uues saates meenutab Edward oma esimesi kogemusi ja õppetunde õpetajatöös ning Brüsselisse jõudmise lugu. Saame aimu tööst Brüsseli II Euroopa Koolis, kus Edward, olles ainuke eesti keele õpetaja, justkui üksiku hundina eesti keelt ja meelt hoiab. Kuuleme, mida ja kuidas õpivad Eestist Brüsselisse elama suundunud eestlased ning mille poolest erineb pedagoogitöö Eestis ja Brüsselis.
Oma karjääri alustas Edward juba 2000. aastal Tallinna (Pedagoogika) Ülikooli teisel kursusel olles, kui teda kutsuti tööle gümnaasiumisse, mille vilistlane ta oli. Magistriõpinguid jätkas ta Tartu Ülikooli Narva Kolledžis keelekümbluse õppekaval, sest soovis teada, kuidas oleks keelt õpetada täiesti nullist. 2015. aastal jäi tal pilk peale Õpetajate Lehe kuulutusele, milles otsiti Brüsselisse eesti keele ja kirjanduse õpetajat. Tema esialgsed mõtisklused sel teemal lõppesid sisekaemusega, et ta ei kandideeri. Sõbrad aga uskusid temasse ja arvasid, et just tema vastaks ideaalselt soovitud kriteeriumitele, sest kui paljud kogemusega eesti keele tegevõpetajad veel räägivad vabalt ka inglise ja prantsuse keelt?! Avaldus sai seejärel saadetud ning enesele ootamatult osutuski Edward valituks. See tähendas, et juba järgmisest septembrist tuli tal Brüsselisse kolida ning nüüdseks jookseb tal seal juba kaheksas aasta.
Teekond õpetaja ametini oli juhuslik
Edwardi meelest on uskumatu, et tema karjääri algus oli juba 22 aastat tagasi! Peale gümnaasiumit edasi õppima minek oli kindel ja teadlik soov. Ometigi tuli just õpetajaks õppima mineku valik temani juhuslikult – see polnud midagi konkreetset, mille nimel ta oleks aastaid tööd teinud ja vaeva näinud. Ajal, mil tema eakaaslased teadsid, mida nad edasi õppima minna soovisid, juurdles Edward ikka veel selle üle, kuhu kooli ta siis lõpuks oma dokumendid sisse viib. Selgus saabus Teeviidal käies. Jalutades Lauluväljaku bussipeatusest Eesti Näituste Messikeskuse paviljoni poole mõtles ta oma elu üle järele. See polnud väga pikk maa minna, nii et ta otsustas välistamistaktika kasuks – kelleks ta õppima minna ei soovi. Alles jäi õpetaja amet, mis omakorda pakkus mitmeid valikuvariante. Taaskord aitas välja välistamine ning sõelale jäi eesti keel ja kirjandus. Enesekindlalt sammus Edward seejärel otse Teeviida peda boksi ning palus juhiseid, millised peaksid olema tema järgmised sammud soovitud eriala õppima asumiseks. Ta ei ole seda otsust seni kahetsenud.
Lõpetanud gümnaasiumi Tallinna 37. Keskkoolis kutsuti teda peale ülikooli astumist küllaltki ruttu sinna õpetajaks. Edward sai seega esmase kogemuse 6.klassi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Alustades ühe klassiga, kasvas tema koormus edaspidi järk-järgult, lubades rahulikult sisse elada. Ta mäletab sellest algusest kui pinges ta oli ning kui kuum tal oli olla klassi ees. Ta mõtles oma tunde ette valmistades läbi kõikvõimalikud aspektid ning tõdeb, et ilmselt mõtles ta lausa üle. Ka ühe klassiga seonduva läbitöötamine võttis algaja õpetajana palju aega ja energiat ning loovusele sealjuures palju ruumi ei olnud. Noor õpetaja vajab head ja toetavat mentorit ja kolleegi, kes julgustab ka eksimustest õppima ning neisse mitte kinni jääma. Ta tunneb, et temal selles osas väga vedas. Teda on hoidnud tugev ja toetav tugisüsteem, mis teda esimesel töökohal edasi kandis. Alguse raskused loksusid paika nii edukalt, et soov õpetada on püsinud. Kõik olid mõistvad, toetavad ja innustavad, aitamaks noorel õpetajal esile kerkivaid probleeme lahendada edasiviivalt. Teda on edasises elus ikka kandma jäänud tollase õppejuhi toetavad sõnad: sina jääd – sa tead, mida sa teed. Sa võid eksida, aga sa jätkad. Isegi kui mõni idee või töövõte igas klassis ei toimi, teeb õpetaja sellest omad õpetlikud järeldused. Mõnikord lähebki valesti – kõik on korras, lihtsalt mine edasi. Kes on hea õpetaja ja kuidas selleks saada?
Hea õpetaja on see, kellel tööle minnes ja õpilastega suheldes silm särab, ta naeratab palju. Ta võtab õpilasi kui partnereid, mitte kui alamaid. Hea õpetaja mõistab ka, et fookus peab olema õpilasel – see tähendab, et klassiruumis peaks rohkem tööd tegema õpilane ise, mitte õpetaja. Oluline on ka loovuse olemasolu, kuid selle väljendamiseks on aega vaja. Hea õpetaja teab, miks me siin oleme, kuhu me välja jõuame ning mis saab hiljem. Ta oskab siduda elu ja inimeseks olemist üldisemalt kogu õppeprotsessiga. Samuti märkab ta iga õpilast – aspekt, mis on väga keeruline saavutada, kui klassis on palju õpilasi ning veel keerulisem, kui õpetatakse järjestikuseid kursuseid lühema aja vältel. Aga hea õpetaja vähemalt püüdleb selle poole, et iga õpilane tunneb, et teda on märgatud.
Paljus näitab Edwardi meelest õpetaja oskusi see, kui hea meelega õpilased tema tundi tulla soovivad. Ta ise mäletab oma gümnaasiumi ajast õpetajaid, kelle tundidesse ta pidi alati jõudma – see oli omaette auküsimus – ja siis neid, kelle tundidesse ta lihtsalt ei läinudki, sest nad ei andnud oma õpilastele tema meelest midagi väärtuslikku edasi. Ei ole vahet, mis õppeaineks on - kui seda annab õpetaja, kes innustab ja edastab oma teadmisi inspireerival viisil, sütitab ta oma kirega kindlasti ka õpilasi. Heaks õpetajaks saab kahtlemata õppida ja ajas kujuneda. See on paljude aspektide tulem. See on see, kuidas õpetaja mõtleb, kuidas oma vigadest õpib ning kuidas soovib ise ennast ajas arendada ning asju uudsel moel teha. Põnev peaks ju olema nii lastel kui tal endal ka. Edward on sageli oma õpilastele öelnud, et nad on tal tunnis ikka selleks, et tal endal oleks lõbus. Mitte ainult õpilased ei peaks koolis õnnelikud olema, vaid õpetajad ka. Seda kõike saab õppida ja kujundada. Ka õpetaja on oma olemuselt õppija, sest keegi ei ole ühest kindlast hetkest peale valmis ja täiuslik. Ka mitte edukalt pedagoogika õppekaval lõpetanud õpetajahakatis. Ta on olnud seni küllaltki kriitiline õpetajakoolituse suhtes Eestis. Tema kokkupuuted praktikale tulnud noortega on jätnud mulje, et neil on jäänud väljaõppes millestki puudu. Üks asi on kogemus, mida tudengid peavad veel alles saama, aga Edwardi meelest annab tunda ka see, kuidas koolitus ise on võimalik läbida nädalavahetuseti hoogtöö korras. Selline kiirkäigul õppest läbi lendamine takistab tema meelest inimesel sujuvalt õpetajaks kujuneda ning ei anna aega kogeda ega õppida ja analüüsida. Puudu justkui jääks didaktikast või mõnel juhul on selles lihtsalt tugevad temaatilised lüngad sees. Seega arvab Edward, et peamine rõhk võiks olla rohkel praktikal ja tugeval didaktikal ning metoodikal, mis aitaks tudengil kohe õppima asudes õpetajaks kujunemist alustada, mitte oodata kooli lõpetamiseni. Kuna tema kogemused jäävad aastate taha, siis on tänaseks ehk asjad paremuse poole pöördunud. Samuti loodab Edward, et tänapäeval kaetakse rohkem klassijuhatajaks olemise temaatikat, et õpetaja teaks, kuidas kujundada ühtset ja kokku hoidvat klassi. Üks asi on teada ja lugeda teooriat, kuid hoopis teine asi on kogeda, kuidas neid teadmisi klassi ees efektiivseimalt rakendada saaks. Kas Eesti õpetaja on märgatud, tunnustatud, väärtustatud?
Õpetaja väärtustamine peab tulema igalt poolt ühiskonnas laiemalt. Tuleb mõista, et õpetaja on spetsialist. Laiemalt on loomulikult üleval ka palgaküsimus – olgem ausad, see ei olegi hetkel normaalne olukord, arvestades õpetaja koormust, tööülesandeid ning väljaõpet. Siin peaks õpetaja väärtustamist õiglase palganumbri läbi toetama eelkõige valitsuse tasandil. On omavalitsusi, kes oma jõududega suudavad hinnata ja väärtustada õpetajat ka kõrgema palganumbri kaudu, kuid enamikele omavalitsustele käib see kahjuks üle jõu.
Kui materiaalne pool kõrvale jätta, sõltub Edwardi meelest õpetaja väärtustamine peamiselt taustsüsteemi toimimisest. Milline on õpilase–õpetaja suhe ning kuidas kodu toetab. Kui lapsevanem ei usalda õpetajat ning reageerib igale asjale kohe ja üle, siis ongi keeruline. Vahel on lausa hirmutav. Vanemad justkui ei mõista, et üks kehv(em) hinne ei näita kohe seda, et lapsest saab halvem ema või isa või et ta kukub lõpueksamitel läbi. Tööprotsess ei saagi olla konstantselt kõrgeimatele tulemustele pürgimine, see käibki sageli üles–alla, ja nii on tegelikult ju igal elualal. Igas eluaspektis tuleb vahel ette tagasilööke või ei õnnestu kohe kõik nii nagu võiks, ja nii ka õpilastel. Iga kord ei saa ega peagi kõik õnnestuma – see on okei! Kui perekond usaldab õpetajat ega kontrolli kogu aeg, mida õpilane koolis teeb või mis hinde saab, vaid laseb tal õppida ja olla, sekkudes vaid siis kui on päriselt vaja, siis see on kõigile osapooltele kasulik. Helikoptervanemad ei tee oma lapsele sellega head, kui absoluutselt iga sammu kontrollivad ja olukordi laste eest lahendama kipuvad. Esmalt peaksid aga õpetajat väärtustama teised õpetajad. Tema püüab alati olla toetav oma kolleegide suhtes, isegi kui ta pole alati nendega nõus. Seda eriti suheldes õpilastega – ta kuulab nende mured loomulikult ära, aga ta ei anna oma kolleegi tööle ise sealsamas hinnanguid ega mõista kedagi hukka. Mõne teema puhul võib ta hiljem kolleegiga otse rääkida, küsida, mis juhtus ning oma arvamust viisakaks jäädes avaldada, kuid õpilaste ees kolleegi maha teha ei tohiks. Eriti kui ise ei ole oldud ühe või teise situatsiooni tunnistajaks vaid tuginetakse üksnes õpilastepoolsele nägemusele. Igal asjal on alati kaks poolt ning sõna tuleks anda ka asjaosalisele õpetajale endale. Vägivald sealjuures on midagi hoopis muud, siis peab loomulikult koheselt sekkuma, kuid väikesed erimeelsused ja nägelused tuleks lasta õpilastel ja õpetajatel endil selgeks rääkida. Samasuguse suhtumisega võiksid olla lapsevanemad kodus. Oma lapsi tuleks muidugi kuulata ja toetada, kuid ei tasuks kiirustada selle põhjalt hinnanguid loopima. Mure korral võiks pöörduda otse õpetaja poole ja uurida, mis olukord on ning kuidas võiks kõigile sobiva lahenduseni jõuda. Alati tasuks objektiivselt analüüsida, kelle kohustus või tegemata töö kõnealune asi on – kas õpetaja, õpilase või lapsevanema. Näiteks kui raamat on ettenähtud ajaks lugemata, siis on see selgelt õpilase tegemata töö ja õpetajaga ei tasuks kurjustada negatiivse tulemuse pärast. Õpilane peaks usaldama õpetaja viise ning uskuma, et iga ettenähtud teos on tema arendamisel millegi jaoks vajalik. Ei ole vahet, kas lugemine ei meeldi või raamat lihtsalt ei kõneta, sest ka sel juhul on just selle raamatu lugemine oluline. Õpilasel tuleb õppida hakkama saama tekstidega, mis ei kõneta, sest ka edasises elus ei saa alati valida, milliste tekstidega on vaja tööd teha. Võib-olla tulevikus on vaja läbi töötada pangalepinguid või muid juriidilisi tekste, mis ei pea meis kuidagi emotsioone tekitama, ometi on nende mõistmine oluline. Ka igava raamatu lugemine peaks andma meile kogemuse tekstist läbi minna, tekstiga tööd teha. Et õpilane seda mõistaks, on vaja kodu ja kooli vahel hoida usalduslikku ja koostöiset suhet. Eesti vs Euroopa Kool
Edward ise tajub, et Euroopa Koolis usaldatakse õpetajat kui spetsialisti. Valitseb suhtumine, et õpetaja teab, mida ta teeb ning tal lastakse toimetada nii nagu ta heaks arvab. Kooli juhtkond on väga toetav ja usaldav. Alguses oli see tema jaoks selles mõttes võõras, et kui õpilane oli näiteks jätnud tegemata mitmeid asju ning tema hinne tunnistusele oli tulemas 0, siis Edward tundis vajadust ennast põhjendama hakata, miks ta nõuab seda ja teist ning miks ta arvab, et õpilasel oleks vaja hinde kättesaamiseks siiski need asjad ära teha. Temale üllatuseks vastati talle hoopis, et neile ei ole tarvis seda põhjendust, sest nad eeldavad, et õpetaja teabki, mida ja miks ta teeb. Põhiküsimus kokkusaamiseks oli hoopis välja selgitada, miks õpilane ei ole neid asju ära teinud ning kuidas teda selleni aidata, et ta tulemused kätte saaks. See oli üllatav kogemus. Tema varasemas karjääris oli ette tulnud juhtumeid, kus tema ise õpetajana pidi tõestama, miks ta midagi teeb, eriti kui tema nõudmised olid kõrgemad kui õppekava miinimum ette nägi.
„Õpetajat usaldatakse [Euroopa Koolis]. Öeldaksegi: “Edward, sa oled spetsialist. Sa tead, mida sa teed. Sa tead, miks sa teed. Sa oled välja valitud. Sa oled haritud.“ See usalduse küsimus on hästi oluline – kas ma usaldan oma töötajat või ei.“ Teine asi, mida Edward väga hindab Euroopa Kooli juures on see, et koolivaheajad on vabad kõigile, ka õpetajatele. Õpetajad tulevad tööle sügisel kaks-kolm päeva enne õpilasi, mis tegelikult on täiesti piisav aeg, et teha vajalikke ettevalmistusi. Samuti saab koolitusi ja õppenõukogusid täiesti vabalt muul ajal teha. Kui õpetaja saab puhata, on ta ka palju rõõmsam ja õnnelikum. Kusjuures see, et juhtkonna poolt ettekirjutusi ei ole, ei tähenda, et õpetaja ei võiks teha vaheajal enese initsiatiivil tööasju. On mitmeid õpetajaid, kes ise õhinaga planeerivadki sellesse aega töiseid tegevusi, mida nad muidu ei jõuaks teha ja naudivad omal valikul ja omas tempos töötamist. See on hoopis teine asi, kui sinu graafik ja töö sisu pannakse paika kellegi teise poolt. See on jällegi usalduse koht – kas peab tingimata jälgima, et õpetaja oleks kellast kellani koolimajas kohapeal olemas? See, et õpetaja ei viibi koolimajas, ei tähenda tingimata, et ta ei teeks tööd. Tähtis on, et töö oleks tehtud, õpilased õpetatud, tulemused saadud ning põhjendatavad. Neil Euroopa Koolis on näiteks peale sügisvaheajalt naasmist esimene päev koolituspäevaks õpetajatele, mida nad kutsuvad pedagoogiliseks päevaks. Õpilased on sel ajal kodus, tavaliselt neil ekstra ülesandeid sel päeval ei ole, vaid saavad nautida ühe päeva võrra pikemat koolivaheaega. Õpetajatele on siis sõltuvalt aastatest kutsutud esinema välislektoreid või on neil lihtsalt koosviibimised ja koosolekud, variante leidub vastavalt vajadusele igasuguseid. Õppenõukogud on neil ka nutikalt läbi mõeldud. Need on jagatud klasside kaupa nädalapäevadele hajutatult ning toimuvad kohe peale tunde. Koroona mõjutustest on jäänud need ka online keskkondadesse, mis hõlbustab osalemist veelgi rohkem. Kõik eelnev annab õpetajale võimaluse osaleda vaid neil koosviibimistel või üksnes teatavates koosoleku sektsioonides, mis teda reaalselt puudutavad. Muud koosolekud on samuti pikalt ette teada ning sätitud vahetult peale tööpäeva lõppu, et õpetajad saaksid oma aega ja tegevusi vastavalt ette planeerida. See säästab palju õpetaja aega ning tagab vaba koolivaheaja. Selline korraldus on igas mõttes efektiivne. Kolmanda suurima erinevusena toob Edward välja selle, et Euroopa Koolis sisuliselt puudub õpetajatel hinde ja õppekava surve. Nad ei kasuta e-kooli laadset lahendust, sest õpetaja vastutab hindamise eest nii ehk nii. See, millised on jooksvad hinded või kui palju neid on, ei ole nii oluline, kui lõpphinne, mis aja jooksul kujuneb. Kusjuures see, kuidas hinne kujuneb, on õpetaja valida ja kujundada, mitte ei ole ette dikteeritud arvu või kaalukusega. Parem on kui hinded kujunevad jooksvalt nii, nagu nad loomulikult õppeprotsessi käigus tulevad, ning õpetaja on see, kes õpib tundma seda, millised teadmised õpilasel omandatud saavad. See loob mõnusa kulgemise nii õpetajale kui õpilasele ning on hulga otstarbekam. Ainuke kummaline osa hindamises, mis Edwardile senini võõras tundub, on see, et ta peab lõpphinde panekul arvestama hinde sisse 20% ulatuses ka hoolsuse ja käitumise osa. Eestis on see eraldiseisev, Euroopa Koolis aga võib muidu väga head tulemust langetada see, kui käitumine või hoolsus on olnud kehvemapoolsed. Õpilased on motiveeritud saama häid tulemusi, kuid kõik hinded ei ole igapäevase osa juures number üks. Mõistetakse, et kõik on osa protsessist. Õpilased saavad hinnetelehed neli korda aastas – kaks korda vahehindelehena näitamaks hetkeseisu ning kord poolaastas saavad ametlikumad raportid, millest kujunevad lõpuks aastahinded. Ainekavast ja keeleõppest võõrsil
Euroopa Koolis lähtutakse eesti keele õpetamisel Eestis kehtivast õppekavast, aga seda kohendatakse vastavalt vajadustele. Näiteks uurimistöö osa ei ole neil aktuaalne. Muus osas julgeb Edward väita, et latti nad alla pole siiski lasknud ning õpe sarnaneb suuresti Eestis toimuvale, sest nad kasutavad ka samu õppevahendeid ning loevad samu raamatuid, mida eesti lapsedki. See ei loe, et lapsed ei kuule enda ümber eriti eesti keelt. Teadmised võiksid nad siiski piisaval määral omandada ning selles osas peab Edward end pigem nõudlikuks õpetajaks. Mis on erinev, siis mingeid aspekte peab Edward oma õpilastele siiski rohkem lahti seletama, kui eesti lastele peaks, sest nad ei puutu sageli igapäevaselt rohkem eesti keelega kokku kui tema ainetunnis ette on nähtud. Näiteks teiste ainetega seonduv eesti keele sõnavara ja terminid vajab vahel lisatähelepanu. Või näiteks suure ja väikese algustähe teema juures küsitakse, mis on Ruhnu või Väike-Kaare tänav. Selliste taustsüsteemide selgitamine ei ole aga probleem.
Edward õpetab eesti keelt umbes viiekümnele õpilasele. Tal on seitse klassikomplekti alates kuuendast kuni kaheteistkümnenda klassini. Kõige väiksem klassikomplekt on kolme õpilasega, kõige suuremas on üksteist õpilast. Väikesel klassil on oma võlud, aga ka valud. Tema meelest on kõige hullem õpetada kas kolme või kolmekümne kuue õpilasega klassis, sest kokkuvõttes teeb see sama välja. Kui satuvad kokku väga eriilmelise taustaga õpilased, on klassi ühtsust tohutult keeruline kujundada. See on paras väljakutse. Edwardil on endale seatud eesmärk käia kord nädalas teatris, kontserdil või kinos ning seda aitab tal kahtlemata saavutada tänuväärse Brüsseli Eesti Seltsi tegevus. Nad toovad Brüsselisse kohapeale Eesti teatrit, filme ja muusikat, mis on tohutu väärtus nii sealsele eesti kogukonnale kui ka temale kui keele ja kirjanduse õpetajale. Oma õpilasi viib ta nendele üritustele sageli ning takistusena ei pea ta sedagi kui peab mõnele õpilasele ise pileti ostma – kultuuri kogemise nimel ei ole see talle probleem. Tavaliselt ühineb temaga 15-20 õpilast, kellega ta siis hiljem saab nähtut/kuuldut/kogetut analüüsida. See on meeletu rikkus, mida Edward hindab ja millesse ise ka panustab, olles aktiivne seltsi liige. Mis on tulevikul varuks?
Euroopa koolis võetakse õpetajad tööle üheksaks aastaks, nii et Edwardil on aastakene veel jäänud seal olla. Erandjuhul pikendatakse lepingut kõigi osapoolte nõusolekul kolme aasta jagu, kui seoses õpetajapuudusega tekkinud vajadusega saab ja soovib õpetaja koolis jätkata. Eks aeg näitab, milline stsenaarium Edwardit ees ootab. Edwardi meelest on tähtajaliste lepingute võlu selles, et see hoiab õppe ja õpetaja endagi värskena, kuna ta on sunnitud ühel hetkel mugavustsoonist välja astuma ning edasi liikuma. Seda, kas ta Eestisse naaseb, ta ei tea, aga ka ei välista. Ta ei planeeri otseselt midagi, vaid laseb asjadel minna omasoodu. Senini on see taktika talle väga edukas olnud ning ta usub, et töötuks ta kindlasti ei jää. Palgavaeseks jäämist ta otseselt samuti ei karda, kuigi vahe saab kindlasti olema tuntav. Euroopa koolis on vanema kooliastme õpetaja palk näiteks 4500 eurot ning sellele lisanduvad tasud staaži ja ületundide eest, mis on märgatavalt palju suurem sissetulek kui Eestis.
Edward püüab osaleda kõigil Eesti keele õpetajate seltsi üritustel ning on seega kursis Eestis toimuvaga. Ta on tuttav siinse õpetajaskonnaga ning peab oma eesti kolleege meeletult ägedateks ja säravateks. Seda sära tuleb hoida, selle innuga tuleb jätkata ning seda säilitada, et klassi ette läheksid särasilmsed õpetajad, kes süstivad seda ka õpilastesse. Nii kujunevad õpilased, kes armastavad eesti keelt, loevad raamatuid, käivad teatris ja kinos ning tunnevad rõõmu emakeeles või eesti keeles kõnelemisest. See on väärtus, millel ei saa lasta hääbuda. On täiesti võimalik, et varsti naaseb ka Edward seda kõike hoidma ja edendama.
0 Comments
Leave a Reply. |
Kuula saadetArhiiv
May 2023
Kategooriad
All
|